Esmalt oluline jutt, küsin abi nagu ikka: Jätsin puude ostmise viimsele minutile ja avastasin, et kumbki tüüp, kelle käest ma eelmisel aastal puid ostsin, lõpetasid sel aastal oma äri juba juuni lõpus ära ja on parajasti hoopis kuskil puhkamas. Öelge mulle, kust ma saan mõistliku hinnaga talvepuid? Mul oleks ilmselt ainult tavalist autokärutäit vaja, sest eelmine talv oli nii soe ja nii palju puid jäi üle. Ehk siis oleks vaja kedagi, kes muuks ka väiksemaid koguseid, nii et ilmselt kuskilt Tartu lähedalt, muidu ei tasuks vedada ju neid. Kui ei taha kellegi telefoninumbrit kommentaaridesse panna, võite meilile saata.
Nüüd päris jutt. Natuke on rõve, nii et kui teile ei meeldi kehaeritistest lugeda, siis nüüd on see koht, kus võib pooleli jätta.
Kuidagi selline imelik tunne on. Juba kuumalaine algusest saadik on enesetunne selline nõrk ja väsin kiiresti ära, st juba enne dieedile jäämist, et kellelgi imelikke mõtteid ei tekiks. Üldse olen ma hetkel kaaluga rahul, nii et söön nüüd nii, et magusat ei söö ja jahutooteid eriti, aga kõht on kogu aeg täis, nii et ca 1500 kilokalorit päevas, millest minusuguse plönni elatamiseks peaks enamvähem olema. Mul suvel palavaga käib tihti pea ringi, sest vererõhk on kahtlane, üldiselt kohv aitab. Aga sellega on omakorda jälle selline jama, et suvel palavaga ei taha nii tihti kohvi. Jääkohvi tahaks küll, aga seda ei viitsi jälle nikerdada. Nii et käingi ringi ja tunnen end nõrgalt.
Aga sel aastal on kuidagi teisiti, selline tunne on, nagu vanasti, kui mandlid parajasti haiged olid. Et ärkan üles ja vastik maitse on suus ja KOHE on vaja hambaid pesta ja tatistan mingit ollust. Aga mandleid mul ei ole enam ammu ja see hommikune värk (ja see, et tahaks tihedamini hambaid pesta) on ka ainus sümptom. Ma ei kujuta ette, mis mul seal kurgus mädaneda võiks enam, kopsupõletik keset suve ja tungib kurgu kaudu välja? Sest ma tatistan hommikuti mingit pruuni asja.
Ja see ei ole ka selline asi, et arsti juurde minna, sest see on selline üldine nõrkustunne, aga ma pole tegelikult nõrk. Trennis ka tunnen, et jaksu on kuidagi vähem, s.t. ma ei jaksa nii mitu korda järjest ronida, aga samas füüsilist jõudu on ikka sama palju. Esmaspäeval (esmaspäevad on mul testpäevad) tegin PÄRAST tavalist ronimistrenni ikka oma kümme lõuatõmmet igati normaalselt ära, polnud nagu eriti raskegi. Eile tegin lõuatõmbeharjutusi kõrgema korduste arvuga kui muidu, sest jõudu nagu oli – kusjuures osad neist kordustest tegin hangboard’il, mis tähendab, et ei ole täishaaret, vaid ainult osaline haare. Pole mingit probleemi, jõudu on nagu loomal. Ja kui mul oleks mingi kopsupõletik, peaks ma ju ka üldises plaanis nõrk olema. Mkm, mitte midagi sellist. Nii et ma kannan nüüd keset suve nii päeval kui öösel kaelarätti ja joon iga päev vähemalt ühe tassi teed (sellest on üllatavalt palju kasu olnud, hoopis teine tunne on juba). Muud ei oska teha ka.
Ja üldisest enesetundest pärast tavapärasemast tiba jõulisemat dieeti – kõik on igati okei. Ainult seda tahaks öelda, et ma saan aru, kuidas inimestest nii kergesti ökodiktaatorid saavad, sest mina tunnen ka nüüd, et tavaline jogurt on rõvedalt magus. Ja mitte ainult rõvedalt magus, vaid ma söön seda ja ma tunnen kunstlikke maitseaineid ja mõttetult lisatud suhkrut oma suus ja ma ei taha seda enam. Kui maitsestamata jogurtiga (minu puhul küll Kreeka jogurtiga, tavalist maitsestamata jogurtit olen ma ainult salati sees söönud) ära harjud, siis ei taha enam tavalist. Ja mul käis see harjumine NII kiiresti, et ise ka poleks uskunud, et seisukoht nii kiiresti muutuda võiks, sest varem ma täiega armastasin tavalist poejogurtit. Ja kohukeste poole enam isegi ei tõmba, vaatan neid vahepeal poes ja mõtlen, et üks selline on ca sada kilokalorit, mis on 1/15 minu päevasest lubatud kogusest – ja pole sellist tunnetki, nagu see seda väärt oleks.
Ja koeratoidu osas olen ma väga rahul, sest talle ostsin ma varem Herne poest kassikonservi juurde, aga täna avastasin, et seal müüakse pisikesi HauHau lihakonserve ka. See on bränd, mille kuivtoitu ma aastaid vaese tudengina oma koerale andsin, sest see on üks vähestest odavama klassi toitudest, kuhu ei lisata kunstlikke lõhna- ja värvaineid (kes on igasugu Chappysid näinud, teab, mis vikerkaar see on, ja võib ise ette kujutada, mida see koerale teeb). Konserv lõhnas küll kahtlustäratavalt hästi, aga minu muidu nii ükskõikne koer lausa kiunus rõõmust, nii et vahel vist võib. Ainus teine konserv, mille peale ta nii innukalt on reageerinud, on see Eesti oma toode, mida vahepeal Maximas klaaspurgis müüdi – mul läheb ALATI selle nimi meelest ära ja hiljem muudeti pakendit ka, nii et eelkõige seetõttu on see nüüd mul ostmata jäänud (seda enam, et seda ainult Maximast sai ja seda mu kodu lähedal enam ei ole). Nii et kui kellelgi selle teise lihatoidu nimi meeles on, võib mulle öelda.
Pärdikute päevaraamat 