Müün susse (TRIOP Phet Maak, nr 37)

Triop_phet_maak

Mäletate veel seda postitust? Spoiler alert: need ei veninud sugugi nii palju, kui võiks. Kolm nädalat üritasin ja natuke venis ka, aga kui pärast kolme nädalat on seis ikka selline, et ei taha jalga seina peale panna, sest valus on, siis pole enam õige asi.

Ronimissussidega on nimelt nii, et need peavad VÄGA täpselt ümber olema. Ja kui sa ostad sellised mõnnad sussid, ei tea sa iial, kas nad loksuvad sul kahe nädala pärast jalas – ja kui sa ostad natuke liiga väikesed sussid, ei tea sa iial, kas nad venivad su jala järgi välja või mitte. Mina olen üldiselt see inimene, kes hindab mugavust, nii et minu jalanr on 37 ja umbes seda numbrit ma ka kannan (La Sportivad olid 36.5, nüüd Salticud on 37), aga see pole sugugi tavapärane lähenemine. Näiteks on mu treeneri ühed sussid tema oma jalanumbrist 3,5 (!) numbrit väiksemad. Mõni ronib võistlustel nii, et paneb jala otsa kilekoti ja sinna otsa sussi, sest muidu ei läheks suss jalga. Ja nad kõik kinnitavad ise, et hea on, mugav ja mõnus ja … Mina ei tea.

Igatahes tunnen ma, et TRIOP oleks mul pidanud hoopis 37.5 olema, oleks Matkamaailmas poolnumbreid olnud, oleksin selle suuruse vastu ümber vahetanud. Aga ei olnud, nii et ma panen need nüüd 50 euroga müüki (poes on 85 eurot, minu meelest üsna normaalne soodustus kolm nädalat kantud sussidele). Soovitan minuga ühendust võtta ainult neil, kellel on jalg tõesti kas 37 või väiksem, ilmaasjata ei ole ju mõtet iseennast vägistada. Samas – ma tean, et ronijad on kõik masohhistid, nii et ega ma kätt ette ei pane. Ühel on täpselt samasugused Phet Maakid (suurem number muidugi), aga numbri võrra VÄIKSEMAD kui tema enda jalanumber – ja ta vannub mulle jumalakeeli, et need on kõige mugavamad sussid, mida ta kunagi kandnud on. Ma ei tea, kas tal olid varem siis ainult rauast mänguasjad (ilmselt) või on ta enesepiinaja (raudpolttõsi) või olen mina lihtsalt veits pussy (tuleb häbiga tunnistada, et samuti tõsi). Ja tuleb tunnistada, et oleks need parajad, oleksid need suurepärased, sest selline tald hoiab sind juba ise seina peal, tee seda heel ja toe hook’i kasvõi õhus.

P.S. Müün ma neid susse siis ikka Tartus ja siin saab neid vajadusel ka proovida, kui mulle kirjutada. Kui ma midagi kirjutada unustasin, siis küsige, ja teile vastatakse.

P.P.S. Hea ikka see “kõik blogijad tunnevad teisi blogijaid ja kõik ronijaid tunnevad teisi ronijaid” süsteem. Ma ei pidanudki ise Tallinnasse ronima, sest pärast seda, kui Mallu oli mu üle lasknud (nagu raske oleks töö, lapse, blogi ja loomaaia kõrvalt minu jaoks esimese vile peale poodi joosta???), võttis üks teine blogija teatepulga abivalmilt üle. Ilmselt sai isegi parem, sest see teine blogija on ka ise seina ja susse näinud, teadis vähemalt, mida ta teeb. Alpinist, aga ikkagi inimene.

LISA: Kleebin selle postituse mõneks ajaks esikohale, et see unustusse ei vajuks.

My education has been a lie. Or not.

Ma ei tea, kas te mäletate, aga ma õppisin ülikoolis etnoloogiat, mis põhimõtteliselt nagu kind of ikka on antropoloogia. Sel teemal ma hetkel vaidlema ei hakka, kas need on sünonüümid või mitte – ja päris kindlasti ei hakka ma rääkima hobiharidusest ja selle rakendamisest. Sest pekki minge.

Aga. Ühe semestri veetsin ma Austraalias rakendusantropoloogiat õppides. Ja muuhulgas rääkisime me seal ka näljast. Ja sellest, et inimesed ei ole näljas selle pärast, et toitu poleks piisavalt – vaid selle pärast, et see toit on ebavõrdselt jaotatud. Maailmas on piisavalt toitu, et kõik kenasti ära toita, lihtsalt suurem osa sellest on ameeriklaste prügikastis. No umbes nii, nagu aafriklaste üleküllust kiputakse seostama meie suure ökoloogilise jalajäljega, mis pole sugugi nii, sest kui sul ikka dollareid ei ole, siis ainult pussnoa abil sa väga palju ei tarbi ja suurem osa sellest jalajäljest tekitatakse taas teate küll kus ja aafriklasest saab aktiivne tegur alles siis, kui tal õnnestub end siia välja võidelda.

Igatahes. Seoses selle sama näljateemaga õpetati meile Väljamaal ka seda, et näiteks külma sõja ajal oli Nõukogude Liidus näljahäda ja USA pakkus toiduabi, tänu millele õnnestus venelastel rasked ajad ikka kuidagi (kuigi kaotustega) üle elada. Ja et suurest osast abist Venemaa lihtsalt keeldus, et end mitte nõrgana näidata, mis sellest, et oma inimesed nälga surid – ja samal ajal kirjutati venekeelsetest ajalehtedes propagandatekste sellest, kuidas inimesed nälgivad, SEST USA keeldub neid aitamast. Lugesime selle kohta veel mitmeid artikleid, kõik kirjeldasid vähemalt seda abistamise osa ja seda, et Venemaa osast abist keeldus, nagu fakti, propagandat mainiti ka mitmel pool. Lisaks räägiti sellest, kuidas USA olevat ise samal perioodil hädas olnud ja oma rahvaski oli näljas, kohati abistati teisi nö oma inimeste arvelt. No ja eile õhtul kohtasin ma ajaloolast, kes selle peale väga üllatunud oli ja ütles, et see on täielik jura, tegelikult olevat olnud hoopis nii, et USA tahtis jõudu näidata ja keeldus lihtsalt ühel hetkel venelastele rohkem abi andmast, kuigi oleks saanud seda teha küll. Ja SELLE PÄRAST olevat inimesed surnud. Mis on ikka TÄIESTI vastupidine sellele, mida meile õpetati, st ei ole lihtsalt võimalik, et keegi sai millestki valesti aru või interpreteeris midagi valesti, need on ju täiesti vastuolulised seisukohad, kus üks osapool peab valetama. Või ärgem siis nii päris öelgem, ütleme, et üks osapool peab ideoloogiliselt väga kallutatud olema.

Mina muidugi ei tea kumb, sest nii väga see mind nüüd küll ei huvita, et ma seda teemat guugeldama viitsiksin hakata. Olen lihtsalt edaspidi igaks juhuks vait, kuni mu blogisse mingi tarkur ilmub, kes selle asja lihtsate sõnadega ära seletada viitsib. Peab ju ometi olema mu lugejate hulgas mõni ajaloohuviline ka.

P.S. Muidugi oleks väga naljakas mulle täielikku jura ajada, et ma järgmine kord peol häbisse jääksin … aga ärgem seda siiski tehkem.

irw@traditsiooniline abielu

ab

Lugesin suures prokrastinatsioonihoos kommentaare saatele “Abielu esimesest silmapilgust” ja sain muidugi taas teada, et abielu pühadus ja traditsioonilisus on lörtsitud, kui hoopis teised inimesed noortele kaaslased välja valivad ja nad teineteist kordagi enne nägemata juba esimesel päeval paari pannakse.

Kulla rahvas, SEE ju ongi traditsiooniline abiellu. Suurem osa maailmast elab jätkuvalt nii. Üks (moodne ja haritud) jaapanlane selgitas mulle paari aasta eest, et see on ka igati loogiline, sest noor inimene ise on ju liiga loll, et endale terveks eluks kaaslast valida, vanematel on aga rohkem elukogemust ja nende valik ei sõltu nii palju emotsioonidest ja füüsilisest külgetõmbest. Seda siis kodurahust ja värske abielupaari omavahelisest klapist rääkides. Indialased (ja nemad ei käi siin semestrit veetmas, eks, üldiselt nad käivad doktori- või vähemalt magistriõppes, st me räägime haritud inimestest, kes on abiellunud teiste haritud inimestega) on oma abiellumisest sarnaseid lugusid rääkinud, erinevuseks see, et enamasti ikka paar korda kohtutakse ka ja kui ikka ÜLDSE klappi ei ole, võib ka ei öelda ja eks siis vanemad proovivad uue paarilise leida. Mõni mainib, et nende esimeste kohtumiste käigus tehakse vahel ikka salaja ka esimene suudlus ära, nii ei toimu see altari ees päris esimest korda.

