Siin me siis nüüd oleme

V0017068 A girl reads to a convalescent while a nurse brings in the p

V0017068 A girl reads to a convalescent while a nurse brings in the p Credit: Wellcome Library, London. Wellcome Images images@wellcome.ac.uk http://wellcomeimages.org A girl reads to a convalescent while a nurse brings in the patient’s medicine. Watercolour by R.H. Giles. By: R.H. GilesPublished: – Copyrighted work available under Creative Commons Attribution only licence CC BY 4.0 http://creativecommons.org/licenses/by/4.0/

Nädalavahetus oli puhkamise osas üsna mõttetu, sest ma saan magada alles siis, kui ma olen täiesti kurnatud, nii kaua hoiab köhimine mind üleval. Laupäeval oli mul mingit köhasiirupit, mis aitas üsna hästi ca kolmeks-neljaks tunniks, nii et võtsin seda enne magamaminekut ja öösel üles ärgates ja sain kokku suisa 8 tundi magada. Järgmisel õhtul oli köhasiirup otsas, nii et pärast kolme tundi vähkremist kasutasin selle asemel viskit, mis oli paariks tunniks efektiivne küll (magasin suisa seitsmeni välja, st umbes viis tundi, nii et oligi efektiivne), aga une nimel igal õhtul viskit sisse vägistada ka ei taha. Lisaks oli mul kopp juba parajalt ees, sest a) magama ei taha minna, sest ma tean, et üles ärgates on kurk valusam kui enne (ilmselt ma hingan siis suu kaudu) ja b) need vereklimbid, mida ma ärgates nuuskasin, hakkasid suuremaks minema, mis ei tundu just paranemise tunnus olevat.

Nii et palusin väikevennal end täna hommikul arsti juurde viia, et ta ütleks mulle, kas ma olen drama-mama ja pingutan köha ja nohu pärast üle, või on see midagi tõsisemat. Üsna raske on hinnata, teate, kas sul ei ole energiat, sest sa pole köhimise pärast maganud, või sul pole energiat, sest sa oled haige. Kuna selgus, et väikevend on juba samade sümptomitega nädal aega haiguslehel olnud (autos oli nagu köhimisvõistlus), võib vist öelda, et mingi viirus on tõenäolisem. Arst ütles, et olen oma kurgule köhimisega liiga teinud (pean vist proovima seda vähem teha, eks ole) ja kirjutas mulle mingit retseptiga saadavat köhasiirupit, et ma öösel magada saaksin. Kopsupilt oli korras, mis on iseenesest tore, aga täiega nõme on see, et ma ei saa seda kuidagi efektiivsemalt ravida, kui kodus istuda ja puhata ja sooja teed juua. Pole konkreetset diagnoosi, seega ei tea ka, mida peale hakata. Igasugune pingutamine keelati vähemalt mõneks ajaks ära. Vereproovi tulemused saab alles homme, aga mis seal ikka muud on ilmselt, kui see, et põletikunäitajad on tavalisest kõrgemad. Hea füüsilise vormi needus on see, et päris pikali maha sa tavaliselt ei jää, vaid võid nädalaid vinduda ja mõelda, et ei tea, kas ma olen nüüd simulant või mitte.

Kusjuures ühel mu kolleegil on täpselt samad sümptomid ja ta ütleb, et ei saa endale haiguslehte lubada, sest tööd on lihtsalt palju – ma saan aru, tööd on ju alati palju, aga seda ei saa ju tervise arvelt teha. 😦 Ta on muidugi kange piff ka, aga mina küll ausalt kardan igasuguseid haiguste tüsistusi jms koledaid asju.

Aga hea uudis oli see, et arsti kaalu kohaselt olen ma poolteist kilo vähem kui viimati, kui ma kaalusin, nii et see on tore. Ma olen nagu need kuhtuvad mõisapreilid meie kirjanduses.

Haha, Vanemuine on ikka kultuurikants

Sattusin mina nägema äärmiselt intelligentset intervjuud inimestega, kes pagulasvastasele meeleavaldusele olid kogunenud (jutust jäi mulje, et üldse immigratsiooni, aga no kes neist ikka pagulasel ja immigrandil vahet teeb). Ja mida minu silmad näevad? Esimene mees, kes sõna võtab, on linna peal tuntud kui “Merca mees” ja “see tüüp, kes iga peo lõpuks end alasti kisub ja kuskile magama jääb”. Alles hiljuti läks tal Zavoodis madinaks, sest ta soovitas ühel “pagulasel” koju tagasi kobida ja kui see eesti keeles vastas, et ta on tegelikult eestlane, leidis Imre, et pagulane on ikka pagulane, mitte eestlane. Üks asi viis teiseni, nagu ikka, ja tulemuseks oli veri, rusikad, kakelung. Kuna ta Vanemuises töötab, tekkis kohe küsimus, et ei tea, kuidas ta oma väliskolleegidega läbi saab? Seal peaks ju muuhulgas ka end vähemalt üks mustanahaline balletitantsija pagulane varjama.

Aga eriti üllatas mind see, et seal olid ka mingid noored punkarid. Sest noh, me oleme ometi kõik üksmeelel, et me oleme parasiidid ja tõprad ja meil on ühiskonnast täiesti savi ning tööle ei lähe me iial – aga vat need mustanahalised, nemad võiksid küll siit eemale hoida ja oma riigis tööl käia, sest SELLISEID parasiite me siia küll ei taha. Selle loomaaia liigirikkus on ikka imeline.

Reporteri suurepärast uurivat ajakirjandust näeb siis siin.

Alista oma ego

Seoses selle ronisõdalase raamatuga, aga mitte ainult. Seda lauset kuuleb spordis nii tihti, söögi alla ja söögi peale, kaasa jutt, kuidas välised tingimused, teiste seisukoht jne ei ole tegelikult olulised sulle, vaid ainult sinu egole. Pole oluline, kas sul on ilusad kõhulihased, sellest hoolib ainult ego. Pole oluline, kas sa boulderdad v3 või v7, see on kõik sinu egole.

Vahemärkus – naljakas oli lugeda paralleelselt raamatuid, millest üks muudkui rõhutas, et oluline on isiklik areng ja “võistleme ainult iseendaga” jne, ning teine rääkis näiteks, et “no boulderdajad ei erista onsight’i ja flash‘i, isegi katsuda võib kivi maapinnalt, enne kui proovima hakkad, nii et kogu julgelt beetat enne esimest katset” (st saad ikka hiljem teistele öelda, et ronisid esimese katsega ära, mitte ei ole mingi läbikukkuja).

Mul tekib küsimus, et kui inimene täielikult oma egost vabaneb, miks ta ÜLDSE siis enam ronima peaks? Ma saan aru näiteks teadusega tegelemisest, aitad kogu inimkonda. Saan aru isegi pereäriga tegelemisest, sest see on sinu Kohus ja liini jätkumine jms on selle filosoofia seisukohast oluline asi, ma olen noorena kõik need Bhagavadgitad jms läbi lugenud. Saan aru sellest, kui tegeletakse mõne võitluskunstiga või joogaga, sest keha on hinge tempel ja kontroll keha üle jne. Aga miks selline inimene peaks veel edasi tegema spordialaga, mille põhieesmärk ongi kas a) mõõdetavalt paremaks saamine (otseselt ego) või b) iseenese arengu ja kivikatsumise nautimine (ka tegelikult ego, sest nauding tuleb ju egost).

Nii et tegelikult räägime me kogu aeg ego suukorvistamisest ja oma tahtele allutamisest, mitte sellest loobumisest. Ja mul on tunne, et sedamoodi oli see ka vanasti, samuraidel ja kõigil teistel, sest üks põhjustest, miks nad pidid oma rajal püsima, oli ju just see, et rajalt kõrvalekaldumine tooks häbi kogu suguvõsale. Ja mis on häbi, kui mitte ego kõige ehedam ilming.

P.S. Minu lemmikfilosoof on nüüdsest Chris Sharma. Kui geniaalne tsitaat:

When you do hard routes, you have to try hard. They’re not easy routes!

Õpime siis õppima, nagu lubatud sai

samurai-08

Ma olen kodus. Kõik teised läksid Soome ronima (jah, KÕIK teised selles kurjas maailmas, ma olen ÜKSI siin), mina olen haige ja loen kodus raamatut selle kohta, kuidas ronisõdalaseks saada. Mis on parem veel, nemad ronivad seal niisama tühja, mina saan targast raamatust teada, kuidas TEGELIKULT asjad käivad. Ei ole hapud need viinamarjad, ei ole … Kuna ma nagunii kodus olen, räägin hoopis sellest õppimaõppimise kursusest, mille ma kunagi läbisin ja millest omal ajal kirjutada unustasin. Oli tõesti kasulik kursus, isegi minusugune sarieneseharija sai sealt hulga kasulikke nippe. Kes kursust läbida ei viitsi, aga rohkem teada tahab, võib näiteks selle raamatu läbi lugeda, põhimõtteliselt seda seal ümber jutustati. Minu kokkuvõte on nimelt ÄÄRMISELT lihtsustatud, sest nii mina seda enda jaoks lihtsustasin, et ka see väikese aruga karu, kes sügaval minu sees elab, kenasti aru saaks. Jätka lugemist

Prantsuse keel on jätkuvalt keeruline

arthur20rimbaud20in20new20york20duchamp

Kuigi ma võin nüüd prantsuse keelt üsna vabalt lugeda, sh ka tehnilisi tekste, hämmastavad igasugused pisiasjad mind vahepeal ikka veel. Näiteks on minu jaoks jätkuvalti melik, kuidas nende jaoks on sõnad alati (toujours) ja veel (muidu encore) sünonüümsed. Ma saan aru, aga imelik on. Näiteks on igati normaalne öelda il pleut toujours ja mõelda, et ikka veel sajab (mis ei ole vigin teemal “siin alati sajab,” nagu ma kunagi seda väljendit esimest korda kuuldes arvasin).

Nüüd lugesin ühte raamatut, kus oli sees lause “Depuis ce lundi, je crois qu’ils ne m’aiment toujours pas beaucoup.” Ma olen ausalt öeldes siiani segaduses, sest see PEAKS tähendama, et “Ma arvan, et ega ma sellest esmaspäevast alates neile sugugi rohkem ei meeldinud,” aga samas viitab ülejäänud olustikukirjeldus sellele, et meeldis ikka küll. Ja ma ei saagi aru, kas lause on imelik või on jutustaja lihtsalt ebausaldusväärne (mitte ükski tegelane selles raamatus ei ole usaldusväärne, peategelane, 36aastane mees, jookseb kodust ära, sest ta isa lõhkus ära riidekapi, milles ta elas). Minu sõber Alexandre ütles igatahes, et see lause pole päris korrektne ka, õige oleks öelda “toujours pas plus” või “pas beaucoup plus”. Ilmselt on tal ka õigus, sest ta on a) prantslane ja b) filoloog.

P.S. Ei oleks arvanud, et mina seda ütlen, aga alpinistidest on vahepeal ikka kasu ka. Kes mäletab, see mäletab, aga üritasin siin vahepeal oma ronimissusse maha müüa – ja jätsin need trennis ühiskasti, et soovijad saaksid proovida. Ostjat ei tulnud. No ja laupäeval unustasin ma oma uued sussid koju ja olin sunnitud vanadega ronima – ja need tegid täpselt nii natuke haiget, nagu ühtedelt ronimissussidelt ootaks. Ilmselgelt on mingi suurjalg-alpinist neid vähemalt trenni jagu kandnud või väikejalg-alpinist seda süstemaatilisemalt teinud (raatsimata neid päriselt minu käest ära osta) ja need selle käigus välja venitanud. Mis minu seisukohast on muidugi lausa imeline variant, sest ma ei teinud nalja, kui ma ütlesin, et need oleksid suurepärased sussid, kui need ainult parajad oleksid. C’est parfait!

Ma olen nagu veohobune

Köhisin mina eile õhtul, järsku käis raks ja hääl oli laksust kähe, nagu oleks ma terve elu vaheldumisi joonud ja ahelsuitsetanud. Täna ei saanud tööl normaalselt rääkidagi, sest ise ei suutnud tõsiseks jääda ja teised naersid. Ma ei osanud kähedast kurgust midagi arvata, sest enesetunne oli üsna normaalne, nii et läksin korralikult trenni ka. Juba ainuüksi selle pärast, et me osaleme ühes heategevuslikus projektis (Ronimisakadeemia annab tiivad), nii et pidime täna lapsi ronitama, aga ka selle pärast, et oli ju vaja see eile ära jäänud campus* ära teha, sest meil on tsükli viimane nädal. Juhtus aga nii, et mul hakkas juba lapsi julgestades pea nii ringi käima ja üldine olemine läks nii nõrgaks, et ma ei suutnud isegi normaalselt kõigi värvidega sooja ronida. Mõtlesin, et mis seal ikka, teen selle campus’e nii hästi-halvasti ära, kui vähegi suudan (olgem ausad, ilma eriliste ootusteta), ja lähen koju.

Ja endalegi üllatuseks sain ikka üles välja. Mitte nii hästi, kui tavaliselt (enamasti teen ma esimese katse ikka korralikult ära, s.t jään ülemisse pidama ja siis tulen alla), aga tegin ära. Ja suutsin end veel korduvalt pushida. Ja tegelikult on mul päris tihti nii, et füüsiliste asjadega on mul tunne, et “no proovi natuke veel, kohe tuleb”, aga kui asi puudutab tasakaalu vms, ei taha eriti vaeva nähagi, sest sisetunne ütleb, et sellest ei saa iial asja. Ehe näide sellest, miks inimesed kipuvad arendama neid oskusi, mis neil niigi iseenesest arenevad, ja ei taha väga oma puudujääkidega tegeleda (mitte et see õige oleks). Raske on ju.

Aga tõpratohter ütles mulle, et ma läheks kuuma duši alla, laseks end masseerida, võtaks ühe ibuka sisse ja magama keeraks. Nii et just seda ma teengi, küll tema juba teab, mis mulle hea on.

P.S. Olen kahelt sõbralt reede ööseks Tallinnas öömaja palunud. Mõlemad ütlesid, et “tule muidugi, aga meid endid pole kodus” – coincidence much või ma ei meeldi inimestele?

* See on rõve sõna, kui keegi oskab midagi eestikeelsemat pakkuda, siis laske aga käia. Ja kes veel ei teadnud, mis see on, siis see on see, mida mööda ma videos ukerdan.

Õpime õppima (JÄLLE trennipostitus)

sister

Oi, aidake mind – kas ma tõesti ei kirjutanud tookord postitust sellest, kuidas edukamalt õppida? Kes guugeldab välja? Ma võtsin terve internetikursuse selle kohta, kuidas õppida nii, et sellest võimalikult palju kasu oleks, ja see oli tegelikult täiega kasulik, aga ma ei leia seda (enam?). Ainsad viited, mis ma siit blogist sellele leian, on see, et olen pärast seda väljendi Einstellung oma sõnavarasse võtnud.

Nüüd algab päris postitus. Arvasin, et olen varem õppima õppimisest kirjutanud, aga tundub, et mitte. Küll aga olen kirjutanud näiteks tahtejõu kasvatamisest, et saaksid tehtud need asjad, mida teha tahetakse (eelkõige siin ja natuke ka siin). panen kirja mõned asjad selle kohta, kuidas trennis harjutama õpitakse. Nimelt on ronijate hulgas tihti probleemiks see, et inimesed käivad trennis ja tahavad hirmsasti ronida, aga ei näe teadlikult vaeva, et paremaks saada. Õigemini enda meelest näevad, aga enamasti avaldub see stiilis “ma näen ju täiega vaeva, et väga koledalt ja kehva tehnikaga see võimalikult raske liigutus kuidagi läbi ussi nõelasilma tehtud saada, MUIDUGI ma arendan ennast”.

Abby kinkis mulle kevadel sünnipäevaks targa roniraamatu ja häbi tunnistada, ma olen siiani seda ainult pisteliselt lugenud, vastavalt sellele, mida parajasti vaja on (nüüd loen korralikult otsast lõpuni läbi, päriselt). Tehnika arendamise osa olin ma korra juba lugenud, aga ikka on tunne, nagu avastaks Ameerikat, neid asju tulebki endale vahepeal meelde tuletada. Nii et olgu siis kirjas, tegin sellest peatükist kokkuvõtte. Äkki huvitab mõnda veel. Jätka lugemist

  • Rubriigid