Keskealisena trennis

pull-up-techniques

Ma kirjutasin selle drafti umbes saja aasta eest, aga jäi kuidagi kahe silma vahele ja ununes avaldamata. Nii et ammu oli aeg, täiendame natuke ja paneme vaatamiseks välja.

Mul on jälle mingi sisemine vastuolu tekkinud. Mul on tunne, et minuvanused on vanad. Mitte mina, muidugi. Ja mitte need, keda ma tunnen. Ma tunnen ka inimesi, kes on juba 20 abielus olnud, nii et ilmselt ca 40 kanti vähemalt ja tunduvad ka normaalsed inimesed, ei kasuta kõndimiseks käimisraami ega midagi. Aga kui ma loen, et internetis mõni minuvanune kirjutab, et tegi 35 kätekõverdust (hiljem selgus tegelikult, et see oli seeriate kogutulemus, aga no siiski), mõtlen ma, et ohoh, see on ju TEMA VANUSES päris kõva sõna. Ja kui 40aastane kirjutab, et ei tea, mida sõbrannale sünnipäevaks kinkida, olen ma üllatunud, sest SELLES EAS peaks ju isetehtud käpikud juba universaalne lahendus olema. Ega poodi ei saagi midagi otsima minna, pärast kukud ja murrad jala vms, ega see luuhõrenemine pole ka naljaasi.

Aga see jutt ei käi muidugi minu ega mu tuttavate kohta, vaid nende teiste. Nende, kelle kohta ajalehes “keskealised” öeldakse. Sest mina olen tugev. Kui selle teise blogija stiilis öelda, siis tegin eile 45 lõuatõmmet. 😀 Üheksa viiest seeriat ei kõla enam sugugi nii hästi, 45 on hulga ilusam number. Ja tugevusega on nii, et kui see sul juba olemas on, harjud sa sellega ära ja hakkad seda vähemalt mingi tasandini loomulikuks pidama. Ma unustan selle vahepeal nii ära, et mõtlen mõnda teist vaadates, et miks nad ometi end jõuga kuskilt üles ei tõmba või kerelihastega asendit ei hoia (karniisi all sa just seda põhimõtteliselt teed) vms – ja mingil hetkel pidin endale reaalselt meelde tuletama, et kui sul kerelihaseid ei ole, siis sa lihtsalt ei teegi sellist liigutust, kuigi tehniliselt ehk saaks. Meestel on selles osas lihtsam, sest ka kõik need mehed, kes uhkustades ütlevad, et nad meelega jõutrenni ei tee, sest tahavad, et oleksid sunnitud tehnikat kasutama, tunnistavad ikkagi kõik, et “no kõhulihaseid ikka natuke teen” ja “ei tea, mingi kümme lõuatõmmet ehk teen ära” – mis on ikkagi treenitud naise tulemus. Ilmselt kõik need hea tehnika ja minust parema kehatunnetusega inimesed vaatavad ka mind ja mõtlevad, et ei tea, miks ta ometi normaalset asendit ei võta.

Igatahes tuli mulle sellega seoses meelde, et kunagi ammu-ammu ütlesin, et ühel ilusal päeval näitan teile, millega mina trenni teen. Ja ei näidanud. Mõtlesin, et nüüd siis võiks, saate teie ka teada, kuidas märsilohistajad siin Supilinnas elavad.

Mul on kodus ainult kolm treeningvahendit (hantlid võib tegelikult neljandaks panna, aga ma ei kasuta neid eriti tihti) – rippumislaud või sõrmelaud, nagu näha alloleval pildil. Täpselt selline ongi. Mina ei ripu nii, nagu see noormees, aga natuke oma sõrmejõudu arendada saan ikka. Teiseks lõuatõmbekang, mille ma pidin pööningule üles panema, et sõrmelaud ära mahuks, nii et ega külmema ilmaga ei taha sinna enam väga lõuga tõmbama ronida, teen parem neid ka soojas toas pooliku haardega. See on umbes selline nagu ülemisel pildil. Ja kolmandaks on mul joogamatt, nii et vajadusel saan ma kodus venitada või veidi joogat teha või lihtsalt natuke võimelda või plankida, kui mitu päeva pole trenni jõudnud.

beast

Ja tegelikult on mul randmete treenimiseks güropall ka, aga sellest ma ei räägi. Vahel harva on mul isegi meeles paluda Ühte, et ta selle käima paneks ja mulle annaks, sest ise ma seda jätkuvalt käima ei saa. Mitte et mul oleks liiga tihti meeles proovidagi.

Aga näete, jah, ka kuldses keskeas võivad inimesed veel tervislike eluviisidega olla.

Advertisements

6 kommentaari

  1. 😀 kusjuures mul on ka seesama vaatenurk. Ja siis ma pean endale aru andma, et trennikaaslane kes on minust poole raskem ei tõmba end pea alaspidi rippu sest ta on ikkagi poole raskem. Siputabki nagu selili sitikas kuni kangad jalgade küljest lahti saab (aerial silks). Aga see kui minust poole nooremad ja veits kergemad ei suuda midagi teha on küll puzzling. Vanaduse tunne tuli siis kui ma küsisin meie rõõmsalt uuelt praktikandilt kui vana ta on ja ta oli minust 6 aastat noorem. Või et mu 24 aastane kolleeg on juba postdok. No ja väike õde on ka juba suureks inimeseks saanud, appike, saab varsti 17.

  2. See kõik ei puutu vanusesse.

    Kui ma kunagi Vasaloppetil käisin, olid seltskonnas tüübid, kes olid nagu päriselt vanad. Aga suusatasid nagu noored jumalad. Ja kui hakkasid kätekõverdusi tegema, siis võisid tegema jäädagi.

    Samas võid sa olla ka 15 ja kiitsakas ja täiesti kõhulihasteta. Ja siis kehalises öeldakse “tee harjutust X” ja sa ei tee, sest sul EI OLE neid lihaseid ja keegi ei saa aru, MIKS sa siis JONNID ja ei tee.

  3. Nõuka aja lõpus Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas toimunud günekoloogia loengus küsis õppejõud, et kui vanad inimesed üliõpilaste arvates veel seksivad. Ja tollane üldine arvamus oli, et üle 35 aastased seda asja enam küll ei tee, sest nii SELLES EAS ei ole seeenam lihtsalt sobiv käitumine.

  4. Ehhh, mina olen siis vist see “vana”. Tööl on kõik teised must peaaegu poole nooremad. Huvitav on see, et mina tunnen end nendega sama noorena, aga nemad vist vaatavad mind kui vanaisa…

    • MNoh, mulle need, kellega ma päriselt kokku puutun, ei tundu vanana. Lihtsalt paberil ja ekraanil tunduvad suured numbrid. 😀

  5. […] Rents kirjutab kogu aeg trennist, siis ega ma ei saa ka kehvem olla. Kõigepealt võtaks aga ette selle uudise, et Eesti koolilapsed […]


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid