ma valetasin :(

Ma olen juba kord selline. Musta südametunnistusega ja ebausaldusväärne. Valetan teile ja iseendale.

Mäletate, kui ma ütlesin, et mul pole vähimatki plaani läti keelt õppida, sest ma tegelen hetkel hoopis teiste keeltega? Ma mõtlesin seda täiesti tõsiselt, sest lisaks hispaania ja itaalia keele leegi elushoidmisele plaanisin ma hoogsalt rootsi keele õppimist jätkata ja vene keele korralikult selgeks õppida, sest a) rootsi keel on kasulik ja kui seda oskad, saad lugedes taani ja norra keelest ka aru, ja b) tegelikult võiks üks ida-eurooplane vene keelt puhtpragmaatilistel kaalutlustel ikka osata. Ostsin isegi uhke (ja minu rott-standardite kohaselt mitte sugugi kõige odavama) vene keele õpiku, mida teile vist näitasin ka. Häda on selles, et ma vihkan puhtpragmaatilisi kaalutlusi.

Olen teile vist rääkinud ka, et meil oli kunagi vahetusüliõpilaseks üks itaallane, kes minu meelest oli lausa imeline. Ta suutis käituda nagu ehtne džentelmen, oli tark ja sellele lisaks ka sportlik, kuulates hommikuvõimlemise kõrvale Mozarti jms, ilma et see oleks ülespuhutud tundunud, sest ta lihtsalt oli selline viisakas, heasüdamlik ja suurepäraste kommetega, et sihuke poolaristokraatlik käitumine tundus tema puhul täiesti loomulik. Noh, tema õppis näiteks vene keele ära selle põhjendusega, et “tahaks ju Puškinit originaalis lugeda”. Vat sellest saan ma aru. See on hea põhjus, miks keelt õppida. See motiveerib. Sada korda rohkem kui “tööturul tuleks kasuks”.

Aga mina ei ole veel leidnud vene autorit, kes mulle niimoodi mõjuks, et ma tunneksin, et vot teda ma PEAN originaalis lugema, nagu mul inglise ja prantsuse keeles ikka mõne mehe puhul on. Nii et vene keel jäi täiesti soiku. Rootsi keelt olen küll üsna kenasti õppinud, sest see on lihtsalt mõnus keel, varsti, kui olen oma tiba muutunud elukorraldusega normaalselt ära harjunud, võtan selle abivalmis inimesega ka ühendust, kes lubas minuga seda vajadusel praktiseerida. Aga iga kord, kui vene keelele üldse mõtlesin, tuli selline vastumeelsus peale,  võtsin hoopis läti keele õpiku ette (selle, pilti näete siinse lõigu kohal), sest SEDA POLNUD MUL VAJA TEHA, see tundus nagu meelelahutus, armsad pildid ja lihtne ja aeglane areng ning samas ikkagi tunne, et ma ei löö aega surnuks, vaid teen midagi kasulikku. Lisaks on uue keele õppimise puhul alguses alati instant gratification – isegi kui uus keel tundub raske (mida läti keel alguses kindlasti tundus, sest see on nii erinev kõigist keeltest, mida ma siiani õppinud olen), on samas ikkagi tunne, et sõnavara areneb nii kiiresti, grammatika areneb nii kiiresti, keelt muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb ja sa oled ikka NII TARK, et uskumatu. Sest noh, nullist esimesele keeletasemele lähebki üsna kiiresti. B1 pealt kasvõi B2 peale minna (rääkimata B2st ülespoole ronimisest) on tunduvalt raskem, nii et see teeb selle ettevõtmise parajaks eneseületuseks.

Aga mulle ei meeldi õppides ainult ühte allikat kasutada, nii et lisaks kasutasin ma Fabulo äppi ja Memrise’i (läti keele kohta on seal üks üsna hea õpikul põhinev asi – mis on naljakas, sest see konkreetne õpik ise mulle üldse ei meeldi). Mis mulle aga ülalmainitud õpiku juures meeldis, oli see, et osad olid jagatud grammatika kaupa, põhimõtteliselt igas peatükis üks kääne vms. Pärast kõigi käänete (mitte terve õpiku) läbivõtmist tundsin ma aga, et mul on nüüd hea grammatiline baas (mulle ju meeldib grammatika, nii et muidugi olin ma selle aja peale iseseisvalt õppinud ka minevikku, tulevikku ja konditsionaali moodustama), kuid tahaks nüüd tiba sõnavara arendada ja mõnda aega mõnest teisest õpikust õppida. Ja ostsin endale hoopis sellise õpiku.

Lätis on kõik ikka odav, see õpik (ca 250 lk + CD, rohkem pilte näete siit) läks mulle maksma tiba alla kümne euro. Küll aga ütlen ma ausalt ära, et kui see oleks olnud mu esimene õpik, oleks mul vene keel nüüdseks selge, sest ma poleks iial viitsinud läti keelega jamama hakata. See õpik on üles ehitatud teemade kaupa ja kohe kõige esimesest peatükist alates on juba segatud kokku erinevad käänded, pikad näidisdialoogid jms. Hetkel, kui mul on juba teatud sõnavara ja grammatilised teadmised all, on see igati meeldiv ja kasulik, aga esimeseks õpikuks oleks see liig. Aga mulle meeldib väga see, et iga peatüki lõpus on ära toodud uued sõnad ja jäetud piisavalt ruumi, et igaüks saaks vastavalt oma emakeelele nende tähendused sinna juurde kirjutada (sest raamat ise on ainult lätikeelne). Nii keeruline on see ilmselt selle pärast, et see on suunatud inimestele, kes seda ülikoolis õpivad ja ei peagi titekas olema, aga ikkagi, päris algajatele oleks see minu meelest üsna sügavasse vette hüppamine. Neile, kes päris algajad enam ei ole, soovitan küll.