antropoloogia

Eestlane kohtub välismaalasega

d2ac2e5f39a697e1173ded1f2f653526

Sõbrad kutsusid mind eile sauna. Välismaalased. Jah, Tartus elavad välismaalased kutsusid kohalikku eestlast sauna. Mina muidugi läksin, sest mida üks korralik noor tütarlaps ikka muud oma vaba ajaga teeb, kui käib meestega saunas. Kohe, kui lodjakoja juurde jõudsin, nägin eemal lodja peal üht (eestlasest) tuttavat, kes hüüdis, et ära sa sinna ometi mine, seal on alasti välismaalased. Mina muidugi rehmasin käega ja mõtlesin, et mis seal ikka.

Ja tuli sõber. Ja tahtis tervituseks emmata. Alasti. Päris alasti ja mitte saunas, vaid sauna ees väljas, keset Tartu linna.

“Ei, ma ei kallista alasti inimesi.”

– “Oih, anna andeks!”

Ja rabab pingi pealt suvalise rätiku, surub omale vastu kubet, et kõik ikka kenasti kaetud oleks, ja saaks tervitama hakata. MINU rätiku, mille ma juba kotist välja olin jõudnud sikutada …

See oli kultuurikonflikt nr 1.

Kultuurikonflikt nr 2 oli see, kui ta ütles, et suvel on võimatu eestlastega midagi teha, sest nad ütlevad iga plaani peale “Vaatame,” mitte ei anna konkreetset vastust – mille peale mina innukalt teatasin, et jah, ma teen ka seda, sest iial ei või ju teada, kas on selle hetke kätte jõudes ka energiat ja aega. Kui just pole tegu sünnipäeva või pulmaga, ei näe ma mingit põhjust, miks ma peaksin mingeid plaane varakult kivisse raiuma.

Aga saun oli tore, neil oli professionaalne vihtleja – ja päriselt, ma poleks elu sees arvanud, et sellest SELLINE vahe võib tulla ja ma pole MITTE KUNAGI sellist saunakogemust saanud. Nii et see oli äge, ma sain ka teada, mis võimalusi saunas käimine pakub.