Mõni teist kasutab ehk siiani kalendrit, mõni maakas elab looduse rütmis, aga minu elu käib sarjade järgi – emotsombide hooaja esimene pool tähendab sügist, nunnu doktor Who jõule, emotsombide teine pool, et jaanuar on kätte jõudnud, “Troonide mäng”, et kui ma aknast välja vaataksin, oleks seal ilmselt juba üsna roheline jne.
Suvel on “Under the Dome” ja “True Blood”. Viimast ma enam ei vaata, sest liiga totraks läks kätte ära, aga kuplialusest vaatasin just korraga uue hooaja olemasolevad neli osa ära ja siiani on see mu lemmikhooaeg – viimaks ometi PÄRISELT toimub midagi ja emojura on poole vähemaks jäänud (kuigi Julia muidugi annab jätkuvalt innukalt oma panuse selles osas).
Esiteks. Mäletate seda ütlust, et see, et sa olen paranoiline, ei tähenda veel sugugi, et keegi sind päriselt ei jälitaks? Noh, vahel selgub, et see, et sa oled nartsissist, ei tähenda sugugi, et sa päriselt tähtis ja/või isegi äge ei oleks. Kes oleks osanud seda arvata. Ja mulle väga meeldib see, et see lollakas, kes kogu aeg undas, kuidas ta TEAB, et kuppel kaitseb neid (hoolimata nendest inimestest, kes tema ümber muudkui surma said, ma olen üsna kindel, et ta tegelikult mõtles “mind ja mu elu armastust, keda ma tervelt kaks nädalat tunnen”), sellelt järjest rohkem vastu lõugu saab, nii et isegi tema ebaloogilisse peakesse hakkab vaikselt juba midagi kohale jõudma.
Teiseks ja teise nurga alt. Mulle ei meeldi see, kui sarja läbivaks teemaks on lausa imeline karm, aga samas nii emotsionaalne ja romantiline mees, kes alati kõik päästab. Olgu ta nii seksikas, kui tahes – ja Barbie ON seksikas, selles osas pole mingit kahtlustki. Aga ma ausalt öeldes olen juba ette tülgastunud selle mõtte peale, et ta JÄLLE ärkab ja avastab, kui pahasti ikka kõik on ja päästab päeva ja siis me oleme kõik koos rõõmsad, sest kuum meespeaosaline tegi seda taas!
Kolmandaks. See buldogiiseloomu (ja kergelt buldoginäoga – ma võin nii öelda, mul on endal ka kõver nina) tüdruk on mulle meeldima hakanud. Võiks suisa öelda, et ta on mulle nüüdseks suisa armas. Buldoginäo, -keha ja -iseloomuga mees ka, tal on vähemalt kaine mõistus ja temaga saab nalja.
Neljandaks – vägisi jääb mulje, et inimesed mõtlesid, et viskavad ühe lesbipaari sisse ja on vähemustega kõik mured murtud. Tapaks kähku ühe osapoole ära ja ei pea rõvedat lesbimusitamist ka näitama. Kõik vilksamisi nähtud mustanahalised on olnud otsekui selleks, et saaks öelda, et näete, on küll neid – mitte et ma arvaks, et ilmtingimata peaks kõik rassid esindatud olema, ühtegi hiinlast ju ka pole, aga see “me poliitkorrektsuse nimel ühe pere panime”, on ülinõme suhtumine. Mõtlesin, et lõpuks ometi üks mustanahaline mees, kes päriselt TEEB midagi, aga aga aga … Ja see noor indiaanlane on nii ilmselgelt augutäiteks, et kaks esimest hooaega järjest ma reaalselt iga kord üllatusin, kui teda näitas, sest ma eeldasin alati, et ta on vahepeal maha surnud – sest teda näitas lihtsalt iga kord vilksamisi mingiks mõttetuks stseeniks.
Pärdikute päevaraamat 