My education has been a lie. Or not.

Ma ei tea, kas te mäletate, aga ma õppisin ülikoolis etnoloogiat, mis põhimõtteliselt nagu kind of ikka on antropoloogia. Sel teemal ma hetkel vaidlema ei hakka, kas need on sünonüümid või mitte – ja päris kindlasti ei hakka ma rääkima hobiharidusest ja selle rakendamisest. Sest pekki minge.

Aga. Ühe semestri veetsin ma Austraalias rakendusantropoloogiat õppides. Ja muuhulgas rääkisime me seal ka näljast. Ja sellest, et inimesed ei ole näljas selle pärast, et toitu poleks piisavalt – vaid selle pärast, et see toit on ebavõrdselt jaotatud. Maailmas on piisavalt toitu, et kõik kenasti ära toita, lihtsalt suurem osa sellest on ameeriklaste prügikastis. No umbes nii, nagu aafriklaste üleküllust kiputakse seostama meie suure ökoloogilise jalajäljega, mis pole sugugi nii, sest kui sul ikka dollareid ei ole, siis ainult pussnoa abil sa väga palju ei tarbi ja suurem osa sellest jalajäljest tekitatakse taas teate küll kus ja aafriklasest saab aktiivne tegur alles siis, kui tal õnnestub end siia välja võidelda.

Igatahes. Seoses selle sama näljateemaga õpetati meile Väljamaal ka seda, et näiteks külma sõja ajal oli Nõukogude Liidus näljahäda ja USA pakkus toiduabi, tänu millele õnnestus venelastel rasked ajad ikka kuidagi (kuigi kaotustega) üle elada. Ja et suurest osast abist Venemaa lihtsalt keeldus, et end mitte nõrgana näidata, mis sellest, et oma inimesed nälga surid – ja samal ajal kirjutati venekeelsetest ajalehtedes propagandatekste sellest, kuidas inimesed nälgivad, SEST USA keeldub neid aitamast. Lugesime selle kohta veel mitmeid artikleid, kõik kirjeldasid vähemalt seda abistamise osa ja seda, et Venemaa osast abist keeldus, nagu fakti, propagandat mainiti ka mitmel pool. Lisaks räägiti sellest, kuidas USA olevat ise samal perioodil hädas olnud ja oma rahvaski oli näljas, kohati abistati teisi nö oma inimeste arvelt. No ja eile õhtul kohtasin ma ajaloolast, kes selle peale väga üllatunud oli ja ütles, et see on täielik jura, tegelikult olevat olnud hoopis nii, et USA tahtis jõudu näidata ja keeldus lihtsalt ühel hetkel venelastele rohkem abi andmast, kuigi oleks saanud seda teha küll. Ja SELLE PÄRAST olevat inimesed surnud. Mis on ikka TÄIESTI vastupidine sellele, mida meile õpetati, st ei ole lihtsalt võimalik, et keegi sai millestki valesti aru või interpreteeris midagi valesti, need on ju täiesti vastuolulised seisukohad, kus üks osapool peab valetama. Või ärgem siis nii päris öelgem, ütleme, et üks osapool peab ideoloogiliselt väga kallutatud olema.

Mina muidugi ei tea kumb, sest nii väga see mind nüüd küll ei huvita, et ma seda teemat guugeldama viitsiksin hakata. Olen lihtsalt edaspidi igaks juhuks vait, kuni mu blogisse mingi tarkur ilmub, kes selle asja lihtsate sõnadega ära seletada viitsib. Peab ju ometi olema mu lugejate hulgas mõni ajaloohuviline ka.

P.S. Muidugi oleks väga naljakas mulle täielikku jura ajada, et ma järgmine kord peol häbisse jääksin … aga ärgem seda siiski tehkem.

15 kommentaari

  1. Natuke raske googeldada midagi, millest eksisteerib kaks täiesti erinevat narratiivi – eks usud seda tulemust, mis ideoloogia südamelähedasem tundub.
    Küsimus pole selles, kummal õigus on, vaid selles, kumb suurema tõenäosusega valetab – tnäoliselt NL ja tema uhke õigusjärglane Venemaa. Kahjuks ei oma ma ka USA suhtes mingeid erilisi illusioone, nii et tõde ilmselt on veidi raske välja selgitada. Sest võitjad kirjutavad ajalugu jne.

  2. Vähemalt Eestis küll NL`ajal mingit näljahäda polnud, no vähemalt minu elu ajal, st sel ajal, mida ma mäletan, küll mitte. Mingist USA või üldse lääne toiduabist ma ei ta ka mittemiskit, rääkimata selle tarbimisest. Või äkki abistati kuidagi mingi tervilja, näiteks nisuga?

    • See, et neid oli, on fakt, mida kumbki osapool kahtluse alla ei sea, vaieldakse pigem selle üle, kes ja kuidas sellele reageerisid. Enne külma sõda olevat näiteks vähemalt viis miljonit ukrainlast surnuks nälginud/näljutatud (neilt ka konfiskeeriti vilja – ja Eestiski tegelikult päris paljud inimesed virelesid, kui nende “liigne” vara lihtsalt ära võeti ja kolhoosidele anti, nii et öelda, et Eestis pole NLi ajal keegi nälga tundnud, on küll imelik).
      https://en.wikipedia.org/wiki/Droughts_and_famines_in_Russia_and_the_Soviet_Union#Post-1900_droughts_and_famines

