Nagu Supilinna hipidel ikka, peaks seegi lugu algama sõnaga “laenasin” – hea seegi, et mitte sõnaga “varastasin”.
Laenasin Abby käest raamatu ronimisfilosoofiast. Hea raamat on, ei üht halba sõna. Seda enam, et olen lugenud hulgim raamatuid ronimistehnikast, ühe -psühholoogiast, aga mitte ühtki ronimisfilosoofiast. Aga minu süda jättis eessõna lugedes löögi vahele, sest muuhulgas tänab autor David “Buzz” Buzzellit selle eest, et see temaga koos tema pööninguseinal (igal TÕELISEL ronijal on kodus väike oma seinake ka) “karmidele talvedele vastu pani” (enduring freezing winters) – Sürakuusas. Karm talv Sürakuusas? Kriitilise meelega lugeja pani selle koha peal raamatu käest ja läks googeldama, mitu Sürakuusat maailmas on, sest Sitsiilias tähendab karm talv teatavasti seda, et tuleks kampsun ka selga panna. Nii et võtke teie ka teadmiseks, et ameeriklased on nii vaimuvaesed, et nad on suutnud seitsmes (sic!) erinevas osariigis linnale sama nime panna. Sanzaro elas New Yorgi osariigi omas, mis on üks USA lumerohkeimaid linnu ja kus on talvel tõesti üsna jahe, pea et meiega võrreldav. Selline lugu.
Muidu. Ma siin niisama mõtisklen. Huvitav, kas Erik Orgu nutab end õhtuti magama, lugedes, kuidas need tema toitumiskava “järgijad” kirjutavad blogipostitusi teemal “sõin juba kümme pannkooki ära, aga siis tuli meelde, et toitumiskava on ka, nii et tuli ikka need asjad ka kõik sisse pressida” ja “toitun täpselt kava järgi, ainult hommikul asendasin kohupiima võileivaga ja paar sõõrikut võtsin ka juurde”? Pange tähele, need samad inimesed räägivad kevadel, kuidas toitumise jälgimine on nõme, toitumiskavad ei toimi jne. Ega Jillian Michaelski asjata ei ütle, et toitumine on olulisem kui trenn, sest inimene suudab kõik, mis ta ära kulutab, kolmekordselt maha süüa.
See oli nüüd moraalitsemiseks. MINA kavatsen täna tikrijäätist proovida.
P.S. Pildil on see ÕIGE Sürakuusa. Sinna läheks isegi.
Pärdikute päevaraamat 