Head sõbrad mul

Kustutasin oma hommikuse emotsionaalse röögatuse ära, sest sain aru, et sellest poleks kellelegi kasu ja mingit mudamaadlust ma tegelikult algatada ei tahtnud, seda enam, et ilmselgelt oleks mul selles osas vähem kogemusi. Nüüd sõbrad mõnitavad. Ei, mitte selle pärast, et ma kaitsetu naisterahva (pealegi veel ema!) kohta halvasti ütlesin. Sellest on neil sügavalt savi. Mõnitavad selle pärast, et kuidas ma küll vihapurske käigus Koidula ja Lutsu sassi võisin ajada, “ise ju ometi humanitaar”. No mis ma oskan öelda, peale selle, et nad on mulle alati sarnased tundunud (eriti pimedas), proovi sa meeles pidada, oli see nüüd varganägu või joodik, kes mingi konkreetse teose kirjutas. Rääkimata sellest, et minu kirjanduslik viide oli nagunii pärl sigade ette, inimene kurdab juba internetis, et ma sõimasin ta last kapsapeaks. Ja eelmise lause peale ilmselt sõimab nüüd varsti, et nimetasin teda ennast seaks. Pole midagi parata, mõnel lihtsalt riik kummalisel kombel takistab hariduse omandamist rohkem kui teistel, takistas ilmselt enne lapsetegu ja selle tegemise käigus ka, jõua sa siis kõiki neid vanu tolmuseid raamatuid läbi lugeda, mis meil põhikooli kohustusliku kirjanduse hulka topitud on.

Ja kuna mõni siin muretses, et kuidas ometi mu blogist asjad “kadunud on”, siis teadmiseks – internetist ei lähe asjad “kaduma”. Kui need kaovad minu blogist, olen ma TAHTNUD neid oma isiklikust ruumist kustutada, kaovad need teiste blogidest, on nende omanikud TAHTNUD neid sealt kustutada. See on siiski jätkuvalt igaühe enese asi, mida ta kirjutab, kuigi tõsi on see, et mõni blogija konkreetselt valetab näiteks kommentaaride avaldamise kohta ja on minevikus ka lihtsalt mõne postituse ära kustutanud, kui teatavatele vasturääkivustele viidati. See, kas see teda ka muus oas ebausaldusväärsemaks muudab, on muidugi igaühe enda otsustada, meil on siin internetis nagunii kõik ilukirjandus. Minu sõna ja tema sõna ja mõni kolmas sõna, sest mina pole küll viitsinud kunagi ühtki screenshot’i teha. Nii et las see siis jääb.

12 kommentaari

  1. A ma mõtlesin, et sa tegid kapsapea autoriga nalja. Et K ja K kõlab kokku paremini. Et kõik teavad õiget autorit niikuinii.
    Kas siis ei teagi või?

    • Ma muidu tean, aga hommikul kell 7 ilmselgelt mitte. Ja noh, korra olen ma näiteks hommikul unise peaga täiesti siiralt kirjutanud blogisse “Egeuse tallid”, nii et haritus on suhteline mõiste.

  2. Kui sinu jaoks Internetis nagunii kõik ilukirjandus on ja haritus suhteline. miks siis üldse kellegi pihta sõna võtad?

    • Mis teha, nett ja blog.tr.ee on täis trolle, kes ka minus tekitavad ülevoolavaid emotsioone. Ma ei pea sind silmas; minu nuhtluseks on passive-aggressive lillekesed, blondiinmolly koolkond ja sarnased. Inimestel on aga loomulik vajadus oma reaktsioone ja emotsioone väljendada. Blogijatel on tavaliste sõprade koha pealt ilmselt kitsas käes või on neil suulise väljenduse pealt mingid tõkked ees (nt ei tunne piisavalt Läti kirjandust, et häid analooge leida) ja nii need blokkikarjed tekivad.

    • Lollus ja tarkus on suhteline, see mind ei häiri. Täna hommikul hakkas lihtsalt lapsest kahju. Aga siis tuli meelde, et see pole minu tsirkus, need pole minu ahvid, ei ole tegelikult üldse minu asi. Ja selle pärast ära kustutasingi.

      • Ma teeks mida iganes, et last sellest tsirkusest säästa aga see ei ole paraku ainult minu otsustada…võrdsed õigused

  3. Ving och hala, kulla Rents, ving och hala, nagu Tammsaare oma kuulsas “Kevades” armastas öelda…

    • (itsitab)
      Muide – Läti v läti kirjandus?

      • Kui sa sedasama teost mõtled, siis eemalt vaadatuna tundus täiesti läti kirjandus olevat – ja lugeja kohta ehk üllatuslikult täiesti normaalne ka😛

      • Teie kahe puhul peaks see ilmselt olema Lati, sest Lati patsist vms te oma suurepäraseid ideid tundute ammutavat.

  4. Kusjuures see emotsionaalne röögatus oleks võinud jääda.

    Mõned virtuaalsed tegelased on sedavõrd värvikad, et teatud minakesksete sissekannete juures, mis peegeldavad tegelaste mõttemaailma, arusaamu ja eluhoiakuid, tahaksin mina mitte ainult röökida, vaid ka ropendada. Mind hoiab seda tegemast mõningased aimduslikud eelarvamused autori suhtes ja elu poolt õpitud vaoshoitus.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid