movies · Uncategorized

“Kuplialuse” kolmas hooaeg

Mõni teist kasutab ehk siiani kalendrit, mõni maakas elab looduse rütmis, aga minu elu käib sarjade järgi – emotsombide hooaja esimene pool tähendab sügist, nunnu doktor Who jõule, emotsombide teine pool, et jaanuar on kätte jõudnud, “Troonide mäng”, et kui ma aknast välja vaataksin, oleks seal ilmselt juba üsna roheline jne.

Suvel on “Under the Dome” ja “True Blood”. Viimast ma enam ei vaata, sest liiga totraks läks kätte ära, aga kuplialusest vaatasin just korraga uue hooaja olemasolevad neli osa ära ja siiani on see mu lemmikhooaeg – viimaks ometi PÄRISELT toimub midagi ja emojura on poole vähemaks jäänud (kuigi Julia muidugi annab jätkuvalt innukalt oma panuse selles osas).

Esiteks. Mäletate seda ütlust, et see, et sa olen paranoiline, ei tähenda veel sugugi, et keegi sind päriselt ei jälitaks? Noh, vahel selgub, et see, et sa oled nartsissist, ei tähenda sugugi, et sa päriselt tähtis ja/või isegi äge ei oleks. Kes oleks osanud seda arvata. Ja mulle väga meeldib see, et see lollakas, kes kogu aeg undas, kuidas ta TEAB, et kuppel kaitseb neid (hoolimata nendest inimestest, kes tema ümber muudkui surma said, ma olen üsna kindel, et ta tegelikult mõtles “mind ja mu elu armastust, keda ma tervelt kaks nädalat tunnen”), sellelt järjest rohkem vastu lõugu saab, nii et isegi tema ebaloogilisse peakesse hakkab vaikselt juba midagi kohale jõudma.

Teiseks ja teise nurga alt. Mulle ei meeldi see, kui sarja läbivaks teemaks on lausa imeline karm, aga samas nii emotsionaalne ja romantiline mees, kes alati kõik päästab. Olgu ta nii seksikas, kui tahes – ja Barbie ON seksikas, selles osas pole mingit kahtlustki. Aga ma ausalt öeldes olen juba ette tülgastunud selle mõtte peale, et ta JÄLLE ärkab ja avastab, kui pahasti ikka kõik on ja päästab päeva ja siis me oleme kõik koos rõõmsad, sest kuum meespeaosaline tegi seda taas!

Kolmandaks. See buldogiiseloomu (ja kergelt buldoginäoga – ma võin nii öelda, mul on endal ka kõver nina) tüdruk on mulle meeldima hakanud. Võiks suisa öelda, et ta on mulle nüüdseks suisa armas. Buldoginäo, -keha ja -iseloomuga mees ka, tal on vähemalt kaine mõistus ja temaga saab nalja.

Neljandaks – vägisi jääb mulje, et inimesed mõtlesid, et viskavad ühe lesbipaari sisse ja on vähemustega kõik mured murtud. Tapaks kähku ühe osapoole ära ja ei pea rõvedat lesbimusitamist ka näitama. Kõik vilksamisi nähtud mustanahalised on olnud otsekui selleks, et saaks öelda, et näete, on küll neid – mitte et ma arvaks, et ilmtingimata peaks kõik rassid esindatud olema, ühtegi hiinlast ju ka pole, aga see “me poliitkorrektsuse nimel ühe pere panime”, on ülinõme suhtumine. Mõtlesin, et lõpuks ometi üks mustanahaline mees, kes päriselt TEEB midagi, aga aga aga … Ja see noor indiaanlane on nii ilmselgelt augutäiteks, et kaks esimest hooaega järjest ma reaalselt iga kord üllatusin, kui teda näitas, sest ma eeldasin alati, et ta on vahepeal maha surnud – sest teda näitas lihtsalt iga kord vilksamisi mingiks mõttetuks stseeniks.

Uncategorized

Üllatavalt raske on

20150709_181648

Nagu ma olen rääkinud, on dieeti pidada äärmiselt lihtne. Noh, jõudsin eile öösel koju ja täna on ikka megaraske. Minu teooria on, et kuna ma olin üle nädala täiesti võõras keskkonnas, siis oli teistsugune toitumine lihtsalt üks paljudest muutustest ja ei nõudnud eraldi pingutust, sest uus koht, uued reeglid jne. Nüüd olen tagasi vanas keskkonnas ja tahaks kohe vanal kombel edasi lasta. Täna hommikul käisin poest hommikusöögiks kraami ostmas ja süda tilkus verd, kui pidin pagariärist lihtsalt mööda kõndima, selle asemel, et vaadata, kas äkki hommikusöögi kõrvale brownie‘t ei saaks. Just nimelt KÕRVALE, sest ma ei söönud iial seda niisama hommikusöögiks, ma sõin ikka enne paar võikut või tiba keeksi või saiakesi ja siis selle magustoiduks. Nii et pole ime, et ühel hetkel peeglist näha oli juba, et hakkab käest ära minema.

Eile nägin Riias poes sellist asja ja läksin ülielevile, sest nii, kui ma näen kirja biezpiena, mõtlen ma muidugi kohe biezpiena sieriņš, mis teatavasti tähendab kohukest (otsetõlkes ‘kohupiima juustuke’, nii et samasugune nunnutav sõna nagu meil, lihtsalt mitte nii armsalt suupärane). Tegelikult oli muidugi tegu lihtsalt kohupiimakoogiga. Nagu näha, siis pole tegu mitte just maailma kõige rasvasema koogiga, aga kõige lahjemaga ka mitte – 260 kcal saja grammi kohta (välgutasin üle jah, aga ei viitsinud enam uut teha).

20150709_184052

Igatahes oli mul eile selline magusaisu, et ostsingi ühe koogi (see on 500 grammi) ja sõin ca kolmandiku, et päevasesse kalorihulka kenasti ära mahuks. Ehk siis mina sain maksimaalselt 450 kcal ja Üks pistis üksinda mõnuga ülejäänud tuhat sisse. Noh ja siis jõudsime me koju ja mina sõin õuna – ja tema (ta oli muidugi päeva jooksul juba tavalist toitu ka söönud) sõi rahumeeli purgitäie b&j jäätist (ehk siis veel tuhat kilokalorit, sest see oli see ekstra rasvane karamellipomm) sinna otsa. Sest no kõht oli natuke tühi ju. Maailm on ikka ebaõiglane, mõni ajab paksuks minemata rahumeeli 2500 kcalli näkku ja mõni teine ei saa brownie‘t vaadata ka*. Nuuks-nuuks-niu.

No ja nüüd ongi raske. Sõin mõistliku inimese hommikusöögi ja nüüd on aeg poodi minna ja mingit mõistlikku õhtusöögimaterjali tuua, aga kõik minus karjub pitsa ja saiakeste järele. Mida ma muidugi ei osta, aga ebameeldiv on ikka. Nojah, mis sa ära teed.

* Ma tegelikult saan aru, et see on see vale, mida kõik inimesed uskuda tahaksid, kui nad liigseid kilosid tagasi tõrjuvad. Mina ka tahaks, tõesti tahaks. Aga kui ma olukorda kainelt analüüsin, saan ma aru, et tegelikult maitseb magus (või ükskõik mis jahutoode) talle tunduvalt vähem kui mulle – ja tal tuleb sellist magusaisu maksimaalselt kord kahe nädala jooksul, enamasti veel vähem, samas kui mina ei söö seda küll (tavaliselt) nii palju korraga, aga võin vabalt iga päev koogikese süüa, ajades sellega pidevalt päevase kaloraaži liiga kõrgeks. Ja tuleb ette ka päevi, mil lihtsalt juhtub kuidagi nii, et hommikusöögiks kooki ja lõunasöögiks kooki ja õhtusöögiks praetud sushi juurde. Tema tavaline päev on banaanid ja kana, enamasti ei viitsi ta isegi riisi vms sinna kana juurde teha, kui ta üksi on – tulemuseks see, et peab silma peal hoidma, et kaal ei langeks. Tegelikult igati loogiline.

anna kannatust

Küll see dieedipidamine on huvitav

ke

Ma ei ole sada aastat päriselt dieeti pidanud, ainult vahel tervislikumaid perioode teinud, nii et avastan praegu taas igasugu imeasju, mis kõigile teistele kindlasti täiesti loogilised tunduvad.

