Ma olen viimasel ajal mitu korda mõelnud, et kirjutaks ja seejärel, et milleks ometi? Kellele? Kurdaks midagi? Rõõmustaks millegi üle? Ma näiteks olen eluga parajasti üsna rahul, täna näiteks said kõik puud kuuri, nii et olen nüüd talveks valmis. Täitsa üksi ladusin neid, nii et higimull otsmikul, sest ma olen moodne iseseisev naine (ja sõpra sai eile juba ruunatud, et ta mul siin Teeks Asju). Koer on tubli. Trenniga läheb hästi. Arendan end erialaselt nii tööl kui kodus, niisama arendan ka. Ja kui ma ütlen “niisama”, siis ma ei mõtle, et kitkun kulme enne musiga kohtumist vms (kuigi tegelikult kitkun küll), vaid et teen asju, mis võiksid mind minu enese silmis paremaks inimeseks teha. Ehk siis kõik on hästi, tuju on igapäevaselt suht hea – aga siis ma mõtlengi, et kellele ma seda kõike kirjutan? Et söön hommikusöögiks muna ja praegu ei saa magama minna, sest üks seeria lõuatõmbeid on veel teha. Ja siis ma ei kirjutagi.
Või vahel mõtlen, et sõimaks kedagi või midagi – aga te olete kõik ju täiskasvanud inimesed, te oskate ise ka vihastada selle üle, mis ilmas toimub. Vahel ei ole teil vihastamiseks mind vajagi, sõimlete omavahel vanade postituste all.
Ja ülejäänud blogid on lihtsalt masendavad. Vahepeal näen blogipuus pealkirja “Kuidas ma oma elu kardinaalselt muutsin”, klikin – ja saan lugeda, kuidas mingi mimm näiteks juuksepikendused pani või kuidas uute geelküüntega on ikka hoopis teine tunne pelleris käia. Mis tegelikult ajab kadedaks, NEMAD ei mõtle, kas peaks seda maailmaga jagama.
Ärge saage valesti aru, ma olen jätkuvalt kergete nartsissistlike ilmingutega. Lihtsalt miskipärast tundub iga potentsiaalne blogimisteema täiesti mõttetu, tühi ja igav. Loodetavasti on mõne päeva pärast jälle teine tunne, ma olen teatavasti heitliku loomuga. Me, hullud, olemegi sellised. Salapärased.
Pärdikute päevaraamat 