Kuidas trenni tehes mitte kaalust alla võtta?

Kellele meist ei meeldiks end vahepeal liigutada? Vahel on see suisa vältimatu, ikka tuleb ette juhuseid, mil lift ei tööta ja tuleb jalgsi teisele korrusele kõndida. Selge aga see, et Eesti karmis kliimas ei taha keegi vastu talve rasvaprotsendi langemisega riskida. Nii et tehke nagu mina.

Jalgrattaga sõitke aeglaselt-aeglaselt. Koer on ka juba pensionär, ega ta ei jaksagi nii kiiresti enam joosta. Kümme aastakest ikkagi juba turjal. Nii et uimasime aeglaselt mööda linna. Vaatasin Tamme gümnaasiumi uut koolimaja, seda mis Nooruse tänaval on (ja mis õigeks ajaks valmis ei saanud, Postimehes oli uudis, et õhtukas ja Tammeka pudinad peavad septembri kuskil mujal veetma, kooli saab sinna alles oktoobriks, kuigi selle kõrval platsil mängisid küll lapsed juba) – tõesti on ilus, õpi või ise. Väga äge näeb välja. Ma ei viitsinud veel pilti teha, sest mõtlesin, et küll ma netist võtan paremaid – ja ei ole lihtsalt midagi võtta, mis näitaks, kui vahva see oli. Ülevalt ei ole näha, kui armas peasissekäik on – aga hulgim rattakohti ja istekohti jne. Jääb suisa mulje, et on tahetud, et õpilased end selles koolis mõnusasti tunneksid. Kooli ees on tee ka valmis, seal oli miljon aastat üsna auguline see, nüüd on suisa mingi uus ringike (muudele eestlastele – tartlased ARMASTAVAD ringteid, neid võib ükskõik kui väikese ristmiku asemele panna) ja kenad kõnniteed ja … Kõik jutud.

Siis läksin empsile külla. Natuke jäätist, natuke pannkooke, natuke jäätist. Teate küll. Kõik jutud.

Aeglaselt-aeglaselt tagasi. Seejärel natuke šokolaadi ja paar võikut. Kohe parem sai.

P.S. Sirvisin empsi juures ka Mart Sanderi viimast raamatut – üllatavalt ladusas stiilis kirjutab. Ma muidugi jõudsin lugeda ca ühe lehe, aga see üks lehekülg oli selline, et oleks suisa võinud veel lugeda.

Raamatututvustus: “Bad Science”

Mõtlesin, et ma ei viitsi enam sel teemal rääkida, sest siin lükatakse hulk absurdseid valesid kenasti ümber (ja räägitakse sellest, kuidas herr Humble endale piiskopitiitli ostis ja kuidas Aafrikas ei ole keegi neist tuhandetest malaariast ravitutest kuulnud jne), ja soovitan inimestele hoopis keemiaõpikut. Aga keegi nagunii ei loeks seda, sest õpikud on esiteks kõik NENDE poolt rahastatud ja teiseks igavad.

Nii et mõtlesin, et jagan hoopis üht oma eelmise aasta parimatest raamatukogemustest. Selleks on Ben Goldacre’i raamat “Bad Science” (vaatasin praegu, et see on Eestis ka ilmunud, nimega “Pahateadus”, nii et soovitan kõigile soojalt, pole inglise keelt vajagi). See ei räägi MMS-ist. See EI räägi otseselt keemiast. See on väga mõnusas jutustavas stiilis kirjutatud ja räägib sellest, mis on teadus ja kuidas seda tehakse. Näiteks miks on oluline teha topeltpimendatud katseid, mitte öelda inimesele “suu lahti, nüüd tuleb ravimilennuk”. Ta toob terve hulga konkreetseid näiteid (kui teile meeldib homöopaatia, siis olge kannatliku meelega) ja selgitab põhjalikult ära, mis on valesti, miks mingi asi töötada ei saa või miks mingi teadusartikkel ebapädev on.

Päriselt, see õpetab, mis see teaduslik lähenemine ja kriitiline lugemisoskus üldse on, ja LISAKS on teil samal ajal lõbus ning huvitav ka. Ma ei suutnud seda lihtsalt käest panna, suurepärane ajaviide kohvijoomise kõrvale või õhtul enne magamaminekut.

Ahjaa, minu lemmiktsitaat sellest raamatust, millega ma viimaste päevade tõsiteadusliku debati enda jaoks ka lõpetan:

You cannot reason people out of positions they didn’t reason themselves into.