Deem, ma olen õhtuti pärast tööd nii väsinud, et ma lihtsalt ei JAKSA midagi asjalikku kirjutada. Praegu on mingi eriti väsitav ja aeganõudev suur projekt ka, millega peaks homme vabast ajast veidi tegelema, et see natuke normaalsemalt edeneks.
Aga kuna sellest ma rääkida ei viitsi, räägin hoopis sellest, et mu uued sussid on mulle TÄPSELT parajad. Okei, mitte täpselt parajad, ükski ronimissuss ei ole esimesest hetkest ülimugav, aga need on sellised, et mu parema jala varbad on täiesti sirged (mu vasak jalg on tiba suurem) ja need olid piisavalt mugavad, et nendega kohe esimeses trennis kestvust teha. See tähendab, et ma panin uued sussid jalga ja ronisin kohe 15 ja 20 minutit järjest. Ja EI kukkunud valu pärast alla, vaid okei oli ja jalgu sai normaalselt kasutada. Nüüd on sellest nädalake möödas ja võin kinnitada, et sai vahelduseks siin elus ka mõni õige valik tehtud.
Igatahes käisime me seda suurepärast edu loomulikult Tallinna seintel – ja tasus kohe käia, sest ma teen parajasti ka üht sellist huvitavat tõlketööd, kus on vaja riimi edasi anda, nii et saime teel sinna ja tagasi korralikult breinstormida. Kamba peale sai kõik riimitud, tee või oma räpibänd.
P.S. Kuna käes on uus sügis, teeme trenni uut pleilisti ja leidsin selle käigus täiega hea laulu (olen-olen hipster, kuulan Ben Caplanit):
Pärdikute päevaraamat 