Ei ole lihtne ikka kolkas elada. Käisin mina eelmisel laupäeval külapoes, mida meil siin hellitavalt Taskuks kutsutakse, ja tahtsin plakatit* osta. Loomulikult kohapeal sellist ei olnud, nagu mina tahtsin, aga lubati kohe, et tellitakse Metropolist ja mitte lihtsalt päälinnast, vaid suisa Viru Keskusest. Ma muidugi olen nädal aega nüüd suurest rõõmust käsi kokku hõõrunud ja mõelnud selle peale, et varsti saan kõigi sõprade ees uhkustada sellega, et mul on VIRU KESKUSEST pärit kraam. Suurem osa neist pole ilmselt Põltsamaalt kaugemale saanudki.
Täna helistasin, et küsida, ega nad mind ometi ära pole unustanud. Esiteks suunati mind kuskile kõnekeskusesse, kust lubati neile meil saata (st ma ei saanudki otse poodi helistada) ja hiljem helistati tagasi ja öeldi, et nii kähku jah need asjad ei käi. Ilmselt jäi hobune teel Tallinnasse haigeks vms, ega ei saa siin ilmas kõike tagant kiirustada. Aga mul ei vea ka nende tellimistega, effima raamatukaaned tellisin ju suisa VÄLISMAALT ja nüüd juba mõtlen, et ei tea, kas peaks lootusrikkalt uued tellima, sest 60 päeva on möödas ja mida pole, seda pole. 
Aga see-eest on meil siin kolkas värske õhk ja ilus loodus ja ülikooli peahoone taga saab mingi rootslase kuju juures istuda ja õlut juua, kui ilm ilus on.
* Mulle paistab päike läbi kardina silma, mõtlesin, et panen postri kardina külge ja siis saan koos kardinaga seda vajadusel nihutada, geniaalne nagu ma olen, sest seda, millal me uue kardina saame, seda ainult Jumal teab.
Pärdikute päevaraamat 