Vat Eesti on selline feminismi kants, et siin käidi enne abiellumist ehal ja vaadati, kellega kokku klapiks, aga rahaasjad arutati enne abiellumist ikka korralikult läbi. Ei ole mõtet romantilistes illusioonides elada.

laul, laulu, laulu (Norma Tanega)

hqdefault

Eestlane kohtub välismaalasega

d2ac2e5f39a697e1173ded1f2f653526

Sõbrad kutsusid mind eile sauna. Välismaalased. Jah, Tartus elavad välismaalased kutsusid kohalikku eestlast sauna. Mina muidugi läksin, sest mida üks korralik noor tütarlaps ikka muud oma vaba ajaga teeb, kui käib meestega saunas. Kohe, kui lodjakoja juurde jõudsin, nägin eemal lodja peal üht (eestlasest) tuttavat, kes hüüdis, et ära sa sinna ometi mine, seal on alasti välismaalased. Mina muidugi rehmasin käega ja mõtlesin, et mis seal ikka.

Ja tuli sõber. Ja tahtis tervituseks emmata. Alasti. Päris alasti ja mitte saunas, vaid sauna ees väljas, keset Tartu linna.

“Ei, ma ei kallista alasti inimesi.”

– “Oih, anna andeks!”

Ja rabab pingi pealt suvalise rätiku, surub omale vastu kubet, et kõik ikka kenasti kaetud oleks, ja saaks tervitama hakata. MINU rätiku, mille ma juba kotist välja olin jõudnud sikutada …

See oli kultuurikonflikt nr 1.

Kultuurikonflikt nr 2 oli see, kui ta ütles, et suvel on võimatu eestlastega midagi teha, sest nad ütlevad iga plaani peale “Vaatame,” mitte ei anna konkreetset vastust – mille peale mina innukalt teatasin, et jah, ma teen ka seda, sest iial ei või ju teada, kas on selle hetke kätte jõudes ka energiat ja aega. Kui just pole tegu sünnipäeva või pulmaga, ei näe ma mingit põhjust, miks ma peaksin mingeid plaane varakult kivisse raiuma.

Aga saun oli tore, neil oli professionaalne vihtleja – ja päriselt, ma poleks elu sees arvanud, et sellest SELLINE vahe võib tulla ja ma pole MITTE KUNAGI sellist saunakogemust saanud. Nii et see oli äge, ma sain ka teada, mis võimalusi saunas käimine pakub.

Kuidas feministi närvi ajada

aep9ADp_700bÄrkasin hommikul suurepärases tujus, panin arvuti käima ja … läksin hetkega närvi. Mulle oli lingitud ülalolevat pilti 9gagist. Mitte ainult ei vaadanud esimese asjana näkku kõik need neckbeardide kommentaarid teemal “öö, ta on raudselt nagu täiega golddigger ää” (sest Miranda Kerr käib nüüd Snapchati CEO-ga), vaid selgus, et see oli ka linkija enda tagamõte. Inimene, keda ma olen pidanud vaimselt terveks indiviidiks, on tegelikult üks neist, kes arvab, et kui naine käib endast rikkama mehega, on see võimalik ainult selle pärast, et ta tahab ta raha.

Sest vaene Miranda Kerr oma 35 miljoni dollariga muretseb ilmselt oma tuleviku pärast ja tahab võimalikult kiiresti rikast meest hoovi tõmmata, et mitte paadialusena surra. Eelmine abikaasa on tal ju ka närune 35 miljoni mees, proovi sa siis nii ots-otsaga kokku tulla.

Küsisin siis, et mida kuradit … Ja sain vastuseks, et “no aga ta ei käi ju kunagi endast vaesematega”. Kus ta sinu meelest neid vaeseid kohtama peaks? Supiköögist peaks mõne üles korjama, et netipededele meele järele olla või? Selge see, et inimesed suhtlevad teatud kindla ringkonnaga, mille üheks aluseks on jõukus. Minu ja Eesti vaeste vahe on paarsada eurot kuus, aga ma võin ka öelda, et ma ei kohtu lihtsalt meestega, kes miinimumpalka teenivad – sest miinimumpalka teenivatel inimestel ei ole ju raha, et trennis käia või muude selliste meelelahutustega tegeleda. Järelikult käin mina ka ilmselgelt väljas inimestega, kelle sissetulekud on minuga üsna sarnases vahemikus või kõrgemad. Ehk siis ilmselgelt saab siit teha järelduse, et ei taha vaest meest. See on umbes sama loogiline, kui öelda, et Rents ei taha paksu meest – ma võin käsi südamel öelda, et mitte ükski paks mees, keda ma tunnen, ei oleks minu jaoks sobilik kandidaat ka ideaalkaalus, sest nad ei sobi ka muude parameetrite poolest. Kuigi ma tunnen neid imevähe, mis on trajektooril töö-kodu-trenn liikudes üsna loogiline. Nii et tegelikult ei ole ma mitte kunagi olnud olukorras, kus ma kedagi ainult kehakaalu pärast ära peaksin põlgama, kuigi selge on see, et kui inimestel on valida kaks õuna, mis on ühesuguse maitsega, aga üks on lisaks ilus ja sellega antakse kaasa Ferrari, võtaks enamik selle teise. Päris elus lihtsalt õunad ei kipu täpselt ühtviisi maitsema. Aga mul on raske uskuda, et Miranda igapäevaselt üldse mingite suvaliste IT-meestega hängib, see tundub üsna loogiline, et inimesed omasugustega suhtlevad.

Teiseks. Juhtisin mina siis inimese tähelepanu sellele, et mees näeb ju täiega ilus välja ja ei peaks naiste tähelepanu pärast ka vaesena muretsema, nii et millest siis see eeldus, et Miranda teda JUST raha pärast tahab? Vastus:”No aga see tüüp on temast ju seitse aastat noorem, mida Miranda temas ikka näha saab.” Mis oleks ehk okei vastus, kui … Kui see ütleja ISE endast viis aastat vanema naisega suhtes ei oleks. Et mida see viis aastat vanem naine sinus siis näeb ka? Või haletsusest on koos? Või talle meeldib see, et sa vahepeal küpsist ostad?

Olgem ausad. See seisukoht on lihtsalt enese alalhoiureaktsioon. Seest kui me mõnitame kõiki neid ilusaid naisi, kes on koos edukate (mis sellest, et samuti ilusate) meestega, saame me endale kinnitada, et kui mõni naine meile ära ütleb, pole see selle pärast, et ta meid INIMESENA ei tahaks. Oh ei, naised on ju tundetud loomad. Nad põlgasid su ära ainult selle pärast, et sa pole piisavalt rikas või piisavalt hea kehaga. MUIDU oled sa ju ometi täiuslik, ära sa selle pärast üldse muretse, emme ju ka ütles, et sa oled suurepärane ja parimat väärt.

Pffffft, kui närvi ajab mind see üldistav ennasttäis suhtumine.

P.S. Tema eelmise boyfriendi networth oli muide üle 7 miljardi, Evan Spiegelil on ainult 2. Ei tea, kas ei osanud eelmisele piisavalt pugeda, et teda välja kannatataks või ei olnud see siiski see KÕIGE olulisem asi, mille alusel ta kaaslasi valib …

Küll see maailm on alles ebaõiglane

1-FirstGrade

Augusti lõpp. Kõik peale minu lähevad kooli. Üks alustas teist magistrit, mitu sõbrannat läksid niisama magistrantuuri, üks sõbranna hakkab AÜ-s töö kõrvalt juurat õppima, sest miks ka mitte. Lisaks paar sõpra, kes järjekindlalt juba aastaid õhtukas käivad ja igal aastal paar ainet jälle ära teevad – asi seegi,  omas tempos ja ikka edasi, ikka edasi, mitte sammukestki tagasi ja küll ükskord ka see diplom tuleb.

Isegi need mammablogijad, kellel lapsed kooli lähevad, alustavad ju mõnes mõttes uut elu. Neil on veel topeltvõit, sest laste kõrvalt õpivad nad ehk ka ise midagi. Kuluks marjaks ära küll, sest praegu vaatavad blogidest näkku sellised vahvad väljendid nagu “kooli kott” ja “värvi pliiats” ja kõigi nende tühikute korvamiseks visatakse vahel mõni “lapseisa” ka sisse. Üldise tasakaalu nimel ilmselt. Nii et kohe varsti on neil kõigil ahhetamist ja ohhetamist küllaga, saavad kambaga töövihikust lugeda, mis vahe on väljenditel “lapsepõlv” ja “lapse põlv” (edasijõudnutele “erakonna liige” ja “erakonnaliige”).

Ja mina käin tööl.

Oh jah. Hakkan hoopis tikkimist ja peent näputööd õppima, te kõik veel alles näete, kuidas üks blogija ristpistet teha võib.

  • Rubriigid