  1. Vastab küll tõele, et Kreeka jogurt ÜKSI ei kõlba söömiseks, aga Kreeka jogurt värskete maasikatega on IMELINE. Kui selle kõrvale korraks kellegi teise tavalist jogurtit maitsta, tundub viimase keemiamaitse suisa eemaletõukav. Nii et olgu öeldud, et kaks kuud aastas kõlbab Kreeka jogurt täitsa süüa. Kuidas see igasugu külmikust võetud mustikate jms-ga on, ei oska öelda, pole juhust olnud proovida.
  2. Kui sul on kapis üle üks avokaado, siis vali, kelle käest sa nõu küsid, et mida sellest valmistada, sest on teatud rühm inimesi, kelle meelest alati on parim nõuanne “osta peekonit ja prae neid koos”.
  3. Maasikad on ägedad. Ja ei anna eriti kaloreid ja on tervislikud, eriti minusugusele, kellel vere rauasisaldus alati liiga madal kipub olema.
  4. Kui hommikul normaalset toitvat hommikusööki (näiteks praemuna singiga) süüa, annab see ca sama palju kaloreid, kui purk jogurtit, aga erinevalt teisest variandist ei ole kõht tunni pärast jälle tühi. Kes oleks osanud arvata.
  5. Ma arvasin, et “sarnastest toitudest tüdineb ometi ära” – unustades, et ma olen ju siiani ka kogu aeg sarnaseid toite söönud. Inimene on harjumuse ori, kui harjub saia asemel musta leiba sööma (okei, LÄTI musta leivaga ma pole harjunud, on põhjus, miks lätlased ütlevad leibade kohta “teie must leib” ja “päris must leib”) või üldse mitte saiatooteid sööma, pole hullu midagi.
  6. Eelmine punkt oli natuke vale, kui oled ikka harjunud croissant‘e sööma, siis ikka tahaks. Aga see ei ole nagu selline “ma pean saama!”, vaid selline vaikne igatsus.
  7. Ja igatahes – kui mitte süüa kõiki neid asju, mis varem IGAPÄEVASELT mu menüüs olid (kohukesed, saiatooted, jahutooted) ja muu toidu arvelt natuke rohelise osakaalu suurendada, ei lähegi see kalorite arv naljalt nii suureks. Ja khm, kuidas seda nüüd öeldagi … Kõht on rahulikum. Ei ole tunnet, et peaks Activia jogurtit ostma, kui te nüüd taipate, mida ma öelda tahan.

P.S. Ma nägin hommikul enne sööki juba päris kena välja. Olin kohe rõõmus ja rahul, et nii kähku käis see unelmate kaalu jõudmine. Siis sõin kõhu täis ja näen siiani (neli tundi pärast hommikusööki) välja umbes-täpselt nagu kaheksandat kuud rase. Märkus iseendale – kõik olulisemad kohtumised järgmise poole aasta jooksul enne hommikusööki teha. Ainus hea asi on see, et peatselt on Supilinna pagariäri ainult minu tööaegadel avatud, nii et nende imelised suussulavad õhulised brownie’d saavad kedagi teist paksuks teha. Kuigi augustis on mulle vähemalt üheks tähtpäevaks kooki lubatud, nii et tuleb hoolega valida.

P.P.S. Lisasin endast pildi ka, et saaksite mu kaalukaotusele ikka päriselt kaasa elada.

movies · sport

mm, telekas

Läbiminusilmade kirjutas headest sarjadest – ja mina, loll, lugesin. Vähemalt võin nüüd sekundeerida ja öelda, et Wayward Pines tõesti on huvitav. Vaatasin eile õhtul korraga neli osa ära ja täna hommikul ülejäänu seniilmunud osadest. Tegu siis sarjaga, kus salaagent jõuab väikelinna, kus kõik on valesti, inimesed on imelikud ja miskipärast ei saa sealt kuidagi välja. Aga lisaks sellele, et see on tõesti huvitav, tahaks kirja panna ka kogu selle vigina teemal, miks see sari mind närvi ajab.

Nimelt on ameeriklastel äärmiselt loll (ja laisk) komme teha sarju ja filme, kus kogu süžee põhineb sellel, et kõik on debiilikud. Peategelane tundub kerge ajupuudega olevat, laps (pole öeldud, kui vana, aga pakkun, et ca 16) on isegi ameeriklase kohta mitte ainult rumalavõitu vaid ka infantiilne, naine on enda arust kõva detektiiv, aga ka veits opakas. Lisaks käib kogu aeg räige üldistamine – näiteks ühel hetkel väidetakse, et kõik täiskasvanud on ühesugused, samas kui on juba selgeks saanud, et näiteks peategelane ei kuulu sinna kategooriasse ja ta ei tundu just maailma kõige erilisem mees olevat. Samas, muidugi võib olla, et tänu oma kõvale peale on ta ka üldises plaanis tundetum ja võtabki ükskõik mis info rahulikult vastu.

Teiseks on tegu väga karmi kandiga, kus väiksemagi eksimuse eest sind linnaplatsil hukatakse – aga sellest hoolimata on kõik “mässajad” valmis kohe suvalist võõrast usaldama, päästma, talle saladusi rääkima jne.

Kolmandaks – kes on seda sarja siiani vaadanud, on kindlasti märganud, et kui Theresa hommikul oma last kooli saadab (mis mõttes? te ei jalutagi oma 16aastasega koos hommikul kooli või?), mööduvad nad pea alati ühest naisest, kes parajasti oma koera jalutab. Kui see, mis me senini näinud oleme, tõsi on, siis kust kuradi kohast see koer välja ilmus? Kate isegi ütles mingil hetkel ju (sellel kohtumisel), et igatseb jäätist ja koeri. Ja näed, üks siin jalutab igal hommikul oma peni.

Neljandaks. Teil on surnuaed olemas. Miks te laipu suvalistesse kohtadesse topite?

P.S. Põlve kohta ei tea (kuigi hommikul oleks võinud vanduda, et valutas midagi tegematagi), aga jalalihased on küll valusad. Vaat, mis juhtub, kui ootamatult tiba trenni saab. Aga ronisin täna reedel alustatud projekti ära, nii et jee.

Uncategorized

#nofilter #nomakeup

20150705_180333

Nagu mäletate või ei mäleta, käisin mina märtsi viimastel päevadel arsti juures, sest üle kümne minuti joosta ei kannatanud, ja sain teada, et mul on jumper’s knee, mis tähendab, et ma olevat liiga järsult pidurdanud (või hüpanud, mis võib ilmselt tähendada ka, et kuskilt alla sadanud vms) ja sellega põlve lõhkunud. Sain põlvesideme, lubasin kuu aega eriti ettevaatlik olla ja pidin siis tagasi minema (uut aega küll tol hetkel ei pannud) ja vaatama, kas on vahepeal parem saanud (arst kahtles selles) või tuleb hakata põlve hormooni süstima. Pärast seda käisin jooksmas vist ühe korra (selle põlvesidemega) ja kannatas küll läbi valu, polnudki nagu kõige hullem.

Igatahes. Kuu aja pärast oli mai ja lõputöö ja veel kuu aja pärast oli juuni ja kaitsmine ja siis oli kauaoodatud puhkus. Nii et juuli alguses avastasin, et kolm kuud on vahepeal jooksmas käimata mööda saanud, nii et võiks ju testida, mis seisus põlv on ja kas on vahepeal iseenesest ära paranenud, nagu igasugused kehaosad ikka tegema kipuvad, kui sa neid kogu aeg ei retsi.

Täna siis oli see kauaoodatud testpäev. Ärkan mina hommikul kell üks (poteito-potaato) üles – ja varjus on 27 kraadi sooja. Nii et käitusin nagu igati mõistlik inimene, ootasin, kuni kell viis sai, et väljas jahedam oleks (hahahaHAHAHAHA) ja SIIS läksin jooksma. Põlv hakkas tunda andma teel magamistoast korteriukseni. Tõsiselt, ma olen selline polkovniku lesk, et minu puhul ütlus “kuula oma keha” lihtsalt ei toimi, sest see raibe KOGU AEG vigiseb või nõuab kooki ja mitte midagi mõistlikku sealt ei tule.

Väljas oli palav nagu ahjus, taevale tänu, et ma täna sportrinnahoidjat ei kandnud, muidu oleks see vähenegi varustus vist plahvatanud. Aga sellest ei olnud midagi, sest kuna arst tookord erilist entusiasmi üles ei näidanud, olin ma valmis selleks, et saan end natuke aega liigutada ja siis tuppa tagasi, külma vanni võtma.

15 minuti pärast oli põlv ikka veel koostööaldis, aga ülejäänud keha oli sellest kohtlemisest rabatud ja arvas, et me peaksime kohe tuppa minema. Mida ma teha ei saanud, sest ma ei saa ju minna arsti juurde ja öelda, et “teate, kui ma trepist alla kõndisin, et jooksma minna, oli nagu päriselt imelik tunne, aga ma tihti valetan selles osas ja joostes polnud tegelikult midagi tunda.”

30 minuti pärast oli mul päriselt silme ees kujutluspilt sellest, kuidas ma liginen võõrastele inimestele ja anun neid, et nad mulle oma pudelist lonksu vett annaksid. Põlv oli jätkuvalt normaalne. Kuna ma tegelikult ei ole inimene, kes võõrastega räägiks, neelasin sülge ja jooksin edasi.

40 minuti pärast ei saanud enam sülge neelata, sest see oli kuskile kurgu taha ühtlaseks klombiks kogunenud. Mu väike liigrasvunud kolesterooli täis süda nuttis sees kogu selle karjuva ebaõigluse pärast, mis talle üle kolme kuu jälle osaks langes. Ärgem unustagem, et ma ei ole viimased kolm kuud väljaspool seina püsivalt teda millegagi koormanud, kui pidev koogi- ja sushitulv välja arvata. Päike kõrvetas nagu kauboivilmis, ainult kõrb laius ümberringi. Või tegelikult siiski park, aga sellest polnud mul suurt kasu, tiigi ja purskkaevu nägemine ajas ainult rohkem vihale. Selle aja peale hakkasid isegi kerelihased alla andma (teile teadmiseks, kui te arvate, et te liigute veel ainult tahtejõu peal, siis pole see mitte ainult tahtejõud, vaid ka kerelihased, mis teid ikka edasi veavad), nii et venitasin suure vaevaga värisevail jalgeil 45 minutit täis.

Tegin teile kohe pilti ka, sest kui blogija oma jooksmisest isegi pilti ei tee, ei saa ju ometi kindel olla, kas ta ikka on tähelepanunäljas nartsissist. Jaa, ma tean, ma näen nii imeline välja, aga see TEGELIKULT ei ole täismeigis stuudiopilt. Ja suu on seksikalt paokil, sest ma lõõtsutasin nagu koer ja lihtsalt ei suutnud seda kinni panna. Nägu on punane, sest raske oli, noh. Muu osa on punane, sest olin eile kolmest viieni end kreemitamata rannas, sest “palju see sel kellaajal ikka enam peale hakkab”. No võta näpust, hakkas ikka küll.

Nüüd seisan aga tõsise dilemma ees. Juuli teisest poolest algab mul jälle tihe töö, siis pole tükk aega aega arsti juurde minna. Praegu ma ju ei tea, kas see hakkab uuesti valutama, kui ma edaspidi ca korra nädalas tund aega joosta ka tahaks. Kas oleks väga imelik austatud doktorihärra juurde sisse astuda ja öelda, et “mul küll aega ei ole pandud, aga eelmine kord katsusite te mu põlve ja saite viie sekundiga aru, milles asi – kas te ei tahaks ehk uuesti katsuda?”? Sest praegu, kui ma siin istun, on mul tunne, et ta ikka on nagu natuke imelik, aga ma OLENGI polkovniku lesk, see, et mulle oma tervise osas midagi TUNDUB ei tähenda, et sellel tundel üldse midagi reaalsusega pistmist oleks. Nii et see tundub mulle ausalt öeldes kõige mõistlikuma plaanina. Mis te arvate?

