Kui Abby on ära, on Rentsil pidu

Meil oli AbFabiga kaks nädalat karm kestvustreening. Pidi neli nädalat kestma, aga tema läks reisile ja mina mõtlesin, et ei viitsi üksi punnida, mina võistlema nagunii ei lähe, lubasin end juba kohtunikuks. Nii et otsustasin hoopis LÕBUTSEDA, sest seda polnud mitu nädalat teha saanud – kestvustreening võtab keha nii läbi, et pärast seda ei jaksa lihtsalt ägedaid asju teha.

Ja täitsa lõpp, kus ma olen rahul. Pühapäeval ronisin korraga ära kaks rada, mida ma polnud varem korralikult ära roninud. Kolmas tuli peaaegu (st seekord jäin lõpuga hätta, sest jaks oli otsas, aga selle jupi olen ma varem tegelikult ära roninud), nii et see on ainult vormistamise küsimus. Ja täna juba tegelesin neljandaga, mis arenes ka lausa ootamatult kenasti. Tundub, et ma olen platoost mitte ainult üle saanud, vaid praegu läheb areng suisa lennuga. Kuigi ehk oli muidugi asi ka selles, et täna pakuti trennis kooki, suhkrulaks juba lõi mu kohe karniisini välja. Otsustasin juba ette ära, et järgmisel nädalal võin ju kestvust ronida, aga SEE nädal on möllamiseks ja puhkamiseks.

Muidu … Tööl on nagu kallis kuurortis, kui välja arvata see, et tööd peab tegema ja liiva on vähevõitu – lõuna paiku läheb nii kuumaks, et istume ventika ees ja ikka on palav. Hommikul on täiesti jahe ja ca kella ühe paiku vahetan ma riided ära ja panen minikleidi selga, et kuidagi olla kannataks. Ja see, et ma endale tubli koolilapse kombel vahetusjalatsid ostsin, on sealset elukvaliteeti märgatavalt tõstnud. Ma olen varem ka Skechersit kiitnud, aga no tõesti, need ON koledad, aga see-eest megamugavad. Ma ei ostaks neid iial omale lihtsalt vaba aja veetmiseks, sest kui ma Alandiga üldse mingis osas nõustund, siis on see see, et trenniriietus jäägu ikka trenni ja muul ajal ei peaks tossudega ringi laskma, aga tööl käimiseks on need suurepärased. Seda enam, et seekord õnnestus mul leida endale sellised, millel väljaspool ei ole neoonvärvi ja mis näevad ülalt vaadates isegi enamvähem välja nagu lihtsalt kingad. Need vist. Tõesti nagu kõnniks tibupoegadel.

Oot, mu elus polegi jälle muud peale trenni ja töö v? Palju jäätist on tegelikult mahtunud paari viimasesse päeva, aga seda te vist ei taha teada. Aga hea oli.

Ja seda uut ka, et kuulsin täna täitsa juhuslikult raadiost “Heliseva muusika” laulu lemmikasjadest. Teate küll, seal on ka rida lumehelvestest, mis ripsmetes ära ei sula. Ja esimest korda sel aastal mõtlesin ma, et ehk talv ei olekski sugugi nii halb. Et võiks nagu juba tulla küll. Ja soe kakao ja lumi akna taga jne. Poleks ju hullu miskit.

2 kommentaari

  1. Ahhaaa, ma soet’sin täpselt samad ketsid ja täpselt sama tibupoegadel tallumise tunne on. Cheers!

    • Need näevad välja nagu hate crime. Samas kui mugav on, siis tõmmake edasi😀


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid