Kes oleks osanud arvata, et ma saan sel suvel ikka ühe normaalse rannapäeva ka kätte. Aga näete, sain! Ma olin selleks nädal aega valmistunud, muuhulgas ostsin näiteks nädala alguses endale Sportlandist rannavõrkpalli (kas te teadsite, et nende eest saab soovi korral ka 75 eurot maksta? mina muidugi ei soovinud). MINA! Kes ma pole MITTE KORDAGI elus vabatahtlikult (st väljaspool kehalise kasvatuse tundi) võrku mänginud. Ja viimasest kehalise kasvatuse tunnist on nii palju aastaid möödas, et ma ei julge seda numbrit kirja pannagi, muidu tulevad nooremad lugejad küsima, kas mul sammal ka juba seljas kasvab. Igatahes jälestasin ma põhikoolis grupisporti. Esiteks selle pärast, et ma olen individualist, ja teiseks selle pärast, et meie klassis käis üks Kadi (tervitan!), kes oli selles osas TÄIESTI hullumeelne. Tal oli spordiga seoses selline sooritus- ja saavutusvajadus, et mina olin täiesti kindel, et temast saab hiljem üle laipade minev karjäärimutt, nii et see oli täielik üllatus, kui ta otsustas hoopis üsna kohe pärast gümnaasiumit lapsi saama hakata. Ei tundunud üldse seda tüüpi inimene (ja samas mõni, kes tundus mulle hästi selline armas ja perele orienteeritud, läks doktorikraadini välja, nii et ehk ma ei ole lihtsalt hea inimestetundja). Igatahes. Ükskõik, mida me mängisime, oli see rahvastepall või jalgpall, kui tema naiskond kaotas, sõimas ta oma kaaslasi hiljem riietusruumis ja loetles üles, kellest see kaotas tingitud oli. Kui nad võitsid, hõõrus ta seda vastastele nina alla. Nii et kui ta kaotas, oli mul ta naiskonnakaaslastest kahju ja, mmm …. konfliktse iseloomuga, nagu ma olen, ei suutnud ma iial hoiduda seda verbaalse ebatsensuurse rünnakuga väljendamast. Õnneks ei olnud ma selles osas ainuke, nii paljukest on inimestel ikka moraalset õiglustunnet põhikooli lõpuks juba tekkinud, et kui on ainult tüdrukute kollektiiv (st näiteks riietusruum või käsitöötund, kus male gaze neiusid tagasi ei hoia), surutakse selline otsene mölaklus ikka üsna kähku maha. Mäletan isegi, et meil oli ERITI korralik käsitööõpetaja, kes alati ka kõige pisemate vandesõnade peale pahandas, aga kui üks mu klassiõde eelmainitud neiule ükskord ülimalt ebatsensuurselt käratas (no stiilis shut your whore mouth!), sest seekord oli ta ühele klassiõele öelnud, et too rikkus oma välimusega klassipildi ära, vaatas õpetaja lihtsalt Mona Lisa naeratusega lakke ja teeskles, et ta ei kuulnud mitte midagi. Nii et selles osas käis üksteise vormimine ja voolimine täie hooga. Ega minagi sellest välja ei jäänud, paar sõbrannat rääkisid mulle vähemalt korra nädalas, kuidas ma võiksin ikka naiselikum olla, ja kinkisid mulle sünnipäevaks roosasid pluusikesi.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, see oli nüüd väike kõrvalekalle. Kuhu me jäimegi? Rääkisin ma ometi sellest, et igasuguseid meeskonnamänge ma koolis JÄLESTASIN. Võrkpall tundus mulle koolivälisel ajal tegelikult lahe, aga kui mina olin 15-16, mängisid seda vanaema juures suured poisid, kes olid kõik vähemalt 20, ja OSKASID MÄNGIDA, nii et isegi siis, kui üks neist oli mu onu, ei julgenud ma öelda, et võtke mind ka mängu. Vaatasin lihtsalt suurte silmadega igatsevalt, aga mängu iial ei läinud.
Nii et kallid kehalise kasvatuse õpetajad, tahaksin teile teada anda, et mina, jah MINA, ostsin täitsa ise võrkpalli ja teatasin sõpradele, et ma tahan minna randa ja mängima õppida. Tegelikkuses läks nii, et läksime randa ja ma ei jõudnud enda palli veel välja võttagi, kui üks paarike hakkas rannast kaasmängijaid otsima. Nii et saime kogu seltskonnaga (meid oli neli inimest, kellest ükski polnud vist pärast gümnaasiumit mänginud) käe valgeks. Tagasivaates võib öelda, et oleks ehk lihtsam olnud, kui ma oleksin ENNE randaminekut endale reeglid selgeks teinud. No näiteks et üks inimene ei tohi kaks korda järjest palli võtta (st kui ma selle õhku löön, peab keegi teine seda puutuma, enne kui mina seda teha tohin) ja et ühel pool võrku võib palli kolm korda puutuda. Oleks selline oluline info olnud. Aga üllatavalt lõbus oli. Nii lõbus, et ma suisa mõtlesin, et kui 16aastane mina mind näeks, siis ta mõtleks, et ma olen pooletoobine – valin, mida ma söön, ärkan hommikuti kell pool seitse, mängin meeskonnamänge, käin igapäevaselt korralikult trennis ja üldse eelistan küllaltki rutiinset elu. Ilma naljata, ta oleks nuttes maas ja mõtleks, et ehk oleks targem enesetapu abil sellest tulevasest häbist hoiduda.
No ja pärast seda läksime me trenni. Laupäevad on sellised suurepärased päevad, kus keegi teine ei viitsi trenni tulla, sein on meie päralt ja saab järjest rahulikult harjutada, mida vähegi soovid. Seekord oli mul hea partner ka, kellega me saime vastastikku targutada ja beetat pakkuda. Ainus probleem oli, et mäletate, ma ostsin need uued sussid. Noh, mõtlesin alguses, et ei hakka neid selle seina peal kohe ruunama (see on hulga abrasiivsem ja mina olen koi), vaid kasutan vanu, kuni need omadega päris läbi on või koduseina peale tagasi saab. Eile aga otsustasin, et aitab naljast, ma tahan nüüd lahedate sussidega lahedaid asju teha. Tegin vanadega sooja (kui kedagi huvitab, siis mu vanad on La Sportiva Tarantulace, mis mulle ka täiega meeldisid, tahtsin midagi uut ja ägedamat lihtsalt) ja mõtlesin naiivselt, et uutega hakkan kohe rada murdma, sest eelmisest korrast, kui pidin uusi susse sisse kandma, oli nii kaua möödas. Nii et tegelikult panin ma uued jalga, üritasin varvast neile toetada, läksin ühe korra poole seina peale ja otsustasin, et ei, minge te kõik see ei lähe mitte, ja tegin vanade sussidega trenni edasi. Õnneks natuke nad veel peavad ja trenn oli väga asjalik.
Täna ainult istun nüüd siin, näost põlenud, rannariided selga päevitunud ja hirmsas piinas, sest kängitsen arvuti taga istudes oma jalgu, et susse trennivälisel ajal välja venitada. Tere tulemast tagasi Songi dünastiasse. Ahjaa, käsi valutab, sest tegelikult ei oska ma normaalselt võrkpallis servi vastu võtta ja võtsin seda umbes miljon korda natuke vale kohaga.
Neile, kellele eelmine lühilõik vingumisena tundus, olgu öeldud, et tegelikult olen ma äärmiselt rahul. Eilne päev oli megalõbus ja täna saab rahuliku südametunnistusega kodus istuda ja mitteaktiivsete asjadega tegeleda. Ja see tunne, kui kõik natukene kange on, sest eelmisel päeval sai korralikult trenni tehtud, on ülimõnus.
Pärdikute päevaraamat 