aga seda mina ei tea, kas sel suvel vesi soojaks ka läheb

Käisime nädalavahetusel Võhandu jõel paadiga sõitmas. Ma olen sellistes asjades täiesti udu. Kunagi käisime me trenniga välismaal võistlustel ja ma ajasin hiljem nii mitu korda sihtriigi nime sassi, et mu isa ähvardas treenerilt küsima minna, kas ma päriselt olin võistlustel kaasas või jõlkusin kuskil niisama ringi. Selle reisiga oli sama moodi, mina sõitsin lihtsalt teise auto järel ja mul polnud õrna aimugi, kuhu me lähme, sest ma olin suutnud hajameelselt lihtsalt kõik ära unustada, peale selle, et laupäeva hommikul on kuskile minek. Jõe ääres sain muidugi aru, kus me nüüd oleme, sest see on selline kergesti äratuntav.

Igatahes oli sõudmine päris korralik trenn, hea nii kätele kui rühile, sest kõveras istudes ikka hästi ei aeruta. Ja ma tean, et sõudmine ja aerutamine on tegelikult erinevad asjad, aga ma ei viitsi praegu guugeldada, kumb on kumb, laske maha, kui tahate. Aga mõnus oli, päike paistis (vahepeal), soe oli (kogu aeg), värske õhk ja linnulaul (kogu aeg ja kogu aeg). Ja hiljem hakkasin ma mõtlema, et huvitav, ronijad on ju muidu need, kes ei taha ühel hetkel enam ei joosta ega rattaga sõita, sest Ronipiiblis on kirjutatud, et five pounds makes a difference, so lose it – mis on täitsa tõsi, mida parem kaalu ja jõu suhe, seda kergem ometi ronida on. Ja see ei käi mitte sugugi ainult peki kohta, vaid ka kasutu (st mitte ronimisspetsiifilise) lihasmassi kohta. Nii et kuigi paljud ronijad armastavad jooksmas käia ja mõned ronijad (olgu, ainult mina) armastavad jõusaali, on viimasel ajal palju ka neid, kes iga trenni osas mõtlevad, kas ikka saab seda endale lubada, lihas ju ometi kasvab. Selles mõttes peaks sõudmine suurepärane kestvustreening olema (kui me nüüd jätame kõrvale selle, et üldine aeroobne treening ei ole ronimisspetsiifiline, st tavaline kestvustrenn EI ole seinale ülekantav ja seinal tuleb seda ikka eraldi teha), et ajab pulsi natuke kõrgemaks, treenib käsi ja selga (ehk just neid kehaosi, mida ronijal vaja) ja muus osas ohutu. Just saying.

Aga selle ürituse jaoks pidi hommikul kell seitse ärkama, mis sellest, et eelmisel õhtul sai klassikokkutulekul ja Maša sünnal käidud, nii et kui õhtul voodisse pikali viskasin, magasin järjest 12 tundi ja ei olnud vahepeal sellist tunnetki, et võiks üles ärgata. Poleks põis survestanud, ei olekski üles ärganud vist, nii läbi olin omadega. Siiani natuke väsinud.

P.S. Täna oli tööl väsitav päev ja pärast seda oli pingelangus nii suur, et energia lihtsalt pulbitses üle ääre ja narrisin trennis teisi nagu viieaastane. Häbi-häbi. Kas mõni inimene tõesti ei kasvagi kunagi suureks?

4 kommentaari

  1. Õige sõudmine pidi jalgadega käima, nii et nõu nõu.

  2. Sõudmine või aerutamine, kumb see jalgadega käiski? Ja millise paadiga sa käisid? Kummi- või aerupaadiga või hoopis kanuuga? Või süstaga? Üks aer käes või kahe aeruga? Minu meelest ei ole jalgadega midagi palju teha, peale tasakaalu hoidmise muidugi, kui kanuus olla, kummipaadiga on veel lihtsam – see ei lähe nii kergesti ümber ja tasakaalu hoidmiseks pole vaja eriti üldse pingutada. Sõudjad on need, kes rohkem jalgadega tööd teevad (mõtle sõudeergomeetrile).

    • Kummipaadiga, kus oli suisa päris mitu inimest. Üks aer oli käes. Aga jalgadega ei teinud midagi, nii et ikka aerutamine jah siis. Treener ütles, et sõudmine olevat antagonistidele hea, aerutamine olevat ronimisspetsiifiliste lihaste seisukohast kasulikum. Nii et joppas vist seekord.

      • Lihtne vahetegemine:
        sõutakse selg sõidusuunas, aerutatakse koon sinnapoole, kuhu lähed.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid