MS word mul näkku paneb

Mõtlesin mina nädalavahetusel, et teen oma tööd lihtsamaks ja õpin MS Wordis wildcard‘e kasutama. Nimelt, nagu te kõik kindlasti teate, ei asendata eesti keeles sõna “kuni” sidekriipsuga, vaid mõttekriipsuga. See tähendab, et ei ole õige kirjutada mitte 3-9, vaid 3–9. Tõlkijad ei ole sellest aga iial midagi kuulnud, nii et tihti on mul näiteks 60 lk teksti, mis kubiseb viidetest ja igas viites on leheküljenumbrite vahel vale asi. Nii et maru lihtne oleks ju ühe käsuga kõik need valed jooned õigeteks vahetada ja komade asemel olevad punktid ikka kenasti komadeks teha jne.

Tegin endale proovidokumendi, pusisin natuke, õppisin, millega tähistatakse gruppi ja millega vahemikku, ja jõudsin lõpuks enda meelest lausa suurepärasele tulemusele:

Asendatav: ([0-9])-([0-9])

Asendaja: \1–\2

Minu seisukohta suurepärase saavutuse osas tugevdas ka see, et see tõesti toimis imeliselt. Ja polnud vahet, kui pikk number oli, see toimis ka siis, kui mul oli seal näiteks 8465-9763, sest ta keskendub ju ainult numbrile enne kriipsu ja numbrile pärast seda, st esimese numbri viimasele ja teise numbri esimesele liikmele.

No ja siis asusin ma seda kogutud tarkust töö juures testima. Ja ei toiminud. Panin sinna katsetuseks paar numbrit lisaks – ja toimis. UUTE numbritega. Tegin veel katse, ühes lõigus oli viidatud lehekülgedele 16-20. Lisasin sinna lõiku omalt poolt neli korda täpselt sama viite, mõne enne ja mõne pärast originaali, nii igaks petteks. Kõigis minu omades venitas kriipsu, täpselt nagu vaja, originaalviite asendas aga variandiga “162-0” (just seda ta teebki miskipärast, vahetab viimase liikme ja kriipsu koha ära).

Ütleme nii, et ma mõtlesin täiesti haigeks ennast ja proovisin sada ilmaimet ära (näiteks mõtlesin, et ehk on inglastel natuke teistmoodi kriips, mis lihtsalt näeb välja nagu meie kriips, nii et kopisin seda jne), enne kui tulin selle peale, et lihtsalt mõne teise failiga proovida. Ja töötab. Töötab täiesti suurepäraselt, nii vanade kui uute andmetega. Ja ei ole ükski tõlkija kõiki neid asju ümber kirjutanud, võtavad kõik ingliskeelse teksti ja hakkavad seda täitma, kui otse Tradoses ei tee, ma ei usu, et see esimene mingi erand oli. Nii et ilmselgelt samad kriipsud, aga nüüd sama kood töötab, enne ei töötanud.

Nii et jumalime, selgitage keegi nüüd lollile, milles enne asi oli ja kuidas see programm ometi aru sai, et minu lisatud numbritega ei tasu näkku panna, aga vanadega nagu võiks?

Advertisements

Ronipostitus, võite vahele jätta

k

See on taas mulle endale kirjutatud, sest mõnda asja ei raatsi lihtsalt kirja panemata minevikku ja mälust minema lasta. Lugesin raamatut ronimisfilosoofiast (“The Boulder: A Philosophy for Bouldering”, Francis Sanzaro) ja kuigi ma ei ole nii sügavamõtteline inimene ja tunnistan ausalt, et kindlasti ei leidnud ma sealt raamatust nii palju, kui AbFab, oli seal ikkagi mitmeid kohti, kus ma tundsin, et autor tabas midagi, mida ma olen ise trenni kohta tundnud, aga pole sõnadesse pannud. Vaatasin täna just mingit Adam Ondra intekat, kus ta ütles, et ta pole kunagi pidanud päriselt ronimiseks motivatsiooni otsima (hiljem selgus, et võistlemiseks vahel pisut küll) ja arvab, et niipea ei pea ka – ja mulle tundub, et sellega ongi nii, et kui sa selle asja olemuse kätte saad, kui motivaatorid on õiged, motiveerib sind puhas rõõm. Räige valu, pingutus, väikesed või suuremad vigastused, aga lõppkokkuvõttes ikkagi puhas rõõm. Nii et siin on nüüd mõned tsitaadid sellest raamatust, mida ma tulevikuski ehk vaadata tahaksin. Mulle endale.

The rock is not a canvas, painted by us. We are the canvas, painted by the rock. Something about athleticism harbours a secret masochism. Our body desires its own dismantling – to be seduced and opened.

Bouldering is not a sport where the body is awakened. The body is awake every day. But more to the point, the task is to account for the transition when we breathe out, breathe in, chalk up, rub our shoes and begin.

We do not touch the stone. We are equally touched by it. Each touch is also a being-touched. In bouldering, the body is given over to the touch of sensation.

Ja ma ei ütle sugugi, et ma HEA boulderdaja oleksin, aga ma täiega samastusin siin, sest ma mäletan, kui vahva alguses boulderdada oli, aga kuidas ma samas pidevalt tunnetasin oma kohmakust, seina vastupanu jms – tunnetan muidugi ka nüüd, aga praegu tunnetan ma ka seda arengut, mis nende kahe aasta jooksul toimunud on:

So yes, while the beginner boulderer is bouldering ‘no less’ than the elite, certain experiences are opened up for the elite that are not available to the beginner. Of course, both feel a sense of joy, which ought never leave any type of athlete, but it’s just that the elite boulderer knows how to dwell with more success, and ease, in movement. They have got past the fist date, which was a bit awkward, and can now spend their time on more meaningful discourse.

Ning sellest kõigest hoolimata ei ole asi selles, kes on parem ja kes halvem, ja mis on raske ja mis on kerge, vaid selles, kuidas sa oma keha ja ümbrust tunnetad, kui sa parajasti ronid:

To speak of the quality of movement as ‘easy’ or ‘hard’, or better or worse, is completely to miss the point.

Miks me teeme trenni, mitte lihtsalt ei roni, ja miks me harjutame asju, mis meil hästi välja ei tule, and try to develop ourselves in the fields where we are lacking:

To be an excellent boulderer, one must work through all the displeasure of moves that feel unnatural (moves that are not one’s style) so as to train the body to do them with ease, joy and profitability; such that next time the move is encountered the body greets it like an old friend.

ja

Moreover, one cannot deny how much the residue of uncomfortable moves builds up in our bodies during a send.

Aga mis see boulderdamine üldse on?

Perhaps for a fleeting second, to boulder is to feel what it is a body can do, what it is, and what it is to inhabit, brutally and naively, the joy of movement itself.

Ja eelkõige – trenn on valus, aga trenn on mõnus:

Because they provide joy, athletics must be acting against some form of pain.

In what is perhaps the best book on pain written to date, Elaine Scarry makes the following observations about human invention:”The human body, troubled by weight, creates a chair; the chair recreates him to be weightless.” One could say the same thing about bouldering: the human body, troubled by pain, creates a boulder problem; the boulder problem creates joy in the midst of pain.

Quand vient le jour (päeva laul, Emilie Simon)

Ma olin suutnud kuidagi maha magada selle, et Emilie Simonil tuli juba eelmisel aastal uus album välja. Esimese hooga meeldis mulle ainult üks laul, nii et seda siis ka näitan:

Loodetavasti kirjutan MMS-ist viimast korda

xtl3S

Mõtlesin üleeile, et nüüd õnneks peaks kõigil suu kinni olema, sest Rasmus Kisel kirjutas sellest nii lihtsalt ja loogiliselt, et ka kõige suurem tainas peaks aru saama. Ja siis lugesin Postimehest kommentaari, et miks ta ometi nii keeruliselt kirjutab. Mõni inimene peaks lihtsalt Aabitsast alustama, aga on palju loota, et nad nii kaua terariistadest ja kemikaalidest eemale hoiaksid.

Igatahes on MMS-i kohta nüüd täitsa eestikeelne “teaduslik” (haha) leht, nii et jõudsin juba enne Rasmuse jutu lugemist paluda Sirgil sealseid väiteid kommenteerida. Ja Sirgi kommenteeriski. Ta on nimelt bioloog, kirjutab usinalt või vähemusinalt doktoritööd ja vahepeal suisa kasutab mikroskoopi – ma pead ei anna, aga mul on tunne, et ta saab enamvähem aru neist asjadest, mis tal seal mikroskoobi all toimuvad ja oskab selle põhjal mingeid järeldusi teha. Mis on minust juba kilomeetri jagu ees ja ühest neli kuuri läbi teinud loodusravisõbrast umbes-täpselt valgusaasta võrra. Ja sellest, et Rasmus juba kirjutas, pole ka hullu midagi, Sirgi kirjutas natuke teise nurga alt, sellest, kuidas tema teadlasena seda asja näeb ja miks see jabur on. Nii et järgmisest lõigust algab tema etteaste, ilma ühegi minupoolse kommentaarita.

MMS (miracle mineral solution) ehk Eesti keeli Imeline Mineraalne Lahendus (või Lahus) ei ole esiteks kuskilt otsast mineraalne. Toote turustajad väidavad, et see lahus pakub „loodussõbralikku“ alternatiivi paljudele teistele ravimitele ning ravib näiteks autismi, AIDSi ja vabastab parasiitidest. Kõigesse, kus lubatakse imet, tuleks suhtuda mõningase kahtlusega. Ning see, et pakendi peale on kirjutatud „loodussõbralik“ või joonistatud leheke, ei tähenda automaatselt, et tegemist on reaalselt keskkonnale või tervisele parema tootega, tegemist võib olla ka puhtakujulise rohepesuga. See selleks, ma ei plaani keskkooli keemia- ega füüsikatundi pidada, aga mõned bioloogiliselt ilmvõimatud asjad näitaks ikkagi ära. MMSi näol on tegu NaClO2 lahusega, mis sidrunhappega reageerides annab kloordioksiidi.

Miks MMSi ei tasuks tarvitada millegi raviks ega profülaktikaks

Mis haigus see peaks üldse olema, mida saaks ennetada suhteliselt lihtsa klooriühendi sisse võtmisega? Enamus inimese organismi molekule, aga ka enamus ravimeidi on oma struktuurilt ja keemilistelt omadustelt keerukamad. Kloordioksiid on lihtsalt tugev oksüdeerija, täielik vastand antioksüdantidele. Antioksüdandid on looduslikud ühendid, mis neutraliseerivad organismis vabasid radikaale. Antioksüdandid on just need ühendid, mille pärast rohelist teed, punast veini, šokolaadi ja marju kasulikuks peetakse. Üksik klooriaatom näiteks on radikaal, kui need 2 hapnikku sealt küljest ära võtta. Radikaalid aga kahjustavad DNA’d ja mutatsioonid DNA’s võivad vähki põhjustada. Seega kemikaal, millega üritati antud juhul vähki ravida võib hoopis ise kantserogeenne olla. Sellega, et kloori kasutati I maailmasõjas keemiarelvana ei üllata ilmselt enam kedagi. Kloordioksiid lahustub vees väga hästi, nii et kui ma algselt lugesin kuidas MMSi kasutati ja lootsin et enamus sellest kloorist jõuab õhku hajuda enne inimkehasse jõudmist, siis MMSi õpetust järgides paraku ilmselt mitte.

Kemikaalipelgurite kurvastuseks ütlen, et NaClOon nii kemikaal, kui üldse olla saab, kergelt plahvatusohtlik veel pealekauba. Seda kasutatakse pleegitusvahendina ja näiteks paberi valmistamisel – et tuhmist puidumassist ikka ilus valge paber saaks. Nii et ei, tegu ei ole kõigest lauasoola ja veega, nagu Merili Kukuškin väitnud on. Muide, ka lauasoolast on võimalik mürgistus saada – terve täiskasvanud inimese soovituslik soolatarbimise ülempiir on 6g päevas (eluohtlik doos on 35–70g) ning isegi soolast tingitud surmajuhtumeid on olnud (1). MMSi poolt tekitatud haigusjuhtumitest on vähemalt üks ka teaduslikult kirjeldatud ja publitseeritud, ning seal räägitakse just oksüdatiivsetest kahjustustest, mis on ootuspärane (2).

Mõned ümberlükatud väited MMSinfo kodulehelt

Selleks, et hävitada patogeen, on vaja hävitada mõned selle molekulid.“ – Ei, selleks on vaja hävitada terve rakk, kui tegu on ainuraksega. Mõne molekuli küljest kaksamise elab enamus elusorganisme üle.

Kui hapnik ei kahjusta keha, siis ka kloordioksiid ei kahjusta keha, sest selle oksüdatsioonitugevus on oluliselt väiksem kui hapnikul.” – Paraku on tegu soovmõtlemisega. Liigne hapnik kahjustab keha päris kindlasti (hüperoksia võib kahjustada kopse ja kesknärvisüsteemi).

„Patogeenid on anaeroobsed mikroorganismid“ – Loodus ei ole nii lihtne. Paljud patogeenid on fakultatiivsed anaeroobid, ehk nad eelistavad anaeroobset keskkonda, kuid suudavad elada ka aeroobses. Malaariaplasmoodium asub näiteks üldse inimese vereraku sees, see on igati hapnikurikas olukord.

Mis puutub MMS infolehel „teaduse“ rubriigis olevat, siis seal on kordusi ja artikleid, millel pole kloordioksiidi ravimina manustamisega mingit seost:

Artikkel, kus viirusevastast toimet on hinnatud in vitro ning väljaspool rakukultuuri, ehk pole oluline kas näiteks inimese rakkudele see kemikaal ohtlik on või mitte, kuna see oleks kasutusel näiteks haiglapõrandate desinfitseerimiseks (3). Artiklis, kus rotid elasid kloordioksiidiga rikastatud õhuga keskkonnas aga ei joodetud seda neile sisse (4). Seespidise tarvitamise ohutust see igal juhul ei näita. Artiklis, kus uuriti kloorivee joomist, väidavad ka autorid ise, et pädeva statistika tegemiseks oli neil liiga vähe osalejaid, ka olid kontsentratsioonid üsna madalad (5). Lateraalskleroosi teemaline artikkel (6) pole aga üldse pädev teaduspublikatsioon vaid mingi hetkeseisuraport, kus ei väideta midagi kindlat vaid öeldakse, et asja võiks uurida kuna sponsor soovitab. Üks artikkel pärineb ka Solumiumi nimelise preparaadi autori sulest, nii et siin on tegemist lihtlabase reklaamiga (7).

Kuidas siis selle teadusega täpselt on?

Otsing „chlorine dioxide MMS“ andis PubMedi andmebaasis täpselt 0 vastet, Google Scholar samuti teemakohast infot ei anna, leidsin vaid kaks linki MMSi kohta, mis viivad (üllatus-üllatus!) mingile täiesti ebateaduslikule veebisaidile, kus ülistatakse Jim Humble’t. Ja ma olen andmebaase harjunud pea igapäevaselt kasutama, nii et selline hõre pilt ei ole tavapärane. Kolmas viide oli sellest, kuidas MMS oli kellegi hemolüütilise aneemia põhjustanud. Info vähesus kusjuures ei tähenda, et MMSi põhiainet kloordioksiidi poleks uuritud – on küll, aga mitte meditsiinilises kontekstis, vaid puhastusvahendina või mingite muude keemiliste reaktsioonide osana, „chlorine dioxide“ üksi andis vasteid küll.

Veidike teadlaste eetikast

Lõpetuseks – miks TTÜ Merili Kukuškiniga töölepingu lõpetas, on ilmne, kuid meediast ilmselt pole veel see nüanss läbi käinud. Doktorant on teadlane ja meile kehtib teadlase eetikakoodeks (8). See ütleb näiteks otseselt, et teadlane vastutab moraalselt oma tegevuse eest, mis võib oluliselt mõjutada inimkonna, keskkonna, riigi või üksikute sotsiaalsete institutsioonide arengut.

Säilitades kriitilise meele ja terve skepsise, peab teadlane aitama kujundada tõenduspõhiseid otsuseid ning astuma vastu tõestamata tulemuste ja ebateaduslike väidete kasutamisele ühiskonnale oluliste otsuste langetamisel.“

Teadlane väärtustab uute teadmiste loomist ja nende rakendamist ühiskonna ja keskkonna huvides. Edastatav teave peab olema usaldusväärne, teadlane väldib kontrollimata andmete esitamist faktidena.  Teadlane peab propageerima teadussaavutusi ning seisma vastu pseudoteaduslike teooriate ning väärarusaamade ja -kujutluste levikule.“ Kriitilist meelt inimesel, kes teistele midagi potentsiaalselt ohtlikku soovitab, ilmselt pole, selle asemel on kuhjaga ebateadust promotud. Kui seda tehti teadlikult, on see lisaks veel küüniliselt pahatahtlik.

Nii et Merili Kukuškini väide „MMS ja DMSO on kiirabivahendid, mis on üliefektiivsed…ja mille kasutamisest just kriisiolukordades (infarkt, insult, selgroo murd jne.) on hea teadlik olla …“ (Facebook, 9. detsember 2014), on lihtsalt kriminaalne. Veenisisese manustamise võimaluse otsimine… noh ma olen suhteliselt kindel, et kloordioksiidi lahuse veenisüstimine on surmav, kasvõi juba näiteks gaasemboolia tekkimise ohu tõttu.

DMSO (dimetüülsulfoksiid) on muideks hoopis põnevam aine kui MMS. Seda kasutatakse päriselt ka teaduses (rakubioloogia laboris oli täiesti olemas ja lahustina kasutusel) ning peale nahakontakti sellega tekib suhu küüslaugumaitse. Millised vahvad biokeemilised protsessid selle taga on (ei, DMSO ei rända hetkega läbi naha kurku vaid teeb hoopis midagi närvide retseptoritega), sellest ehk mõni teine kord.

VIITED

  1. http://facta.junis.ni.ac.rs/mab/mab200503/mab200503-06.pdf
  2. http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/25422331
  3. http://www.infomms.org/evaluation-of-the-antiviral.html ja http://www.sciencepub.net/nature/0504/13_0332_lin_disinfection_ns0504.pdf
  4. http://www.occup-med.com/content/7/1/2
  5. http://www.infomms.org/controlled-clinical.html
  6. http://www.infomms.org/amuumlotroofilise-lateraalskleroosi-ravi-als.html
  7. http://arxiv.org/ftp/arxiv/papers/1304/1304.5163.pdf
  8. http://www.akadeemia.ee/_repository/File/ALUSDOKUD/Eetikakoodeks2002.pdf

Mul on vist tajuhäire

Nagu kõik teavad, on anoreksia selline haigus, mille üheks kaasnevaks nähuks on ka tajuhäire – ükskõik kui kõhn inimene on, talle tundub ikka, et ta on liiga paks. Mulle hakkab vaikselt tunduma, et mul on vastupidine mure. Ma olen nimelt kogu aeg peeglisse vaadates mõelnud, et näen normaalne välja, kaalunumber on küll AbFabiga võrreldes natuke suur, aga mis seal ikka. Aga kui mõtlema hakata, on minu ümber kuidagi HÄMMASTAVALT palju inimesi, kes kaalu ja toitumise osas nõu annavad. Kui ma trenni kommi viin, küsib Serjooža, kas ma peaks neid ikka sööma. Treener küsib vahepeal, ega ma ometi õhtul pärast trenni enam liiga palju ei söö. No nemad on trenniinimesed, nad ongi sellised … Omapärased. Aga täna oli meil töölt koju sõites autos intervention. Töökaaslased selgitasid mulle abivalmilt, miks sushi siiski ebatervislik ja rasvane on ja miks seda liiga tihti sööma ei peaks. Aga PÄRISELT, mu peeglist vaatab täiesti normaalne inimene vastu. Ei ole nagu põhjust ühtki toitu vältida hetkel. Selles mõttes, et see on OBJEKTIIVNE seisukoht …

P.S. Te ei usuks, kui vähe liigub netis ringi tasuta või kasvõi soodukaga rootsikeelseid epube (mäletate veel seda aega, kui räägiti, et lugerite pluss on see, et kuna trükikulusid ei ole, hakkab raamatuid superodavalt saama?) Kui nende netipoode vaadata, on e-raamatuid nõrkemiseni, aga kui amazonist saab üht-teist suisa tasuta ja hulgim asju viieka eest, siis rootslastel ei tundu seda kommet olevat. Ja ise peaks veel piraadirahvas olema, võiks arvata, et ma ei jõua “muumitroll” sisse trükkidagi, kui juba kümmet tasuta raamatut pakutakse, seda enam, et Jansson on ammu surnud. Isegi rootsikeelse “väikese printsi” eest taheti mingil saidil kümme eurot – Saint-Exupéry suri (äärmise tõenäosusega) Teise maailmasõja lõpus, ei ole ta enam seda kasumit kokku roobitsemas.

Muide, huvitav fakt – “Väike Prints” ongi juba pea kogu Euroopas vabaks lastud, ainsaks erandiks on Prantsusmaa ise. Seal nimelt kehtib tavaliselt küll reegel, et autoriõigused kehtivad kuni 70 aastat pärast autori surma, aga lisaklausliga, et kui inimene sureb oma riigi teenistuses (nagu antud juhul), lisandub sellele veel 30. Ja kanadalased näiteks on raamatut juba 20 aastat vabalt kasutanud, sest neid ei koti meie seadused, neil on reegliks, et autoriõigus kehtib 50 aastat pärast autori surma. Seetõttu ongi inglis- ja prantsuskeelseid “väikeseid printse” nii vabalt saadaval.

üldhariduslik nurk

Nagu Supilinna hipidel ikka, peaks seegi lugu algama sõnaga “laenasin” – hea seegi, et mitte sõnaga “varastasin”.

Laenasin Abby käest raamatu ronimisfilosoofiast. Hea raamat on, ei üht halba sõna. Seda enam, et olen lugenud hulgim raamatuid ronimistehnikast, ühe -psühholoogiast, aga mitte ühtki ronimisfilosoofiast. Aga minu süda jättis eessõna lugedes löögi vahele, sest muuhulgas tänab autor David “Buzz” Buzzellit selle eest, et see temaga koos tema pööninguseinal (igal TÕELISEL ronijal on kodus väike oma seinake ka) “karmidele talvedele vastu pani” (enduring freezing winters) – Sürakuusas. Karm talv Sürakuusas? Kriitilise meelega lugeja pani selle koha peal raamatu käest ja läks googeldama, mitu Sürakuusat maailmas on, sest Sitsiilias tähendab karm talv teatavasti seda, et tuleks kampsun ka selga panna. Nii et võtke teie ka teadmiseks, et ameeriklased on nii vaimuvaesed, et nad on suutnud seitsmes (sic!) erinevas osariigis linnale sama nime panna. Sanzaro elas New Yorgi osariigi omas, mis on üks USA lumerohkeimaid linnu ja kus on talvel tõesti üsna jahe, pea et meiega võrreldav. Selline lugu.

Muidu. Ma siin niisama mõtisklen. Huvitav, kas Erik Orgu nutab end õhtuti magama, lugedes, kuidas need tema toitumiskava “järgijad” kirjutavad blogipostitusi teemal “sõin juba kümme pannkooki ära, aga siis tuli meelde, et toitumiskava on ka, nii et tuli ikka need asjad ka kõik sisse pressida” ja “toitun täpselt kava järgi, ainult hommikul asendasin kohupiima võileivaga ja paar sõõrikut võtsin ka juurde”? Pange tähele, need samad inimesed räägivad kevadel, kuidas toitumise jälgimine on nõme, toitumiskavad ei toimi jne. Ega Jillian Michaelski asjata ei ütle, et toitumine on olulisem kui trenn, sest inimene suudab kõik, mis ta ära kulutab, kolmekordselt maha süüa.

See oli nüüd moraalitsemiseks. MINA kavatsen täna tikrijäätist proovida.

P.S. Pildil on see ÕIGE Sürakuusa. Sinna läheks isegi.

mkm, mkm, mkm

Lugesin Manjanat ja mitte ei saa nõustuda. Esiteks muidugi see, et Dunning-Krugeri efektiga ei saa midagi kindlaks määrata, see ei ole analüüsimeetod, sellega saab ainult mingit eksisteerivat nähtust kirjeldada. Aga pigem sellega, et tark inimene paneb su end hästi tundma, sest eeldab, et sa nagunii saad aru, ja loll inimene peab ka sind lolliks ja seletab kõike lihtsustatult, alavääristades sind sellega. Nimelt on mul pigem just vastupidine asi.

Ma olen ära õppinud, et ma olen mõnes valdkonnas teistest rohkem informeeritud. Ma pean seda pidevalt endale meelde tuletama, kui ma näiteks palka küsin, et ma liiga väikseid numbreid lauale ei lööks, sest mulle endale tunduvad mu oskused tõesti sellised, et kõigil võiks need ju olemas olla. Samas ma ei eelda näiteks, et eestlased teaksid, et omastavas käändes sihitist laiendava lisandi eraldame komaga mõlemalt poolt, aga lihtsalt omastavas käändes täiendi või kaassõna laiendi järellisandi ainult eest. See on liiga spetsiifiline, suurem osa tavainimestest teeb seal vigu ja isegi mina, kes ma kehva emakeele peale nina kirtsutan, ei pea seda kehvaks emakeeleks.

Probleemid tekivad mul hoopis neis valdkondades, kus ma end keskpäraseks pean. Näiteks on mu sõbrad ja lähedased üldiselt reaalalade inimesed, kes teavad füüsikast-keemiast-meditsiinist tunduvalt rohkem kui mina. Mina olen see vaeslaps, kes käsikivi kõrvalt füüsikatundi ei jõudnud ja annan endale aru, et ma ei ole mingi spetsialist. Ja näiteks need samad pahvatused, mida viimastel päevadel siin blogis näha võib, on kantud eelkõige emotsioonist “nad on VEEL lollimad kui mina ja nad teevad sellise ENESEKINDLUSEGA potentsiaalselt ohtlikke otsuseid, kuidas see VÕIMALIK ON?” Või nagu mul trennis vahepeal juhtub – ma olen trenni suhtes üsna kirglik ja just siis, kui ma arvan, et mõni inimene VÕIKS olla umbes sama hea ronija kui mina, pahvatan ma välja asju nagu “no MIKS sa oma talda ei kasuta, MILLE JAOKS see sul on siis?” või “selle küljega ei saa sa ju KUNAGI siit üles!” Ja siis avastan hetke pärast, et kurat, ta lihtsalt ei oska oma talda kasutada või ei ole veel suurem asi flagimeister jne. Kui ma eeldan, et inimene on veel päris algaja, siis isegi mina üritan sõbralikum ja toetavam olla. (Siin kohal olgu öeldud, et ma olen oma … kergest robustsusest … teadlik ja üritan tõsiselt end parandada.) Või alles üleeile vaidlesin innukalt kellegagi prantsuse keele teemadel ja lõpuks pahvatasin mingi asja peale välja:”Mis väide see on? Räägid sa seda ÜLDSE VÕI?” – ja tuli välja, et ei, ta ei räägi prantsuse keelt, aga ta on SELLE KOHTA LUGENUD (mis kuradi pärast ta siis üldse vaidlema hakkas, mina ei tea). Poleks ma teda endaga võrdseks pidanud, poleks ma teda ka niimoodi rünnanud. Ja noh, olgem ausad, blogimaailmas ka, neist, keda ma tõesti lolliks pean, hoian ma pigem eemale, mitte ei käi kommenteerimas. Neid, keda targemaks pean, loen, aga tihti ei oska midagi lisada.

Ja näiteks mina arvangi häbenemata, et suur osa inimestest on rumalad. Mitte “teistest inimestest”, vaid “inimestest”, ma ei arva, et mina mingi geenius oleksin. See lihtsalt on normaalne, on alati olnud, et on mingi osa põlluharijaid ja siis mingi osa neid, kes päriselt elu edasi viivad. Ja mina ja suurem osa mu sõpradest (ja äärmiselt tõenäoliselt ka Manjana) olemegi nende maailma edasiviijatega võrreldes selline keskmine mass – muidu me ei oleks neil tänapäeva “põlluharimisametitel”, vaid töötaksime NASAs, eks ole. Selles pole ju midagi halvustavat, ma ei tunne end selle pärast kehvasti, et ma ei ole sama tark kui Michio Kaku, see on lihtsalt statistiline paratamatus, et kõik ei saa geeniused olla. Ja täpselt nii nagu see on paratamatu, et ma olen lollim kui Michio Kaku, on paratamatu ka see, et kui me Manjanaga saame hommikul ise kikud pestud ja saapapaelad seotud ja oskame peast korrutustabelit ja saame etteantud palgaga majandamisega hakkama, on PÄRIS palju inimesi kes ongi meist lollimad. Selle fakti ignoreerimine ei ole demokraatlik (ega isegi kommunistlik) lähenemine, see on illusioonides elamine.

P.S. Teemavahetus. Vaatasin (vahelduva eduga) ära kaks osa saatest “Armastus esimesest abielust”, sest üks TÜ äge antropoloogiaprofessor, kõrgesti austatud härra Ventsel, on seal nõustajaks. Kahjuks jääb sellest 30 sekundist, mille jooksul teda näha saab, väheks, et viitsiksin seda edasi vaadata. Lisaks jäi vägisi mulje, et Helen ja Siim on kas näitlejad või on nende tegemisi lihtsalt väga palju skriptitud – vastasel juhul on tegu lihtsalt suurepärase paariga, tõeline mölakas sattus kokku empaatiavõimetu bitchiga. Või noh, ma tahaks ka inimest esmalt kainena tundma õppida, aga selge on ka see, et mõni vajabki avanemiseks tiba rohkem aega, kui keegi mul niimoodi seljas elaks ja küsiks kaamera ees, miks eelmised suhted nässu on läinud, ei tuleks sealt mingeid vastuseid, sest ei hakka ju oma eraelu teiste eestlaste ees lahkama. Ühesõnaga suureks üllatuseks ei tekkinud sellist tunnet, et just see sari on mu elust puudu olnud.

  • Kategooriad