      • Nälga tundnud ja päris näljahäda on minu jaoks nii erineva tähendusega väljendused, kui järele mõelda, siis on ju Eestis praegugi kindlasti inimesi, kes mingil põhjusel nälga tunda saavad, aga me ju ei ütle, et meil oleks praegu näljahäda. (eks me saa vist mingit euro-toiduabi makarone ka) Ja ma ei vaidlegi vastu, et neid võis Eestis kolhooside algusaastail vähemalt rohkem olla kui praegu. (ja Ukraina näljahäda ning küüditatute kannatussed, kui enne minu aega olnud, olid mul nö meelest pühitud tõesti)

  3. Vähemasti ühel juhul on küll väga kindlalt teada, et USA ei andnud NLiidule toiduabi ja kuulutas majandusboikoti. See oli pärast seda, kui 30. detsembril 1979 sisenesid Nõukogude väed Afganistani. On olemas niisugune ülimahukas raamat nagu Anatoli Tšernjajevi päevik “Совместный исход. Дневник двух эпох. 1972-1991 годы” (ilmunud 2008). Tšernjajev oli NLKP KK-s väga kõrgel kohal nii Brežnevi kui ka Gorbatšovi ajal (Gorbatšovi abi). Oma raamatus kirjutab ta tihti toidu ja eriti lihapuudusest aastatel 1972-1991. Nimetatud Afganistani sisenemise järgse perioodi kohta aga kirjutab ta:
    “Carter ei andnud meile 17 miljonit tonni teravilja (Moskvas kadusid kohe müügilt jahu ja makaronid), keelas igasuguse ekspordi, lõpetas läbirääkimised ja visiidid, nõudis olümpimängude ärajätmist… Thatcher tegi meiega sama. Portugal keelas meil oma vetes kalapüügi, nagu ka USA, Kanada ja Austraalia…”
    Kui on huvi, siis vaata mu blogist näiteks siit: Kaugete aastate konspektist – 4. (1979-1981)
    http://iltaka.blogspot.com/2012/08/kaugete-aastate-konspektist-4-1979-1981.html

    See on nüüd veidi hilisem periood, aga varasemast, sealhulgas külma sõja perioodi aegsest näljast on, kui mälu mind ei peta, kirjutanud näiteks Leonid Mletšin oma raamatus “Brežnev”, mis hiljuti ilmus ka eesti keeles.

  4. külma sõja kõige olulisem sisu seisneski propagandas, mõlemalt poolt. suht võrdsetes kogustes. võrdestes ja väga suurtes. kui ajaloolane pole just spetsialiseerunud demagoogiale jt valetamisega tegelevatele teemade uurimisele, pole külma sõja ajast suht midagi kaasa rääkida. puhas politoloogide marjamaa.

  5. James V. Wertsch kirjutab mälust ja mäletamisest raamatus “Voices of Collective Remembering”. Ta sai selle raamatu kirjutamiseks tõuke sinuga sarnasest kogemusest, kus noor vene koolipoiss argumenteeris täpselt risti vastupidisel moel kui USA kodanik oleks seda teinud. Teemaks oli N-Liidu ja USA roll II maailmasõjas. Esitades narratiivi toetutakse kellegi loodud tekstidele, mis ringlevad ja vahendavad teatud ajaloolisi sündmusi. Nad on nagu vahemehed isiklike arusaamade ja toimunud sündmuste vahel. Need on mälestused, mida ise ei olda kogenud. Tekstilised ressursid pole neutraalsed kognitiivsed instrumendid, mis lihtsalt aitavad meil mäletada. Selle asemel me kas usume või ei usu neisse, vahel suhtume neisse sügava emotsionaalsusega ja vahel on neis tegemist meie identiteediga. Wertsch jõuab järelduseni, et Ameeriklaste ja venelaste erinev arusaam II ms-st põhineb erinevatel tekstidel.

    • Oleks ma targem inimene, oleks sama öelnud😀

  6. Mul on kusagilt meelde jäänud, NL-s toodetud toit läks mingil ajal Kuuba abistamiseks.

  7. Samas mul ema ütles, et tema oma lapsepõlves 60ndatel sai Mooste külapoest ananasse ja apelsini ja mingeid Ameerika päritolu maiustusi.

    • Ka minu lapsepõlves oli apelsine, aga enamasti Kuubalt (ja seetõttu ei olnud nad ilusad oranžid, sest apelsin vajab oranžiks minemiseks öökülma, a kust sa Kuubal seda võtad).

  8. “Külma sõja ajal” on muidugi ka piisavalt ebamäärane ja pikk periood, mil mõlemat varianti juhtuda jõudis.
    Tšernjajevit soovitaks tõesti lugeda, oma memuaarides kirjeldab päris hästi, kuidas Liit läänest “arvelduskrediiti” nurus, stiilis “peremees, laena 15 milli, palgapäeval maksan ära”, sest riigikassa oli nii tühi.
    Holodomor (Ukraina) on sutike teine asi.

  9. Kas mõlemad väited ei või teatud vaatenurgast teatud määral õiged olla? No näiteks nii, et N.Liit 1946.-47. aastal ametlikult teatas uhkelt, et omalgi on kõike küllalt, aga salaja uuris näiteks ÜRO kanalite kaudu vilja-abi saamise võimalusi, mida kuuldes USA kui ainus tõenäoline suursponsor ütles, et kommarid närigu muru.

  10. Veller kirjutas oma legendides ju mingist sellisest vahetuskaubast, kus kolm kotti USA vilja anti ühe juudi venemaalt iisraeli emigreerumise lubamise eest.

    Legendid on muidugi puhas huumor, aga paljudel asjadel on seal vast mingi taust taga.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid