Mainisin oma palju linkimist leidnud postituses, et naisi peetakse Eestis umbes sama väärtuslikuks nagu koeri – ja sain palju vihast tagasisidet. Suur hulk mehi leidsid nimelt, et a) naisi ei diskrimineerita Eestis üldse ja b) naistel on Eestis hulga parem elu kui näiteks Rootsis, kus jubedad rätipead muud ei teegi kui neid tapavad, või lõunamaades, kus mehed on teatavasti emotsionaalsed machod ja naiste elu on hulga hirmsam.
Täna avanes võimalus Sirgi eeskujul natuke statistikat teha. Nimelt on Hispaanias parajasti suured meeleavaldused, sest naised on sigavihased. Nad on vihased selle pärast, et Hispaanias sureb meeste käe läbi (enamasti lähedaste meeste) igal aastal hulk naisi ja sel aastal on neid surnud juba 84. Inimesed on marus.
84. See on tõesti kohutav. Rohkem kui tavaliselt, tavaliselt sureb seal lähedaste meeste käe läbi nii 45 kuni 70 naist aastas. Arvutame selle põhjal natuke. Hispaania rahvaarv on väga julgelt üles ümardades ca 47 miljonit, Eesti oma alla ümardades a ca miljon ehk 47 korda vähem. Nii et selleks, et me saaksime siin võrdsetest numbritest rääkida, peaks Eestis samal viisil surema maksimaalselt 84/47 ehk 1,8 naist aastas. Mis te arvate, palju neid TEGELIKULT meeste käe läbi sureb? Umbes kümme korda rohkem. KÜMME. Ja huvitaval kombel ei protesti keegi, meeleavaldusi ei ole. Hakka siis nüüd iga tapetud naise pärast kisa tegema.
Kõige kehvemal aastal (nüüdseks küll juba ammu, aastal 2001) suri vägivaldset surma 45 naist, kõigist hukkunutest ca 85 kuni 90% tapab nende partner või eks. Enamasti vastne eks, selle pärast polegi vägivaldse mehe mahajätmine sugugi ainult kättevõtmise asi. Kuigi see on riigiti väga erinev, Inglismaal on vastav number alla 50% (mitte et numbrid hulga roosilisemad oleksid, seal on lihtsalt suvalist tapmist hulga rohkem), Rootsis ja Hispaanias on samuti tapjaks pea alati lähedane isik. Nüüd on asi Eestis hulga rahulikum, tapetakse “kõigest” ca 18-25 naist aastas. Varasematest asjadest saab lugeda siit, muuhulgas on seal ka põnevamate lugude kirjeldused – juhuks kui kellelegi on vaja meelde tuletada, et meie oma ateistid saavad näiteks naise põlema panemisega või tema pea maha raiumisega kenasti hakkama, ei ole selleks sugugi mõnd usutunnistust või võõrast kultuuri vaja. Uuemat statistikat leiab siit. Muuhulgas on tapja Eestis reeglina purjus ja ohver on väga tihti kas füüsilise puudega või haige, s.t ta on tihti erinevatel põhjustel sunnitud selle inimesega koos olema.
Ja et oleks selge, keegi ei ütle, et “kõik Eesti mehed on sead.” Vastupidi, selge see, et suurem osa neist on toredad, aga numbrid räägivad väga selgelt enda eest ja süüdistavad kommentaarid, mis hiljem ohvrit tabavad, samuti. Meie kultuuris ON suurem oht tapetud saada ja ON suurem oht, et hiljem oled sa üldsuse silmis veel ise süüdi ka.
Muide. See hirmus Rootsi, kus need kohutavad moslemid on. Seal on vähem kui kümme miljonit inimest ja igal aastal tapetakse naistest lähedaste meeste poolt ca 17 (kokku 20-25, kuigi kõik need pole tehniliselt vägivaldsed surmad). Neid on meist üheksa korda rohkem, väidetavalt on suur osa neist jubedad peletised, kes ei suuda naisi austada ega hästi kohelda – ja IKKA sureb seal igal aastal vägivaldset surma vähem naisi kui meil. Kümme korda vähem.
Siit üks väga lihtne küsimus – kui eestlannadel on teiste riikide naistega võrreldes nii hea elu ja kui neid austatakse rohkem kui teiste riikide naisi, siis miks peavad nad teistest eurooplannadest KÜMME korda rohkem kartma, et inimene, keda nad on usaldanud ja armastanud, nad ära tapab?
Pärdikute päevaraamat 