Loomulikult ei ole mul häbi selle pärast, et ma olen eestlane. Ma ei leia, et keegi peaks tänapäeval oma juuri häbenema, olgu ta siis inuit, eestlane või ameeriklane. Oma sündi puudutavaid detaile ei saa ise valida ja suurema osa maailmaga võrreldes on maailm meile üsna head kaardid kätte mänginud – muuhulgas ka piisavalt segatud vere, et geneetilist mitmekesisust tagada. Aga mul ON häbi paljude oma rahvuskaaslaste pärast. Kasvõi selle sama Võrno kirjeldatud juhtumi puhul – mul ON häbi, et me elame riigis, kus peetakse normaalseks oma sõdurite nädalaks ajaks kuskile vedelema jätmist. Või teisipidi, mul ON häbi, et ohvitser võib avalikult murjanitest rääkida ja hiljem õlgu kehitades öelda, et “see on mu eraelu ju, ma ei olnud tööl”. Selle loogika järgi võiks Arnold või Toomas-Hendrik meid oma vabal ajal Facebookis avalikult matsideks ja orjadeks kutsuda, peaasi, et nad seda nädalavahetusel ja oma isiklikult kontolt teevad. Kas sa leiaksid siis ka, Hannes, et see on nende oma asi, mida nad sõpradega avalikul seinal jagavad? Et olekski okei, kui Tom oma Kanada sõpradega seinal naljataks, kui mustad meie laed on ja kuidas ukselävel tuleb kummardada, et pead ära ei lööks, aga noh, selle kördi peal ei saa keegi eriti pikaks kasvada ka – ja siis paneks kikilipsu ette ja läheks intervjuud andma ja meie ühisest tulevikust rääkima? Ja mul ON häbi, et ma elan riigis, kus aastal 2015 peetakse normaalseks seda, et avalikul õppusel värvitakse pagulaste kujutamiseks inimesed mustaks ja pistetakse neile banaanid pihku.
Mul ON häbi selle pärast, et IGAL vähegi tõmmumal tudengil, keda ma kohanud olen, on vähemalt üks ahistamislugu rääkida. Minu kreeklasest sõber “on selles ise süüdi”, sest ta on hipster – hipsterihabe tähendab, et igati normaalne on talle tänaval “Allah akbar!” järele karjuda ja pommihäält teha. Ma olen olnud reedel tööl, kui tulevad purjus eestlased ja tahavad sisse saada, öeldes otse, et nad tulid välismaalasi peksma, sest “mis nad siis on sellised”. Ma olen küsinud Aasia tüdrukute käest, miks nad ka päeval alati nii suure grupiga liiguvad ja kuulnud neid lugusid sellest, kuidas Tartu kiilakate (eestlastest) noormeeste meelest on sobilik välismaalastest neiudega suhelda. Ja ma ei saa neid tüdrukuid hukka mõista, sest kui ühega neist juhtuks midagi, oleksid nad ju “ise süüdi”. Ja samal ajal elame me riigis, kus suur osa rahvast noogutab nõustuvalt kaasa kui mingi erakonna pooletoobine avalikult ütleb, et tulebki välismaalasi hirmutada, et nad siia ei tahaks jääda. Sest ilmselgelt Eesti oma suurepäraste palkade ja veel parema kliimaga on selline taevamanna, et iga magistrikraadiga välismaalane tahaks muidu JUST siia jääda, kui me neile igaks petteks varem paar korda tappa ei annaks. Ma ausalt öeldes täitsa imestan, et “Märgatud pagulast” hullud veel oma ähvardustega Playtechini jõudnud pole, sest seal ju palgatakse inimesi ainult nende oskuste pärast, soost ja rassist olenemata – korralikel traditsioonilistel inimestel peaks selline asi korralikult kopsu üle maksa ajama, peaaegu meie rahva väljasuretamiskatse ju. Igaüks teab, et kui mõni töö antakse naisele või välismaalasele, istub tegelikult kuskil poe taga Eesti Mees™, õllepudel käes, kellele see töö hulga paremini oleks sobinud, aga kelle krampis sõrmekeste vahelt (mitte selle pudelikäe, selle teise) see nüüd välja kisti.
Nüüd tulevad inimesed, kes ütlevad mulle, et kui ma läheksin USA või Pariisi getosse, ahistataks mind kohe MINU nahavärvi pärast. Ma olen sellega sada protsenti nõus. Täpselt nii ongi, kahjuks on see tõsi. Aga teie, kes te selle võrdluse tõite, kas te ikka saate aru, et sellega ütlesite te, et tavalised eestlased on välismaiste puuduliku lugemisoskusega getoelanikega samal tasemel? Sest minu meelest see ON asi, mida natuke häbeneda.
Lisaks on mul häbi, et ma elan riigis, kus naist nähakse koera või tarbeesemega samal tasemel – kus 90% naistest, keda ma olen kohanud, on rääkida lugu kas seksuaalsest ahistamisest või diskrimineerimisest tööl või mõlemast, ja samas 90% meestest ütleb neid lugusid kuuldes raudpoltkindlalt:”Aga äkki sa olid ikka ise kuidagi süüdi, mina ei usu, et kedagi lihtsalt soo pärast diskrimineeritakse.” Ka mehed, kes enda meelest võrdsusesse usuvad, ei hooma seda, mis meie ümber toimub, sest valge mehe privileeg on nagu kott peas. Sest kui keegi rongis istub su vastaspingile ja end silmsidet hoides rahuldama hakkab, oledki sa ilmselgelt süüdi, et sa seal rongis oled. Ja kui sulle töövestlusel naerdes palgasoovi peale öeldakse:”Kuulge, selle raha eest saaksime me ju mehe palgata!” – ilmselgelt oled sa süüdi, et sa veel soovahetusoperatsioonile pole läinud või tahad üle oma varju hüpata, selle asemel, et traditsioonilise soorolliga leppida. Ma olen olnud olukorras, kus öeldi, et tahaks ikka juhtimiskogemusega meest – ja palgati vastava hariduseta mees, kes oli varem olnud … Mis te arvate mis ametis? Ta oli olnud effing laste effing sporditreener! Ilma naljata, tema juhtimiskogemus seisnes selles, et tal oli peenis ja ta oli (ilmselt siis sellega suunda näidates) väikelastele öelnud, kummale poole joosta. Aga tal oli Y-kromosoom, nii et Eesti riigis tähendab see seda, et küll ta selle tuumafüüsiku tööga hakkama saab, kui ta natuke pingutab, sest ega selle vastava haridusega naise puhul ei saa ju nagunii kindel olla, ega ta rasedaks ei jää või midagi.
Kui mees su noorema naise vastu välja vahetab ja jätab su lastega üksi ja tal pole tuju neile elatist maksta (kes tahab välja otsida, kui suur üksikvanemate protsent Eestis võrreldes teiste riikidega oli? ja kui suur protsent vanematest elatise maksmist väldib?), oled ise süüdi, et a) lasid end käest ära ja mees minema läks (teisipidi see ei kehti, kui naine minema läheb, on ta lits ja rongaema), b) pidid neid jalgu hargitama ja lapsi tegema (taas teisipidi ei kehti, mees peabki seemet külvama) ja c) pole suutnud endale paremat palka välja võidelda (otse loomulikult see ei kehti teisipidi, kas te tahate JÄRJEKORDSET meest enesetapule tõugata v?), et nüüd neid lapsi kasvatada jaksaks. Ja kui sa lähed soovahetusoperatsioonile, et meestepalka saada, saad sa hoopis ühiskonnast väljatõugatuks, sest sa oled ise süüdi, et sa oled ebanormaalne värdjas, kes pole rahul kehaga, mille Jumal (kellesse me muidu üldse ei usu, aga kes on hea abiks võtta, kui tema mainimisest kasu on) talle andnud on. Tegelikult, mis siin naistest rääkida, pooled inimesed usuvad siiralt, et laps, keda koolis kiusatakse, on ise süüdi, sest mis ta siis on imelik.
Ehk siis puust ette ja punaseks: mul ON häbi, et me elame riigis, kus ohver või nõrgemal positsioonil olija on ALATI ise süüdi. Ja mul ON häbi, et me elame riigis, mis on alkoholitarbimise, enesetappude ja vaesuspiirist allpool elavate perede poolest Euroopa esirinnas, aga mille elanikud sellest hoolimata arvavad, et kõik välismaalased tahavad meie imelisse riiki meie rikkaliku leivakoti kallale pääseda – mis sellest, et pooled neist on ise soomlaste leivakoti kallal. Mul ON häbi, et me elame riigis, kus inimesed ei arva mitte ainult, et vägivald on lahendus, vaid peavad seda ka heaks probleemide ENNETAMISVIISIKS.
Ja vaata, Hannes, ma tean, et sina oled juba vana mees, aga MINA olen pea terve elu elanud illusioonis, et see, mida me siin enda ümber näeme, on KODANIKUÜHISKOND. See tähendab, et ma ei “pane suud kinni” ja ei “vaata peeglisse” ja ei “häbene omaette”, kui mul häbi on, mis sellest, et Eesti poliitikute meelest võiks naistel olla “ilusad silmad kinnise suu kohal”. Kas sina oma Riigikogus veedetud põgusa aja jooksul surusid iga kord suu kinni, kui sa oma erakonna valitud kursiga nõus ei olnud, ja vajutasid vajalikku nuppu? Kui vastus on jah, on mul sinu pärast ka häbi, rohkem veel kui sinu lapsemeelsete väljaütlemiste pärast. Kodanikuühiskonna point ongi selles, et inimesed EI ole vait, vaid räägivad kaasa ja üritavad oma riigi arengusuunda mõjutada. See õigus on, taevas paraku, EKRE-l ja see õigus on ka minul ja kõigil teistel, kes arvavad, et Jaak MadiSSoni soovitus välisriikide sõjaväelastel kogu aeg mundrit kanda, sarnaneb kahtlaselt ühe teise riigi nõudega, mille kohaselt üks teine rahvus pidi end kollase tähekesega eristama. Sest kui me elame riigis, kus välistudengit võib tänaval ta nahavärvi pärast kividega loopida*, võiks ju neile kohe kollase kirjatähekese külge panna, et võõrad saaksid aru, et nad tudengid on, eks? Et rahvas õigustatult närvi ei läheks järjekordset “pagulast” nähes?
Lisaks ON mul ka hea meel, et mu sõbrad ja tutvusringkond on valdavalt sellised, kelle üle ma võin uhkust tunda. Et ma näen enda ümber palju toredaid mõistlikke inimesi. See on väga meeldiv. Aga ma ei kavatse probleeme eitada ja neid varjata üritada, vaid näitan edaspidigi näpuga ja teen kõva häält, sest vaikimisega aitaksin ma kaasa kehtiva ebanormaalse süsteemi põlistamisele. Ja keegi peab mitte ainult rääkima nende eest, kellel endal häält ei ole, vaid võitlema selle eest, et ühel päeval igaüks ise enda eest rääkida saaks ja tema hääl kostaks sama kaugele kui ühe 45-aastase valge mehe oma.
Pärdikute päevaraamat 