P.S. Tegin mina endale nädalakese eest konto ameeriklaste loseit’isse. Okei, igati normaalne sait (kuigi nii enda kui toidu andmed tuleb muidugi nende “keelde” tõlkida). Paned sinna näiteks sisse, et sõid kaks keskmise suurusega praemuna ja see teab ise, et see on 180 kcal (ärge laske end segada sellest, et nemad lihtsalt calories ütlevad, nad tegelikult MÕTLEVAD ikka kilokaloreid, st mõtleksid, kui nad aru saaksid kõigist neist keerulistest pisidetailidest). Selles mõttes kasulik, et näed iga päev, palju sa neid endale sisse söönud oled ja on ka kenasti silma ees, et näiteks üks singijuustuvõiku annab juba sama palju kaloreid kui minu tavaline hommikusöök – st selline asi paneb ikka tiba mõtlema, eks ole. Aga ma kuidagi ei usalda nende andmeid trenni osas. Seda ma tean, et ronimine ongi üks väga karm sport, nii et uskusin siiralt, kui programm mulle ütles, et tund aega trenni kulutab 440 kcal (olgem ausad, meie trennist vähemalt pool võtab julgestamine ja osa ajast läheb niisama möla peale, nii et kui me kaks tundi trennis oleme, panen ma endale tegelikult kirja 45 minutit, see tundub nagu enamvähem õiglane, seda enam, et ma lähen ja tulen ju jalgsi – erandiks muidugi kestvus, kus ma tõesti TEAN, et ma olingi 30 minutit järjest kogu aeg seina peal). Aga täna väitis ta mulle, et kui ma jooksen 45 minutit kiirusega 5 miili tunnis, kulutan ma juba 370 kcal-i. Ma tahaks loota, et tegelikult jooksin ma natuke kiiremini, aga no mul ei ole pulsikella ja ma ei kavatse seda ka osta – aga nagu juba öeldud, alahindan ma andmeid sisestades pisut trenni ja ülehindan pisut toitu, et oleks kindel, et ma endale ei valeta, sest tihtipeale hindavad inimesed söödud toidukogust tegelikkusest väiksemaks (toidukaalu mul ka ei ole) ja tehtud trenni tegelikkusest suuremaks. Aga kas teile ei tundu 370 kilokalorit kuidagi paljuvõitu? See annab ju minusugustele sõnumi, et jooksed tunnikese ja võid kohe teise hommikusöögi peale süüa. 😀 Nali oli see, tegelikult olen ma ikka viimasel ajal silma peal hoidnud, et ka trennipäevadel üle 1500/1600* ei läheks need numbrid seal – ja kui jahutooteid ja suhkrut ei söö, siis ega nii naljalt ei lähe ka.

* Enne kui hakkate kisama, et seda on vähe, mõelge selle peale, et ma olen jupats, kellel isegi 1.65 täis ei tule. Drastilisematel perioodidel paneks rangeks kvoodiks 1400, hetkel lihtsalt nagunii suuri eesmärke ei ole, võin rahulikult chillides ka alla võtta küll – iseasi, kas sellise palavaga päevas tervelt 1500 kilokalorit süües üldse alla võtab, eks seda nädalakese pärast näeb, kui jälle kaalu ligi saan.

anna kannatust · sport

Siia võiks elama jäädagi

DSCF4138

Ostsin täna hommikul enne randa minekut kohalikku maasikat – 2.60 kilo. Kaheeuroseid oli ka, aga need olid sellised pisikesed, ma tahtsin ikka suuri ja ilusaid, et oleks rannas mõnus süüa. Eile maksime üle ja ostsime õhtusöögi juurde kolmeeuroseid. Kasvatatud siit ca kümne km kaugusel ja nii maitsvad ja mahlased, et ma võiksin neid sööma jäädagi. Siis läksime randa – sildi järgi oli vesi kõigest 17 kraadi, aga tegelikult oli täiesti ujutav, selline mõnus solberdamistemperatuur. Sinine taevas, valge liiv, soe vesi, mis sa hing veel tahad.

Teiseks. Käin mina siin trennis, eks ole, olen teile seda üsna mõnusat seina juba näidanud, aga ega küll küllale liiga ei tee. See sein on minu jaoks TÄPSELT paras – meie koduseina peal on mõned liiga lihtsad rajad ja suur hulk liiga keerulisi, aga siin on lisaks hulgale lihtsatele radadele (hea sooja teha) ka terve hulk radu, mis on nii keerulised, et peab ikka täiega vaeva nägema, aga samas ma tunnen, et need on mulle tehtavad. No et feilin ja feilin ja feilin veel. Ja siis tulen alla ja visualiseerin ja visualiseerin veel ja järgmise katsega läheb juba tiba paremini. Ehk siis minu taseme arendamiseks väga sobiv.

