Eesti targima blogija igapäevaelust

Iga nädal toimub vähemalt üks asi, mis paneb imestama selle üle, kuidas ma küll ise kingapaelad kinni saan, rääkimata sellest, et olen suutnud mingi eriala selgeks õppida. Täna näiteks sain ma teada, et need pastakate moodi harilikud pliiatsid, kus nupule vajutades süsi rohkem välja tuleb – nende terad käivad tegelikult SISSE TAGASI ka. Ma olen terve oma elu mõelnud, et miks need ometi sisse tagasi ei lähe, sest ots murdub kotis kogu aeg ära, ja nüüd selgus, et kõik peale minu tegelikult teavad, kuidas need töötavad, ja mina, kes ma iga päev tekstidega töötan …. ei oska HARILIKKU PLIIATSIT kasutada.

A mida naised tahavad

JMKE juba ükskord ütles, aga nii lihtne see vast ikka ei ole. Sõltub naisest muidugi. Mina, näete, tahan meest, kes laseks mul rahus pool vabast ajast trennis veeta ja ei vinguks. Võiks arvata, et ei ole just suurimad nõudmised, aga te ei usukski – eile tuli näiteks üks noormees minuga TYSKis juttu vestma, küsis, kui tihti ma trenni teen, ja kui kuulis, et vahel teen ka crossfit’i, vaatas mind nagu ma oleksin pidalitõbine, ütles, et see on ju hirmus, ja varsti ta kadunud oligi. Me peaksime põhiseaduse 12. paragrahvi täiendama – kuigi mina arvan, et see “Kedagi ei tohi diskrimineerida […] poliitiliste või muude veendumuste …” tähendabki seda, et seal muude veendumuste all on ka spordieelistused. Kas krossfitlased ei väärigi sõpru ega armastust? Ah?

Igatahes tehti jälle üks uuring, mis näitas, et see, mida naised meestelt tahavad, ei lähe sugugi kokku sellega, milline üks õige mees meeste endi arust olema peaks. Mis pole muidugi mingi ime, mul on endalgi tutvusringkonnas mitu meest, kes on vinguvale eidele (sest naine, kes kurdab, et talle piisavalt aega ja tähelepanu ei pühendata, on teatavasti vinguv eit) krediitkaardi visanud ja öelnud, et osta endale midagi ilusat. Ja hiljem kurtnud, et naised on kõik litsid, läks mingi pedega minema (sest see, kes oma naist avalikus kohas kallistab, on teatavasti salagei, sest … loogika). Sest tõelisel mehel on alati õigus, seega ta ise ei saanud midagi valesti teha.

Ja siis abielluvad eestlannad välismaale ja Eesti mehed kurdavad, et naised tahavad ainult raha ja just selle pärast lähevad nad läände mehele, mitte itta (kus ometi on mehed veel karmimad ja veel vähem kompromissialtid ja veel šovinistlikumad ja näitavad veel vähem emotsioone välja ja mehed ju TEAVAD, et TEGELIKULT tahavad naised just seda, eks). Ja siis tuleb Pullerits ja kirjutab artikli sellest, kuidas eestlannad on kullakaevajad ja kuidas me ei tohiks ikka lasta emakatel daamidel lihtsalt niisama minema jalutada. Nad tahavad lihtsalt parema elu peale, mitte austust ja võrdsust. Rahvuslik enesepettus täies ilus.

Seda illustreeris eriti hästi hiljutine artikkel, kus Hollandis elav eestlanna ütles, et tal on hea meel, et ta teenib nüüd rohkem kui mees, sest alguses toetas mees peret ja nüüd saab tema seda teha – ja selle peale vallandus sõimurahe selle kohta, kuidas ta oma meest alandab (nüüdseks on alles ainult kolm kommentaari ja artikkelgi on vist ühest leheosast teise liikunud). Ilmselgelt ma ei sobi hästi siia kultuuri, sest ma ei saa üldse aru, miks see mees peaks häbenema või MIDA ta häbenema peaks – vastupidi, ma leian, et eestlased peaksid häbenema seda, et me elame suurima palgalõhega riigis, kus on eelduspärane, et naine teenib ilmtingimata vähem. See on ju ainult tore, et naine saab ka perre oma panuse anda. Ma leian, et see, kui mees teadlikult naise karjääri tagasi hoiab (ja naine ise end alateadlikult tagasi hoiab), takistab ju pere kui terviku arengut ja võimalusi. Ja ilmselgelt olen ma sellise patuse mõttega täielik radikaal.

Aga venelastest vastajad on lihtsalt hullumeelsed. Teisiti pole võimalik selgitada, et nende meheideaalideks on Savisaar ja Putin – ühe jalaga enesekeskne invaliid ja … Putini kohta ei oska ma midagi öeldagi, isegi kui julgeks, ta tundub kergelt psühhopaat ja hästi tsuti isikukultuse õhutaja.

No ja kui me juba uudistest räägime, siis sel nädalal kirjutas üks pagulaskeskuses olnud venelane kõigest, mis seal valesti on – kuidas eesti keelt korralikult ei õpetata, kuidas tööharjumus ära kaob, sest ei ole võimalust isegi vabatahtlikuna töötada, kuidas räägitakse Eesti keelest ja kultuurist, aga mitte sellest kõige olulisemast, mida on vaja teada inimesel, kes päriselt siin riigis tööle peab hakkama. See viimane probleem pole Eestis muide ainult pagulastel. Valged edukad eestlased saavad selle info üksteiselt kätte, see liigub suust suhu, aga mustlastega töötades selgus näiteks tihti, et nad on jäänud ilma igasugustest lapse sünniga kaasnevatest toetustest, haigla kingipakkidest rääkimata, sest neid peaks ise küsima ja/või vastava avalduse kirjutama ja kõik lihtsalt eeldavad, et sa tead seda niigi, keegi ei informeeri sind. Mis tähendab, et edukamad, kes abi tegelikult ei vaja, on süsteemiga kõige paremini kursis ja saavad seda ka ära kasutada, ja need kõige nõrgemad, kes ei oska abi küsida ega tule selle pealegi, et see olemas on, jäävad sellest ilma. Muuhulgas kirjutas ta ka sellest, et Eestis on targem olla töötu kui miinimumpalga eest tööl käia, mis on ka kahtlemata tõsi. Ja sellest, et töötukassa on kasutu, mis minu isiklikule kogemusele tuginedes on ka tõsi, kuigi siin võib muidugi vabalt olla see, et mul lihtsalt ei vedanud klienditeenindajaga. Samas, ega ma sealt tollal midagi ei oodanudki, nii et ei saa ka erilisest pettumusest rääkida – ja ma olin seal nimekirjas vähem kui kuu, nii et minuga ei jõudnud nad veel mölisema hakata, nagu mõne tuttavaga juhtunud on, lihtsalt esitasid küsimusi selle kohta, kas mu koduseks keeleks on inglise keel (ma olin just Austraaliast tulnud) ja kas ma ei tahaks äkki ikka lasteaiakasvatajaks hakata. Noh, igatahes erilist tähelepanu see artikkel meie meedias ei saanud, ilmselt seetõttu, et kõik teavad seda kõike niigi ja võtavad seda lihtsalt meie riigi paratamatusena.

Ahjaa, minu jaoks oli selle nädala kõige naljakam asi kahtlemata Vecherka ja grupi Vetšerni Tallinn koostöös tehtud klipp Stalnuhhinist. Ma naersin kõht kõveras seda vaadates. Kahjuks ma juutuubist ei leidnud, nii et pean niisama linkima.

Mis need naised tahtsid siis? Meelt avaldada vist.

Valus

Viimasel ajal kogu aeg kummitab. Suisa kaks neist.

Wonderful life:

Better than love:

Keskealisena trennis

Ma kirjutasin selle drafti umbes saja aasta eest, aga jäi kuidagi kahe silma vahele ja ununes avaldamata. Nii et ammu oli aeg, täiendame natuke ja paneme vaatamiseks välja.

Mul on jälle mingi sisemine vastuolu tekkinud. Mul on tunne, et minuvanused on vanad. Mitte mina, muidugi. Ja mitte need, keda ma tunnen. Ma tunnen ka inimesi, kes on juba 20 abielus olnud, nii et ilmselt ca 40 kanti vähemalt ja tunduvad ka normaalsed inimesed, ei kasuta kõndimiseks käimisraami ega midagi. Aga kui ma loen, et internetis mõni minuvanune kirjutab, et tegi 35 kätekõverdust (hiljem selgus tegelikult, et see oli seeriate kogutulemus, aga no siiski), mõtlen ma, et ohoh, see on ju TEMA VANUSES päris kõva sõna. Ja kui 40aastane kirjutab, et ei tea, mida sõbrannale sünnipäevaks kinkida, olen ma üllatunud, sest SELLES EAS peaks ju isetehtud käpikud juba universaalne lahendus olema. Ega poodi ei saagi midagi otsima minna, pärast kukud ja murrad jala vms, ega see luuhõrenemine pole ka naljaasi.

Aga see jutt ei käi muidugi minu ega mu tuttavate kohta, vaid nende teiste. Nende, kelle kohta ajalehes “keskealised” öeldakse. Sest mina olen tugev. Kui selle teise blogija stiilis öelda, siis tegin eile 45 lõuatõmmet. 😀 Üheksa viiest seeriat ei kõla enam sugugi nii hästi, 45 on hulga ilusam number. Ja tugevusega on nii, et kui see sul juba olemas on, harjud sa sellega ära ja hakkad seda vähemalt mingi tasandini loomulikuks pidama. Ma unustan selle vahepeal nii ära, et mõtlen mõnda teist vaadates, et miks nad ometi end jõuga kuskilt üles ei tõmba või kerelihastega asendit ei hoia (karniisi all sa just seda põhimõtteliselt teed) vms – ja mingil hetkel pidin endale reaalselt meelde tuletama, et kui sul kerelihaseid ei ole, siis sa lihtsalt ei teegi sellist liigutust, kuigi tehniliselt ehk saaks. Meestel on selles osas lihtsam, sest ka kõik need mehed, kes uhkustades ütlevad, et nad meelega jõutrenni ei tee, sest tahavad, et oleksid sunnitud tehnikat kasutama, tunnistavad ikkagi kõik, et “no kõhulihaseid ikka natuke teen” ja “ei tea, mingi kümme lõuatõmmet ehk teen ära” – mis on ikkagi treenitud naise tulemus. Ilmselt kõik need hea tehnika ja minust parema kehatunnetusega inimesed vaatavad ka mind ja mõtlevad, et ei tea, miks ta ometi normaalset asendit ei võta.

Igatahes tuli mulle sellega seoses meelde, et kunagi ammu-ammu ütlesin, et ühel ilusal päeval näitan teile, millega mina trenni teen. Ja ei näidanud. Mõtlesin, et nüüd siis võiks, saate teie ka teada, kuidas märsilohistajad siin Supilinnas elavad.

Mul on kodus ainult kolm treeningvahendit (hantlid võib tegelikult neljandaks panna, aga ma ei kasuta neid eriti tihti) – rippumislaud või sõrmelaud, nagu näha alloleval pildil. Täpselt selline ongi. Mina ei ripu nii, nagu see noormees, aga natuke oma sõrmejõudu arendada saan ikka. Teiseks lõuatõmbekang, mille ma pidin pööningule üles panema, et sõrmelaud ära mahuks, nii et ega külmema ilmaga ei taha sinna enam väga lõuga tõmbama ronida, teen parem neid ka soojas toas pooliku haardega. See on umbes selline nagu ülemisel pildil. Ja kolmandaks on mul joogamatt, nii et vajadusel saan ma kodus venitada või veidi joogat teha või lihtsalt natuke võimelda või plankida, kui mitu päeva pole trenni jõudnud.

Ja tegelikult on mul randmete treenimiseks güropall ka, aga sellest ma ei räägi. Vahel harva on mul isegi meeles paluda Ühte, et ta selle käima paneks ja mulle annaks, sest ise ma seda jätkuvalt käima ei saa. Mitte et mul oleks liiga tihti meeles proovidagi.

Aga näete, jah, ka kuldses keskeas võivad inimesed veel tervislike eluviisidega olla.

Kuidas tulemuslikult neidudega tutvuda

Mul oli nädalavahetusel selline nõrkusehetk, kus midagi asjalikku teha ei jaksanud, aga niisama lebotada ka ei osanud, nii et lugesin taas Redditit. Sedapuhku foorumit, mis on pühendatud sellele, kuidas ükskõik kui alatute võtete abil neidudega tutvuda nii, et … lähikontakt ikka garanteeritud oleks. Ja muude teemade (nt “Mu kallim unustab vähemalt korra nädalas pilli võtta, ei tea, kas peaks hakkama kondoomi kasutama?”) vahelt leidsin lausa kuldaväärt soovituse – hakake narkootikume kasutama. Tavalistel tüdrukutel on nimelt igasugused nõudmised ja standardid ja mis kõik veel, aga naissoost narkomaane huvitab ainult see, kas teil narkootikume on. Ja hiljem saab võõrutusravil tutvuda naistega, kes on emotsionaalselt räsitud ja vajavad kellegi toetavat … õlga, nimetagem seda siis nii. Nii et sellest otsusest saab ainult võita, negatiivseid külgi ei ole. Eeldusel muidugi, et eesmärgiks on ainult naistega tutvuda. Nii kui lisanduvad mingid muud eesmärgid, nagu püsivalt ühte töökohta hoida vms, nii hakkavad ka teatavad miinused välja paistma. Aga see on daamide tähelepanu kõrval täiesti tühine.

P.S. Ma olin nii kindel, et kohe, kui ma netis vingun, et elu on nii karm, et pean lugerit šampoonikotis hoidma, saabuvad ka õiged kaaned, sest tavaliselt ju nii on, aga ei midagi. Siiani ootan. Varsti enam ei looda. Ja loodetavasti olen meeldivalt üllatunud, kui see jõulude ajal siiski kohale jõuab.

P.P.S. Kui vahepeal on olnud meeldiv sugugi mittetöine nädalavahetus, ajab esimese hooga ainult segadusse, kui keegi tööl sulle järsku selja tagant mingi toru pihku surub ja küsib, kas see on piisavalt jäme. Ei, ei ole tegu ahistamisega, vaid meeldiva töökeskkonnaga – kolleegi palve peale pannakse meile üles lõuatõmberippumiskang. Jep, lugesite õigesti, ei olnud mina see, kes seda nuiamas käis, kuigi sobivate mõõtude jms kohta miskipärast just minu arvamust küsiti. Näost näha vist, et toruekspert olen. Need biitsepsid on mul sünnist saadik sellised, spagettide söömisest.

Kõik need asjad, millega ma Revenantsi juures rahul ei ole

Eilsest alates on teise hooaja kõik osad ingliskeelsete subtiitritega saada, mul sai täna hooaeg vaadatud. Teoreetiliselt võeti otsad enamvähem kokku. Nii et ma tahaks nüüd spoilerdada arutleda. Joone all, et need, kes veel näinud ei ole, aga vaadata plaanivad, seda vältida. Taevas teab, et kui neil järgmise hooajaga ka kolm aastat läheks, oleks päris raske juba Victorit sama vana poisina kasutada, kui nad Kanada onu rahastama ei leia, kes jaksaks vajaliku digitaalse töötlemise kinni maksta. Igatahes minu sendid saavad ritta nüüd:

Ma ei oska guugeldada

Vahel ma kadestan mõnda inimest, kes oskab minust hulga paremini asju öelda. Vihastamata. Iroonitsemata. Halvasti ütlemata. Ja samas lihtsalt. See lugu näiteks võttis nii hästi kokku selle, miks ka mina olen inimesi sõbralistist kustutanud, sest ma tahan ignoreerida seda, et me tegelikult sama õhku hingame ja samadel tänavatel kõnnime. Minu puhul on ainsaks erinevuseks see, et need inimesed, kelle mina olen Facebookist ära kustutanud, on lisaks ka silmakirjalikud – ise kümme aastat Soomes või Rootsis või kuskil mujal tööl käinud, kehvemal juhul pool sellest ajast Facebookis kirenud, kui raske või kerge seal on abirahasid saada ja kuidas keegi ikka ei hooli piisavalt, ja nüüd räägivad sellest, kuidas mingeid mugavuspõgenikke siia küll vaja ei ole. Sest neil oli VAJA Rootsi tööle minna, sest nad tahtsid ju uut autot osta. Või neil oli VAJA Soomes tööl käia, sest majalaen tahtis maksmist. Kaua sa ikka elad nagu rott, Eesti riik ju ei hooli. Aga need TEISED. Need tahavad kõik ainult parema elu peale saada. Nagu neile ei KÕLBAKS oma kodumaa. Mis inimesed need sellised on?

Ma hindan irooniat, tõesti hindan, aga ma ei taha selliste inimestega internetiruumi jagada. Nii et ma lülitan nad enda elust välja. Ja ma mõistan, et eks meil tegelikult on kõigil oma klaasmajad ja liigagi tihti kividega loopimise komme jne, aga lollust ma ei salli. Vahel ei taha selle pärast mitu päeva peeglissegi vaadata.

Tarkade inimeste igapäevaelu juurde tagasi tulles. Mul täna see probleem, et ma ei oska guugeldada. Tahaksin seda sarja vaadata (tõsieluline, narkokartellist ja Escobarist), aga originaalis, st hispaaniakeelsena. Aga kui panen otsingusse “narcos temporada 1”, saan tulemuseks ikka ingliskeelse audioga asjad. Ne hatšu! Kes guugeldab minu eest, sest ma olen saamatu humanitaar? Youtube’is on mõned osad tervikuna ja ingliskeelsete subtiitritega üleval, aga osasid pole ja osad on hispaaniakeelsetega ja ega ma üksi ei vaataks ju. Esimene osa on ingliskeelsete subtiitritega Daily Motionis, aga kas ma peangi niimoodi mööda internetti ringi hulkuma, nagu koer? (Lisatud: väidetakse, et sari ongi kakskeelne ja et kogu nett ka jagab seda kakskeelsena, eks ma pean selle esimese osa ära vaatama ja siis tean, kas on tõesti nii ja vigisesin täitsa ilmaasjata. Oleks minu moodi küll.)

Muide, eile andis üks meie trenni ukrainlane esimest korda trenni. St ta on korduvalt seina lahti hoidnud ja lasknud inimestel seal möllata, kui päris treenerid ära on, aga eile ANDIS TA TRENNI. Ja oli uskumatult asjalik. Meil on kokku seitse köit, eks ole. Ja inimesed, kes ei taha süstemaatiliselt trenni teha, vaid tahavad hullata. Nii et Sergei ütles, et kõik võivad teha, mida nad ise tahavad, aga NEED kolm köit on täna AINULT altjulgestusega ronimiseks. Need kolm köit olid juhuslikult samad köied, milles ronimisega ka algajad hakkama saavad. 😀 Nii et kõik olid sunnitud päriselt altjulgestuses ronimist harjutama. Üks piff oli eriti pahur (tal hetkel veits platoo, aga harjutusi teha ei meeldi, nii nagu mul on veits platoo, aga oma vaimse poolega tegeleda ei meeldi) ja Sergei lihtsalt seisis kannatlikult, köis ühes ja ekspressid teises käes, ja rääkis, et naada, kuni tüdruk lõpuks kolm korda järjest üles-alla ronis. Ja mulle andis sellise boulderdamisharjutuse, et vanduma võttis, aga arendas küll just seda, mida mul on vaja arendada. Mõnes ikka peituvad varjatud anded.

P.S. Postimees on võtnud oma kohuseks meid harida ja kirjutab sellest, mis Pariisi pealinnas toimub. Ma saan aru, et toimetajatel on palju tööd, aga lasta sellisel asjal mitu päeva üleval olla on ka natuke nigel.

P.P.S. Kes ei tea, siis altjulgestuses ronimine tähendab, et võtad köie ise kaasa. Nagu näha ülaloleval pildil.

See ei ole soovilugu

Tahtsin lihtsalt öelda, ilma igasuguse välise tõuketa, et TEGELIKULT mu väikevend ei ole lits, ega üldse mitte mingis mõttes kahtlaste elukommetega, ja püksikummgi on tal nii pingul, et suisa pigistab. Lisaks armastab ta lapsi ja loomi, vabal ajal aitab vanainimesi üle tee (hea õnne korral nad ka tahavad seda teed ületada) ja loomulikult võtab alati kõik mu kõned vastu, välja arvatud siis, kui parajasti ei võta. Neil viimastel puhkudel on tal loomulikult alati suurepärane põhjendus, näiteks on ta reede õhtul kell 11 juhtumisi lihtsalt veel töökoosolekul – või kolmapäeval kell 12 pole lihtsalt ärganud, sest eelmisel õhtul venis tööl pikale. Ega ilmaasjata ei öelda, et Eesti mees on töönarkomaan. Ahjaa, kõigist PÄRIS meelemürkidest hoiab mu vennaraas loomulikult kaarega eemale, teleristki ei saa sigarit vaadata, kohe läheb süda pahaks. Sest lisaks kõigele muule on ta ka hell ja õrnatundeline. Et oleks selgelt välja öeldud.

Nojah, ega mul muud nagu ei olnudki.

kõigile meeldivad head raamatud

Üks kinkis mulle lugeri. Sest ma meeldin talle. Või tahtis ta natukenegi rahu ja vaikust saada. Üks kahest. Igatahes kinkis ja see meeldib mulle väga, saan transporteerudes ja järjekorras passides midagi lugeda. Tellisin sellele kaaned ka, aga öeldi kohe, et siia karumustikasse tulevad need vähemalt 35 päeva. See on nüüdseks möödas, aga kaaned kohal pole – ja hellalt pehme materjali sisse viitsisin ma lugerit mässida ca nädal aega, pärast seda hakkasin ikka hommikul kiiruga kotti viskama. Originaalümbrist ei saanud ka tellida, sest esiteks pole tootja pakutud ümbrised magnetiga, teiseks meeldis mulle disaini poolest ainult üks (tahtsin, et käiksid ümber nagu kaaned, aga üldiselt pakutakse ümbrikku) ja see oli koledat värvi, ja kolmandaks vingusid kõik tootja kodulehel, et need on kehva kvaliteediga, nii et võtsin lihtsalt netist ilusama ja mugavama (teadmisega, et need ei olegi igikestvad). Nii et lahendasin olukorra loovalt ja panin hoopis Ühe šampoonikoti tuuri. Šampooni ja palsami kusjuures kinkisin talle mina, sest ta kasutas varem mingit suvalist poešampooni, ja sain sellega koti kaasa. Teadsin kohe, et tasub kinke osta, Üks ise ei osanud nagunii selle koti sisemist seksikat lillat tooni selle vääriliselt hinnata. Aga suurepärane kott on, vidin mahub sinna täpselt nii parajalt sisse, et saab klõpsu ka kinni panna, nii et lõpuks on ta mitme pehme kihi vahele mässitud. Kinnisena näeb siis kott välja selline (sest mis blogija ma oleks*, kui ma oma šampoonikotist mitut pilti ei paneks):

Miks ma just selle lugeri valisin? Sest arvasin, et see on kõige ilusam ja sest see on veel mitu aastat pärast väljatulekut mitmes top3-s. Hoiatati, et taustavalgustus pole parim ja puutetundlik ekraan pole nii kiire kui teistel, aga mul on küll mugav ka pimedas lugeda ja näppimine käib ka täpselt sama kiiresti kui neil, mida ma poes* katsumas käisin. Üks tuttav ütles, et kuna lehe keeramiseks nuppe pole, häiris teda see, et seda ei saa ühe käega kasutada, kui tahad lehti edasi tagasi keerata – see ei ole tegelikult üldse probleemiks, sest ei pea ilmtingimata lehe vasakusse ja paremasse serva kopsima, võib ka näpuga vasakule või paremale tõmmata ja siis pole oluline, kus sa oma sõrme selle tõmbamise ajal hoiad. Nii et saab ikka küll kenasti ühe käega hakkama. Mina tavaliselt loen seda õhtuti enne magamaminekut teki all, oodates, et Üks ka kohale jõuaks. Praegu loen ma meelelahutuseks seda (hispaania keeles, sest teatavasti on mul kõigel ka hariv funktsioon) ja enamasti jõuan ma vähemalt ühe peatüki läbi lugeda, enne kui tema “kohe” kätte jõuab. Sellel on muidugi lühikesed peatükid ka, sest autistist peategelane, kes minavormis jutustab, ei jaksa seda väga pikalt järjest teha – soovitan kõigile, lugu sellest, kuidas poiss uurib naabrite koera mõrva ja räägib sinna kõrvale sellest, et ta tahab astronaudiks saada, aga kui ei vea, on valmis ka NASAs tühja passima. Sihuke näeb siis see asi välja, kui taustavalgustus sisse on lülitatud (midagi ülipõnevat mul pakkuda ei ole, ei viitsinud pimedas pilti teha):

Ainus asi, mis mind Nuki juures häirib (aga mille pärast ma ka tõsiselt ei vigise, sest lugesin selle kohta netist juba enne ostmist ja oskasin sellega arvestada), on see, et seal ei saa pilti sõrmedega tirides suurendada ja vähendada. Mina mõtlesin, et mis seal siis ikka, muudan fonti – aga ei arvestanud sellega, et muidugi epubi lugedes muudad fonti ja kõik on väga kena, aga osade pdf-ide puhul ei tunne masin üldse tähti ära ja ei saa aru, mida ta seal täpselt suurendama peaks. Nii et osasid pdf-e loeb, aga suuremat osa mitte, nii et teatud asju pean ikka läpakast lugema. Mitte et ma eriti viitsiks, tahtsingi lugerit ju just selle pärast, et pärast pikka päeva tööl ei taha enam ekraani vahtida, seetõttu ei tulnud tahvel kõne allagi – lugeril ei ole aga sisemist valgustust, nii et see ei koorma silmi, loed nagu tavalist paberit.

Õnneks on epube saada rohkem kui küll. Ma olen nii itaalia kui hispaania keelega sellel tasemel, et võiks lugeda, et keelt ära ei unustaks ja ideaalis ka natuke edasi arendaks. Ja selle paari nädalaga on juba näha, kui erinev mu keeletase neis keeltes on. Hispaaniakeelset raamatut võin ma lugeda ja nautida, itaaliakeelsest saan küll enamvähem aru, aga nautimisest on asi kaugel. Okei, “Pinocchiot” ma naudin, kuigi ma ei salli seda väikest närukaela, aga muidu … Hetkel loen näiteks raamatut, mille nimi on originaalis “The Book Thief” (lühikokkuvõte: Surm räägib tüdrukust, keda ta nüüdseks kolm korda näinud on) ja ma loengi seda nii, et ma loen itaalia keeles lõigu ära ja siis loen seda sama lõiku inglise keeles, sest see raamat on nii ilusasti kirjutatud, et sa loed ja see on lihtsalt NII HEA. Kuigi mul on tunne, et siin ongi originaal tunduvalt parem, itaalia keeles pole suudetud sõnamänge edasi anda ja paaris kohas olen märganud ka valetõlget.

Aga raamatute lugemine on keeleoskuse kinnistamiseks tõesti maailma parim vahend. Itaalia ja hispaania keel on nii sarnased, aga samas on neil nii palju pisikesi asju, mis tuleks meelde jätta, aga mis ei püsi sul meeles, kui sa keelt reaalselt ei kasuta. Näiteks on itaaliakeeles e ja a vahepeal hoopis ed ja ad (AINULT sama vokaaliga algavate sõnade ees) ja y muutub IGA vokaali ees e-ks. Vanasti ei püsinud mul kunagi meeles, kummas keeles see nali iga vokaali ees käis ja kummas mitte, sest kogu mu teadmine keelest oligi teoreetiline. Nii kui ma hakkasin natukene ka lugema (ostsin endale kunagi ammu kakskeelse novellikogu, kus ühel lehel oli hispaania ja teisel inglise keel), harjus see lihtsalt kohe sisse. Ja praegu tunnen, kuidas hispaaniakeelsed konstruktsioonid muudkui kinnistuvad – ja ilmselt hakkan ka varsti vähemalt korra kümne minuti jooksul kasutama väljendit sin embargo. Lisaks on lugemine imeline vahend, mille abil end tööpäeva lõpus kähku täielikult ümber lülitada. Selle aja peale, kui koju saan, on peatükk jälle loetud ja olen valmis muude asjadega tegelema hakkama. Nii et rahul olen ma sellega, elu on ilus.

* Seda ei ostnud me Eestist, sest isegi kui raha ei tule minu enda taskust, ei ole ma nõus maksma 50 eurot rohkem millegi eest, mis originaalis maksab alla saja. Meenub kohe see Juku anekdoot teemal “kahe tuhandega ostan, nelja tuhandega müün, see kaks protsenti vaheltkasu on minu jaoks täiesti piisav”. Mitte et ma sellest naljast aru saaksin, sest ma olen ometi humanitaar, aga sõbrad alati naersid, kui seda räägiti, ja tundus hetkel kuidagi konteksti sobivat. Saan aru küll, et see oleks minu jaoks ekstra tellitud ja puha, sest hetkel neid Eestis laos ei olegi, aga usun, et hetkel võitsime me kõik, neil vähem tööd ja mina ei tunne, et oleksin petta saanud.

No ei saa minu sõnu uskuda

Vähemalt siis, kui ma emotsioonidest räägin. Eile käis mingi klõps ära ja ei jaksa enam ära oodatagi, millal jälle trenni saab. Lõunakasse küll ei jõudnud, sest täna on vaja üks tõlge ära lõpetada, aga muidu on selline tunne, et täiega tahaks trenni teha. Mitte küll hulluks minnes, tuleb endale aru anda, et mul ei ole praegu jaksu, et süstemaatiliselt ja korralikult treenida, tulebki seda pigem lisalõbustusena võtta, aga ma täiega igatsen selle järele. Mis on tore.

Ahjaa, ma sain aru, miks “Les revenants” nii imeliku koha peal lõppes – sest kaks osa on veel tulemas. 😀 Selles oli asi. Ja kuna keegi küsis, siis jah, “Bron. Broen” on hea. “Doctor Whol” on ka uus hooaeg jne, nii et ei ole see maailm sugugi nii hirmus koht.

Krt, jahe on, peaks vist tule alla tegema. Tahtsin lihtsalt enne öelda, et ma tegelikult ei arva, et kõik nõme oleks, lihtsalt kui on väsimus, siis on väsimus. Ja praegu on väsimus.