mkm, mkm, mkm

Lugesin Manjanat ja mitte ei saa nõustuda. Esiteks muidugi see, et Dunning-Krugeri efektiga ei saa midagi kindlaks määrata, see ei ole analüüsimeetod, sellega saab ainult mingit eksisteerivat nähtust kirjeldada. Aga pigem sellega, et tark inimene paneb su end hästi tundma, sest eeldab, et sa nagunii saad aru, ja loll inimene peab ka sind lolliks ja seletab kõike lihtsustatult, alavääristades sind sellega. Nimelt on mul pigem just vastupidine asi.

Ma olen ära õppinud, et ma olen mõnes valdkonnas teistest rohkem informeeritud. Ma pean seda pidevalt endale meelde tuletama, kui ma näiteks palka küsin, et ma liiga väikseid numbreid lauale ei lööks, sest mulle endale tunduvad mu oskused tõesti sellised, et kõigil võiks need ju olemas olla. Samas ma ei eelda näiteks, et eestlased teaksid, et omastavas käändes sihitist laiendava lisandi eraldame komaga mõlemalt poolt, aga lihtsalt omastavas käändes täiendi või kaassõna laiendi järellisandi ainult eest. See on liiga spetsiifiline, suurem osa tavainimestest teeb seal vigu ja isegi mina, kes ma kehva emakeele peale nina kirtsutan, ei pea seda kehvaks emakeeleks.

Probleemid tekivad mul hoopis neis valdkondades, kus ma end keskpäraseks pean. Näiteks on mu sõbrad ja lähedased üldiselt reaalalade inimesed, kes teavad füüsikast-keemiast-meditsiinist tunduvalt rohkem kui mina. Mina olen see vaeslaps, kes käsikivi kõrvalt füüsikatundi ei jõudnud ja annan endale aru, et ma ei ole mingi spetsialist. Ja näiteks need samad pahvatused, mida viimastel päevadel siin blogis näha võib, on kantud eelkõige emotsioonist “nad on VEEL lollimad kui mina ja nad teevad sellise ENESEKINDLUSEGA potentsiaalselt ohtlikke otsuseid, kuidas see VÕIMALIK ON?” Või nagu mul trennis vahepeal juhtub – ma olen trenni suhtes üsna kirglik ja just siis, kui ma arvan, et mõni inimene VÕIKS olla umbes sama hea ronija kui mina, pahvatan ma välja asju nagu “no MIKS sa oma talda ei kasuta, MILLE JAOKS see sul on siis?” või “selle küljega ei saa sa ju KUNAGI siit üles!” Ja siis avastan hetke pärast, et kurat, ta lihtsalt ei oska oma talda kasutada või ei ole veel suurem asi flagimeister jne. Kui ma eeldan, et inimene on veel päris algaja, siis isegi mina üritan sõbralikum ja toetavam olla. (Siin kohal olgu öeldud, et ma olen oma … kergest robustsusest … teadlik ja üritan tõsiselt end parandada.) Või alles üleeile vaidlesin innukalt kellegagi prantsuse keele teemadel ja lõpuks pahvatasin mingi asja peale välja:”Mis väide see on? Räägid sa seda ÜLDSE VÕI?” – ja tuli välja, et ei, ta ei räägi prantsuse keelt, aga ta on SELLE KOHTA LUGENUD (mis kuradi pärast ta siis üldse vaidlema hakkas, mina ei tea). Poleks ma teda endaga võrdseks pidanud, poleks ma teda ka niimoodi rünnanud. Ja noh, olgem ausad, blogimaailmas ka, neist, keda ma tõesti lolliks pean, hoian ma pigem eemale, mitte ei käi kommenteerimas. Neid, keda targemaks pean, loen, aga tihti ei oska midagi lisada.

Ja näiteks mina arvangi häbenemata, et suur osa inimestest on rumalad. Mitte “teistest inimestest”, vaid “inimestest”, ma ei arva, et mina mingi geenius oleksin. See lihtsalt on normaalne, on alati olnud, et on mingi osa põlluharijaid ja siis mingi osa neid, kes päriselt elu edasi viivad. Ja mina ja suurem osa mu sõpradest (ja äärmiselt tõenäoliselt ka Manjana) olemegi nende maailma edasiviijatega võrreldes selline keskmine mass – muidu me ei oleks neil tänapäeva “põlluharimisametitel”, vaid töötaksime NASAs, eks ole. Selles pole ju midagi halvustavat, ma ei tunne end selle pärast kehvasti, et ma ei ole sama tark kui Michio Kaku, see on lihtsalt statistiline paratamatus, et kõik ei saa geeniused olla. Ja täpselt nii nagu see on paratamatu, et ma olen lollim kui Michio Kaku, on paratamatu ka see, et kui me Manjanaga saame hommikul ise kikud pestud ja saapapaelad seotud ja oskame peast korrutustabelit ja saame etteantud palgaga majandamisega hakkama, on PÄRIS palju inimesi kes ongi meist lollimad. Selle fakti ignoreerimine ei ole demokraatlik (ega isegi kommunistlik) lähenemine, see on illusioonides elamine.

P.S. Teemavahetus. Vaatasin (vahelduva eduga) ära kaks osa saatest “Armastus esimesest abielust”, sest üks TÜ äge antropoloogiaprofessor, kõrgesti austatud härra Ventsel, on seal nõustajaks. Kahjuks jääb sellest 30 sekundist, mille jooksul teda näha saab, väheks, et viitsiksin seda edasi vaadata. Lisaks jäi vägisi mulje, et Helen ja Siim on kas näitlejad või on nende tegemisi lihtsalt väga palju skriptitud – vastasel juhul on tegu lihtsalt suurepärase paariga, tõeline mölakas sattus kokku empaatiavõimetu bitchiga. Või noh, ma tahaks ka inimest esmalt kainena tundma õppida, aga selge on ka see, et mõni vajabki avanemiseks tiba rohkem aega, kui keegi mul niimoodi seljas elaks ja küsiks kaamera ees, miks eelmised suhted nässu on läinud, ei tuleks sealt mingeid vastuseid, sest ei hakka ju oma eraelu teiste eestlaste ees lahkama. Ühesõnaga suureks üllatuseks ei tekkinud sellist tunnet, et just see sari on mu elust puudu olnud.