faith

My education has been a lie. Or not.

Ma ei tea, kas te mäletate, aga ma õppisin ülikoolis etnoloogiat, mis põhimõtteliselt nagu kind of ikka on antropoloogia. Sel teemal ma hetkel vaidlema ei hakka, kas need on sünonüümid või mitte – ja päris kindlasti ei hakka ma rääkima hobiharidusest ja selle rakendamisest. Sest pekki minge.

Aga. Ühe semestri veetsin ma Austraalias rakendusantropoloogiat õppides. Ja muuhulgas rääkisime me seal ka näljast. Ja sellest, et inimesed ei ole näljas selle pärast, et toitu poleks piisavalt – vaid selle pärast, et see toit on ebavõrdselt jaotatud. Maailmas on piisavalt toitu, et kõik kenasti ära toita, lihtsalt suurem osa sellest on ameeriklaste prügikastis. No umbes nii, nagu aafriklaste üleküllust kiputakse seostama meie suure ökoloogilise jalajäljega, mis pole sugugi nii, sest kui sul ikka dollareid ei ole, siis ainult pussnoa abil sa väga palju ei tarbi ja suurem osa sellest jalajäljest tekitatakse taas teate küll kus ja aafriklasest saab aktiivne tegur alles siis, kui tal õnnestub end siia välja võidelda.

Igatahes. Seoses selle sama näljateemaga õpetati meile Väljamaal ka seda, et näiteks külma sõja ajal oli Nõukogude Liidus näljahäda ja USA pakkus toiduabi, tänu millele õnnestus venelastel rasked ajad ikka kuidagi (kuigi kaotustega) üle elada. Ja et suurest osast abist Venemaa lihtsalt keeldus, et end mitte nõrgana näidata, mis sellest, et oma inimesed nälga surid – ja samal ajal kirjutati venekeelsetest ajalehtedes propagandatekste sellest, kuidas inimesed nälgivad, SEST USA keeldub neid aitamast. Lugesime selle kohta veel mitmeid artikleid, kõik kirjeldasid vähemalt seda abistamise osa ja seda, et Venemaa osast abist keeldus, nagu fakti, propagandat mainiti ka mitmel pool. Lisaks räägiti sellest, kuidas USA olevat ise samal perioodil hädas olnud ja oma rahvaski oli näljas, kohati abistati teisi nö oma inimeste arvelt. No ja eile õhtul kohtasin ma ajaloolast, kes selle peale väga üllatunud oli ja ütles, et see on täielik jura, tegelikult olevat olnud hoopis nii, et USA tahtis jõudu näidata ja keeldus lihtsalt ühel hetkel venelastele rohkem abi andmast, kuigi oleks saanud seda teha küll. Ja SELLE PÄRAST olevat inimesed surnud. Mis on ikka TÄIESTI vastupidine sellele, mida meile õpetati, st ei ole lihtsalt võimalik, et keegi sai millestki valesti aru või interpreteeris midagi valesti, need on ju täiesti vastuolulised seisukohad, kus üks osapool peab valetama. Või ärgem siis nii päris öelgem, ütleme, et üks osapool peab ideoloogiliselt väga kallutatud olema.

Mina muidugi ei tea kumb, sest nii väga see mind nüüd küll ei huvita, et ma seda teemat guugeldama viitsiksin hakata. Olen lihtsalt edaspidi igaks juhuks vait, kuni mu blogisse mingi tarkur ilmub, kes selle asja lihtsate sõnadega ära seletada viitsib. Peab ju ometi olema mu lugejate hulgas mõni ajaloohuviline ka.

P.S. Muidugi oleks väga naljakas mulle täielikku jura ajada, et ma järgmine kord peol häbisse jääksin … aga ärgem seda siiski tehkem.