Mul on vist tajuhäire

Nagu kõik teavad, on anoreksia selline haigus, mille üheks kaasnevaks nähuks on ka tajuhäire – ükskõik kui kõhn inimene on, talle tundub ikka, et ta on liiga paks. Mulle hakkab vaikselt tunduma, et mul on vastupidine mure. Ma olen nimelt kogu aeg peeglisse vaadates mõelnud, et näen normaalne välja, kaalunumber on küll AbFabiga võrreldes natuke suur, aga mis seal ikka. Aga kui mõtlema hakata, on minu ümber kuidagi HÄMMASTAVALT palju inimesi, kes kaalu ja toitumise osas nõu annavad. Kui ma trenni kommi viin, küsib Serjooža, kas ma peaks neid ikka sööma. Treener küsib vahepeal, ega ma ometi õhtul pärast trenni enam liiga palju ei söö. No nemad on trenniinimesed, nad ongi sellised … Omapärased. Aga täna oli meil töölt koju sõites autos intervention. Töökaaslased selgitasid mulle abivalmilt, miks sushi siiski ebatervislik ja rasvane on ja miks seda liiga tihti sööma ei peaks. Aga PÄRISELT, mu peeglist vaatab täiesti normaalne inimene vastu. Ei ole nagu põhjust ühtki toitu vältida hetkel. Selles mõttes, et see on OBJEKTIIVNE seisukoht …

P.S. Te ei usuks, kui vähe liigub netis ringi tasuta või kasvõi soodukaga rootsikeelseid epube (mäletate veel seda aega, kui räägiti, et lugerite pluss on see, et kuna trükikulusid ei ole, hakkab raamatuid superodavalt saama?) Kui nende netipoode vaadata, on e-raamatuid nõrkemiseni, aga kui amazonist saab üht-teist suisa tasuta ja hulgim asju viieka eest, siis rootslastel ei tundu seda kommet olevat. Ja ise peaks veel piraadirahvas olema, võiks arvata, et ma ei jõua “muumitroll” sisse trükkidagi, kui juba kümmet tasuta raamatut pakutakse, seda enam, et Jansson on ammu surnud. Isegi rootsikeelse “väikese printsi” eest taheti mingil saidil kümme eurot – Saint-Exupéry suri (äärmise tõenäosusega) Teise maailmasõja lõpus, ei ole ta enam seda kasumit kokku roobitsemas.

Muide, huvitav fakt – “Väike Prints” ongi juba pea kogu Euroopas vabaks lastud, ainsaks erandiks on Prantsusmaa ise. Seal nimelt kehtib tavaliselt küll reegel, et autoriõigused kehtivad kuni 70 aastat pärast autori surma, aga lisaklausliga, et kui inimene sureb oma riigi teenistuses (nagu antud juhul), lisandub sellele veel 30. Ja kanadalased näiteks on raamatut juba 20 aastat vabalt kasutanud, sest neid ei koti meie seadused, neil on reegliks, et autoriõigus kehtib 50 aastat pärast autori surma. Seetõttu ongi inglis- ja prantsuskeelseid “väikeseid printse” nii vabalt saadaval.