Küll see maailm on alles ebaõiglane

1-FirstGrade

Augusti lõpp. Kõik peale minu lähevad kooli. Üks alustas teist magistrit, mitu sõbrannat läksid niisama magistrantuuri, üks sõbranna hakkab AÜ-s töö kõrvalt juurat õppima, sest miks ka mitte. Lisaks paar sõpra, kes järjekindlalt juba aastaid õhtukas käivad ja igal aastal paar ainet jälle ära teevad – asi seegi,  omas tempos ja ikka edasi, ikka edasi, mitte sammukestki tagasi ja küll ükskord ka see diplom tuleb.

Isegi need mammablogijad, kellel lapsed kooli lähevad, alustavad ju mõnes mõttes uut elu. Neil on veel topeltvõit, sest laste kõrvalt õpivad nad ehk ka ise midagi. Kuluks marjaks ära küll, sest praegu vaatavad blogidest näkku sellised vahvad väljendid nagu “kooli kott” ja “värvi pliiats” ja kõigi nende tühikute korvamiseks visatakse vahel mõni “lapseisa” ka sisse. Üldise tasakaalu nimel ilmselt. Nii et kohe varsti on neil kõigil ahhetamist ja ohhetamist küllaga, saavad kambaga töövihikust lugeda, mis vahe on väljenditel “lapsepõlv” ja “lapse põlv” (edasijõudnutele “erakonna liige” ja “erakonnaliige”).

Ja mina käin tööl.

Oh jah. Hakkan hoopis tikkimist ja peent näputööd õppima, te kõik veel alles näete, kuidas üks blogija ristpistet teha võib.

Advertisements