Oh, Bellake!

Mõtlesin siin hiljuti, et minu hariduses on (minu isikliku laiskuse tulemusena) teatav auk, nimelt ei tea ma isegi kõige tavalisemast keskkoolikeemiast mitte essugi ja häbi on vahel, kui pean tõsiselt järele mõtlema, mis see ester nüüd oligi. Nii et tarisin endale suure innuga koju selle hiiglasliku raamatu, aga kuna mul on siiski olemas ka teatav reaalsustaju, mõtlesin, et alustuseks võiks midagi lihtsamat lugeda, et natukenegi reele saada.

Nii et võtsin soojenduseks ligi eelmisel aastal ilmunud onu Bella raamatu “Keemia diskreetne võlu“. Nagu autori põhjal arvata võib, pole see mingi kuiv ja igav ülevaade, vaid selline huumoriga vürtsitatud raamat. Targemaks saab sellest hoolimata päris palju. Näiteks olen ma end terve elu veidi alaväärsena tundnud, sest millal iganes ma kakaod teen ja ükskõik, kui korralikult ma seda segan, ikka on lõpuks pool pulbrit ühe tükina põhjas. Nüüd sain aga teada, et mitte mina pole kehv kakaosegaja, vaid kakao on hoopis suspensioon, mitte täielik lahus – see ei segune päriselt, vaid mõne aja pärast hakkabki lahustatav aine põhja sadestuma.

Ärge naerge, ma ju ütlesin, et ma ei tea keemiast MIDAGI.

Eraldi pikk peatükk on pühendatud puskariajamisele. Puskarit soovitab ta ajada õuntest, mistõttu tuleb otse loomulikult pikalt ja laialt selgitada, kuidas õunapuud väetada, millal oksi kärpida jne. Nii et kui teil aega on, võite kohe pikaajalise plaani teha, osta õunapuu, kasvatada selle suureks ja SIIS puskarit ajama hakata. Seda kõike loomulikult protokollides, nagu üks õige teadlane kunagi.

Ahjaa, kuna see on siiski feministlik blogi, olgu öeldud, et ainus feministe ärritav lõiguke oli seoses rasvhapetega:

Kagu-Aasia, kus kookosõli on tarvitatud toiduvalmistamiseks sajandeid, ei “hiilga” südamehaigete arvukusega ja tüsedate inimeste domineerimisega elanikkonna hulgas. Vastupidi – sealsed piitspeenikesed elanikud (pean rõhuasetusega silmas naisi) on sageli kujunenud kehailu, seksikuse ja saleduse etaloniks, olles pikemas perspektiivis kujunemas eesrindlikumale osale Lääne meestest, kes kontrollimatu ja intensiivse feministliku ajupesu mürgises fluidumis peavad sageli leppima naiste normaalseks peetava kehalopsakusega ja seeläbi osaliselt degenereerunud sootunnustega, paljutõotavaks kiusatuslikuks alternatiiviks.

Kahjuks on onu Bella keemik, mitte bioloog, muidu ta kindlasti seletaks, kuidas ja millised naiste sootunnused rasva mõjul degenereeruvad. Samuti jääb teada saamata, kas ainult mehed ihaldavad saledat kaaslast selle pärast, et onu Bella arvab, et rasvhapped teevad paksuks ainult naisi ja Eesti mehed on ideaalkaalus, või usub ta naiivselt, et eestlannad on kõik nii suure südamega, et silmadega armastamisest ei tea nad midagi. Või on Eesti mees lihtsalt nii suurepärane saak, et keegi ei tuleks selle pealegi, et teistsugust otsida.

Olgu kohe öeldud, et esimene teooria oleks vale – statistiliselt on ülekaaluliste hulgas Eestis mehi rohkem kui naisi ja päris rasvunud jagunevad võrdselt. Aga no mis ma vana mehe kallal ikka norin.

Lisaks meeldib mulle väga, et autor, kes alguses kaks korda rõhutas, et tema on pürotehnikast ALATI eemale hoidnud, oli siiski üsna põhjalikult ka erinevatest pürotehnilistest vahenditest rääkinud. Iial ei tea, millal võib kasuks tulla.

Uuesti ei loeks, aga kes meist ikka keemiaõpikut lauanurgal hoiaks, et paremaid palu vahepeal üle lugeda, kui und ei tule. Haris ehk küll veidi.