Mõtlesin üleeile, et nüüd õnneks peaks kõigil suu kinni olema, sest Rasmus Kisel kirjutas sellest nii lihtsalt ja loogiliselt, et ka kõige suurem tainas peaks aru saama. Ja siis lugesin Postimehest kommentaari, et miks ta ometi nii keeruliselt kirjutab. Mõni inimene peaks lihtsalt Aabitsast alustama, aga on palju loota, et nad nii kaua terariistadest ja kemikaalidest eemale hoiaksid.
Igatahes on MMS-i kohta nüüd täitsa eestikeelne “teaduslik” (haha) leht, nii et jõudsin juba enne Rasmuse jutu lugemist paluda Sirgil sealseid väiteid kommenteerida. Ja Sirgi kommenteeriski. Ta on nimelt bioloog, kirjutab usinalt või vähemusinalt doktoritööd ja vahepeal suisa kasutab mikroskoopi – ma pead ei anna, aga mul on tunne, et ta saab enamvähem aru neist asjadest, mis tal seal mikroskoobi all toimuvad ja oskab selle põhjal mingeid järeldusi teha. Mis on minust juba kilomeetri jagu ees ja ühest neli kuuri läbi teinud loodusravisõbrast umbes-täpselt valgusaasta võrra. Ja sellest, et Rasmus juba kirjutas, pole ka hullu midagi, Sirgi kirjutas natuke teise nurga alt, sellest, kuidas tema teadlasena seda asja näeb ja miks see jabur on. Nii et järgmisest lõigust algab tema etteaste, ilma ühegi minupoolse kommentaarita.
MMS (miracle mineral solution) ehk Eesti keeli Imeline Mineraalne Lahendus (või Lahus) ei ole esiteks kuskilt otsast mineraalne. Toote turustajad väidavad, et see lahus pakub „loodussõbralikku“ alternatiivi paljudele teistele ravimitele ning ravib näiteks autismi, AIDSi ja vabastab parasiitidest. Kõigesse, kus lubatakse imet, tuleks suhtuda mõningase kahtlusega. Ning see, et pakendi peale on kirjutatud „loodussõbralik“ või joonistatud leheke, ei tähenda automaatselt, et tegemist on reaalselt keskkonnale või tervisele parema tootega, tegemist võib olla ka puhtakujulise rohepesuga. See selleks, ma ei plaani keskkooli keemia- ega füüsikatundi pidada, aga mõned bioloogiliselt ilmvõimatud asjad näitaks ikkagi ära. MMSi näol on tegu NaClO2 lahusega, mis sidrunhappega reageerides annab kloordioksiidi.
Miks MMSi ei tasuks tarvitada millegi raviks ega profülaktikaks
Mis haigus see peaks üldse olema, mida saaks ennetada suhteliselt lihtsa klooriühendi sisse võtmisega? Enamus inimese organismi molekule, aga ka enamus ravimeidi on oma struktuurilt ja keemilistelt omadustelt keerukamad. Kloordioksiid on lihtsalt tugev oksüdeerija, täielik vastand antioksüdantidele. Antioksüdandid on looduslikud ühendid, mis neutraliseerivad organismis vabasid radikaale. Antioksüdandid on just need ühendid, mille pärast rohelist teed, punast veini, šokolaadi ja marju kasulikuks peetakse. Üksik klooriaatom näiteks on radikaal, kui need 2 hapnikku sealt küljest ära võtta. Radikaalid aga kahjustavad DNA’d ja mutatsioonid DNA’s võivad vähki põhjustada. Seega kemikaal, millega üritati antud juhul vähki ravida võib hoopis ise kantserogeenne olla. Sellega, et kloori kasutati I maailmasõjas keemiarelvana ei üllata ilmselt enam kedagi. Kloordioksiid lahustub vees väga hästi, nii et kui ma algselt lugesin kuidas MMSi kasutati ja lootsin et enamus sellest kloorist jõuab õhku hajuda enne inimkehasse jõudmist, siis MMSi õpetust järgides paraku ilmselt mitte.
Kemikaalipelgurite kurvastuseks ütlen, et NaClO2 on nii kemikaal, kui üldse olla saab, kergelt plahvatusohtlik veel pealekauba. Seda kasutatakse pleegitusvahendina ja näiteks paberi valmistamisel – et tuhmist puidumassist ikka ilus valge paber saaks. Nii et ei, tegu ei ole kõigest lauasoola ja veega, nagu Merili Kukuškin väitnud on. Muide, ka lauasoolast on võimalik mürgistus saada – terve täiskasvanud inimese soovituslik soolatarbimise ülempiir on 6g päevas (eluohtlik doos on 35–70g) ning isegi soolast tingitud surmajuhtumeid on olnud (1). MMSi poolt tekitatud haigusjuhtumitest on vähemalt üks ka teaduslikult kirjeldatud ja publitseeritud, ning seal räägitakse just oksüdatiivsetest kahjustustest, mis on ootuspärane (2).
Mõned ümberlükatud väited MMSinfo kodulehelt
„Selleks, et hävitada patogeen, on vaja hävitada mõned selle molekulid.“ – Ei, selleks on vaja hävitada terve rakk, kui tegu on ainuraksega. Mõne molekuli küljest kaksamise elab enamus elusorganisme üle.
„Kui hapnik ei kahjusta keha, siis ka kloordioksiid ei kahjusta keha, sest selle oksüdatsioonitugevus on oluliselt väiksem kui hapnikul.” – Paraku on tegu soovmõtlemisega. Liigne hapnik kahjustab keha päris kindlasti (hüperoksia võib kahjustada kopse ja kesknärvisüsteemi).