20150704_214429

20150704_214619

Trenn on aga ainult kolm korda nädalas ja ainult kaks tundi korraga. Nii et küsisin esimese trenni lõpus, et kas me võime siia omaette boulderdama ka tulla või kutsutakse selle peale kohe politsei (see on mingi spordihoone küljes, nii et kohe akna taga on administraatoritädi). Tüdruk ütles, et iseenesest võib küll, aga boulderdamiseks on ju ikka boulderdamissein. Tuli välja, et lisaks tavalisele sise- ja välisseinale on neil ka eraldi värskes õhus oleva boulderdamissein, mis on ca 3 meetrit kõrge ja vähemalt 25 meetrit lai. Keegi seda eriti ei kasuta, nii et iseenesest võiks kruvikeeraja kaasa võtta, nukke tiba ümber tõsta ja seal hullata, palju kulub. Mina kasutasin seda täna eelkõige kestvuse ronimiseks (ja päris boulderdamist tegin ikka teise seina peal, sest seal on suurem valik) – olin juba leppinud sellega, et suvel kestvust ronida ei saa, sest Lõunaka seina peal ei viitsiks seda lihtsalt teha, aga võta näpust, nüüd saan ju paar korda ikka oma 30 minutit ära teha. Ja teise seina peal tegin ühe päris toreda boulderdamisprobleemi ka, mis ikka korralikult võhmale võttis. Üks siin tegi raja, mida tema pikkusega sai minna, ja mina siis läksin läbi ussimpidin neli korda läbi nõelasilma pugema, et seda tehtud saada.

rrrrrents

movies

A Touch of Sin (2013)

Alles mõne päeva eest rääkisin teile ühest lõunaameeriklasest, kes kirjeldas viimse piirini aetud inimesi. Eile oli minu kodukinos eetris sama üldteemat kajastav (ja samuti lühilugudest, sedapuhku küll neljast, koosnev) Zhangke Jia film “A Touch of Sin“.

Verisemad lood olid. 😀 Ja metsikult kahju hakkas neist inimestest, sest see siin oli filmikunst, aga see vabrikuelu, oma perel korra aastas külas käimine ja pere, kes sinult muudkui ainult saada tahab, ongi seal ju miljonitele igapäevaelu. Lisaks see kalestumine, mis igasugu vastikute asjadega ühel hetkel paratamatult kaasneb. Hirmus mõelda. Üks, kes muidu ei ole just maailma positiivsem inimene, ütles mulle täna hommikul, et meil on ikka eluga vedanud, nii et vist ei läinud ainult mulle hinge.

Soovitan vaadata küll, kui vahelduseks Hollywoodist välja tahate saada.

Uncategorized

puhkuse eri

relatossalvajesslid

Mõtlesin eile, et ei tohi esimesel päeval rannas liiale minna, tuleb ikka mõistlik olla, nii et piirdusin ainult tunnikesega. Tänu sellele olen ma nüüd ainult roosa ja sügelen tiba, mitte ei ole punane ega valuta. Asi seegi, aga ütleme nii, et täna enam mere äärde ei tõmba. Äkki homme.

Nii et vaatasin hoopis sellist filmi nagu “Relatos Salvajes” või maakeeli “Metsikud lood” – Argentiina režisööri Damian Szifróni lühilood inimestest, kes on üle piiri aetud. Noh, näiteks naisest, kes avastab oma pulmapeol, et ta vastne abikaasa on mölakas. Või mehest, kellel on küll kaamli kannatus, aga kelle selga ühiskonna ebaõiglus on muudkui uusi ja uusi õlekõrsi ladunud. Päris hea oli, sellised naljakad kurjad lood.

20150702_160827

Aga lisaks meile ja mammale on meil siin ka üks kass, kes on päris armas (kuigi kontsentreeritud kaos ja parajalt ülbe ka pealekauba*) ja hetkel ka mamma lapselapselaps, kes on lihtsalt kaos, isegi mitte kontsentreeritud. Vaene Mikko otsib järjest kõrgemaid kohti, kuhu end peita, sest on selgeks saanud, et madalad nii hästi ei toimi – korra näiteks üritas ta end vanni all varjata, aga kuna mamma tegi parajasti lõunauinakut, võttis laps lihtsalt harjavarre, et teda sealt kätte saada. Ütleme nii, et oleks peaagu hoopis oma elu esimese ihunuhtluse saanud. Pildil ongi kass end külmiku peal varjamas, sest sinna ühe põlvepikkuse põngerja käed veel hästi ei ulata.

Ja seda, kuidas lastele vitamiinid sisse saavad, mina küll ei tea – see siin sööks ka ainult vaheldumisi pannkooke ja pelmeene ja oleks eluga rahul. Mina olin lapsena samasugune, ainult praekartulid olid nimekirjas lisaks. Aga näiteks liha või juurviljad või isegi oliivid vms, mkm. Neid õppisin ma alles vanemas eas armastama (esimest küll mööndustega) ja tundub, et see titt siin on samasugune. Minu teooria on, et esimesed 10 aastat või nii üritavad vanemad oma lapsi lihtsalt MINGIGI toiduga elus hoida (ja peidavad vahepeal spinatit kartulite vahele ja liha supi sisse) ja siis hakkavad lapsed juba ise maitseid avastama. Et 16aastaselt küsida, miks ALATI seda igavat juustu tuleb süüa ja miks kunagi normaalset Mozzarellat majas ei ole.

* No minu nähes ta enam köögilauale ronida ei julge, aga ta on nii ära hellitatud, et on täitsa tavaline, et kass lihtsalt pikutab laua peal, kui mamma seal sööb. Kass ise sööb ainult siis, kui tal parajasti publikut on, sest üksi söömine pole vist piisavalt meelelahutuslik. Ma täitsa mõistan kusjuures, üksinda söömine on ju lihtsalt kõhutäiteks, teistega koos on ikka seltskondlik tegevus.

P.S. Kas need kanadalased, kes otsustasid teha filmi nimega “Mommy“, mõtlesid ka selle peale, kui raske mul seda hiljem kätte saada on? Ma panin selle sinisilmselt otsingumootorisse ja sain esimese hooga lihtsalt sellise hunniku pornofilmide pealkirju vastu vahtimist, et uskumatu.

P.P.S. Läti juust on parem kui Eesti oma, keefir on teistsugune (paksema konsistentsiga) ja nende suurepäraste kohukeste/jäätiste nägemine ajab mind nutma, sest ma otsustasin suve lõpuni oma eelmise semestri patte kustutada, nii et need on hetkel menüüst väljas. Mõtlesin alguses, et äkki võtaks selleks paariks kuuks lchf-i külje alla, saaks vähemalt juustu jms rahulikult näost sisse ajada (ma tean mitut inimest, kellel see on häid tulemusi andnud, kuigi olen mitmelt poolt kuulnud, et meestel annab paremaid tulemusi, aga naisblogijate hulgast näiteks Riinul on juba pool aastat püsivalt igal kuul ikka paar kilo läinud) ja ei peaks liigselt kalorite lugemisega pead vaevama, aga selle miinuseks on see, et puuviljad (ja mesi) on ju ka keelatud. Ja meie suvi ilma maasikate jms-ta tundub ikka üsna nukker, nii et ma pean nüüd natuke mõtlema, mis ma teen. Ilmselt ikka võtan selle, sest tihti ma neid maasikaid ikka osta raatsiksin ja kui neid korra või kaks nädalas hommikul jogurtile lisaks panna, pole veel midagi katki. Lihtsalt igasugu melonitest ja viinamarjadest jms peab eemale hoidma – ja ma sõin alles täna hommikul pool melonit hommikusöögiks, sest avastasin eile, et olin selle kaks nädalat tagasi ostnud, kappi unustanud ja kes siis ometi toitu ära viskab. Muidu lchf mulle täitsa meeldib, kuigi ma kujutan ette, et kahe nädala pärast ma vihkan mune – aga näiteks võileib ilma leivata (st juust või ja/või rahvase singiviilakaga) tundub ju päris hea. Või liha ja lehtsalat – suvel igati normaalne toit ju. Kuigi kohv VÕIGA tundub jätkuvalt rõveda mõttena, ma ei suuda sundida end seda asja maitsma. Ah, peaks vist vana hea kombe kohaselt lihtsalt mõnda aega suhkru ja saiatooted (ja pasta jms) menüüst välja arvama ja kirja panema, palju kaloreid näost sisse läheb. Täna teen nagunii suppi, selle palavaga ei taha ju üldse eriti süüa.