„Patogeenid on anaeroobsed mikroorganismid“ – Loodus ei ole nii lihtne. Paljud patogeenid on fakultatiivsed anaeroobid, ehk nad eelistavad anaeroobset keskkonda, kuid suudavad elada ka aeroobses. Malaariaplasmoodium asub näiteks üldse inimese vereraku sees, see on igati hapnikurikas olukord.
Mis puutub MMS infolehel „teaduse“ rubriigis olevat, siis seal on kordusi ja artikleid, millel pole kloordioksiidi ravimina manustamisega mingit seost:
Artikkel, kus viirusevastast toimet on hinnatud in vitro ning väljaspool rakukultuuri, ehk pole oluline kas näiteks inimese rakkudele see kemikaal ohtlik on või mitte, kuna see oleks kasutusel näiteks haiglapõrandate desinfitseerimiseks (3). Artiklis, kus rotid elasid kloordioksiidiga rikastatud õhuga keskkonnas aga ei joodetud seda neile sisse (4). Seespidise tarvitamise ohutust see igal juhul ei näita. Artiklis, kus uuriti kloorivee joomist, väidavad ka autorid ise, et pädeva statistika tegemiseks oli neil liiga vähe osalejaid, ka olid kontsentratsioonid üsna madalad (5). Lateraalskleroosi teemaline artikkel (6) pole aga üldse pädev teaduspublikatsioon vaid mingi hetkeseisuraport, kus ei väideta midagi kindlat vaid öeldakse, et asja võiks uurida kuna sponsor soovitab. Üks artikkel pärineb ka Solumiumi nimelise preparaadi autori sulest, nii et siin on tegemist lihtlabase reklaamiga (7).
Kuidas siis selle teadusega täpselt on?
Otsing „chlorine dioxide MMS“ andis PubMedi andmebaasis täpselt 0 vastet, Google Scholar samuti teemakohast infot ei anna, leidsin vaid kaks linki MMSi kohta, mis viivad (üllatus-üllatus!) mingile täiesti ebateaduslikule veebisaidile, kus ülistatakse Jim Humble’t. Ja ma olen andmebaase harjunud pea igapäevaselt kasutama, nii et selline hõre pilt ei ole tavapärane. Kolmas viide oli sellest, kuidas MMS oli kellegi hemolüütilise aneemia põhjustanud. Info vähesus kusjuures ei tähenda, et MMSi põhiainet kloordioksiidi poleks uuritud – on küll, aga mitte meditsiinilises kontekstis, vaid puhastusvahendina või mingite muude keemiliste reaktsioonide osana, „chlorine dioxide“ üksi andis vasteid küll.
Veidike teadlaste eetikast
Lõpetuseks – miks TTÜ Merili Kukuškiniga töölepingu lõpetas, on ilmne, kuid meediast ilmselt pole veel see nüanss läbi käinud. Doktorant on teadlane ja meile kehtib teadlase eetikakoodeks (8). See ütleb näiteks otseselt, et teadlane vastutab moraalselt oma tegevuse eest, mis võib oluliselt mõjutada inimkonna, keskkonna, riigi või üksikute sotsiaalsete institutsioonide arengut.
„Säilitades kriitilise meele ja terve skepsise, peab teadlane aitama kujundada tõenduspõhiseid otsuseid ning astuma vastu tõestamata tulemuste ja ebateaduslike väidete kasutamisele ühiskonnale oluliste otsuste langetamisel.“
„Teadlane väärtustab uute teadmiste loomist ja nende rakendamist ühiskonna ja keskkonna huvides. Edastatav teave peab olema usaldusväärne, teadlane väldib kontrollimata andmete esitamist faktidena. Teadlane peab propageerima teadussaavutusi ning seisma vastu pseudoteaduslike teooriate ning väärarusaamade ja -kujutluste levikule.“ Kriitilist meelt inimesel, kes teistele midagi potentsiaalselt ohtlikku soovitab, ilmselt pole, selle asemel on kuhjaga ebateadust promotud. Kui seda tehti teadlikult, on see lisaks veel küüniliselt pahatahtlik.
Nii et Merili Kukuškini väide „MMS ja DMSO on kiirabivahendid, mis on üliefektiivsed…ja mille kasutamisest just kriisiolukordades (infarkt, insult, selgroo murd jne.) on hea teadlik olla …“ (Facebook, 9. detsember 2014), on lihtsalt kriminaalne. Veenisisese manustamise võimaluse otsimine… noh ma olen suhteliselt kindel, et kloordioksiidi lahuse veenisüstimine on surmav, kasvõi juba näiteks gaasemboolia tekkimise ohu tõttu.
DMSO (dimetüülsulfoksiid) on muideks hoopis põnevam aine kui MMS. Seda kasutatakse päriselt ka teaduses (rakubioloogia laboris oli täiesti olemas ja lahustina kasutusel) ning peale nahakontakti sellega tekib suhu küüslaugumaitse. Millised vahvad biokeemilised protsessid selle taga on (ei, DMSO ei rända hetkega läbi naha kurku vaid teeb hoopis midagi närvide retseptoritega), sellest ehk mõni teine kord.
VIITED
- http://facta.junis.ni.ac.rs/mab/mab200503/mab200503-06.pdf
- http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/25422331
- http://www.infomms.org/evaluation-of-the-antiviral.html ja http://www.sciencepub.net/nature/0504/13_0332_lin_disinfection_ns0504.pdf
- http://www.occup-med.com/content/7/1/2
- http://www.infomms.org/controlled-clinical.html
- http://www.infomms.org/amuumlotroofilise-lateraalskleroosi-ravi-als.html
- http://arxiv.org/ftp/arxiv/papers/1304/1304.5163.pdf
- http://www.akadeemia.ee/_repository/File/ALUSDOKUD/Eetikakoodeks2002.pdf
Pärdikute päevaraamat 