Oijah, kui ma ka tahaksin teiste blogijate eeskujul kaugete kohtade kaltsudega kaubelda, ei tuleks sellest ilmselgelt midagi välja. Mul nimelt ei ole õnne igasugu asjade kättesaamisega, lõpuks keerutaksin alasti kaamera ees, sest ükski kleit pole kohale jõudnud. Ja sellest saan ma aru, et need lugerikaaned pole 70 päevaga kuskilt Aasia kaugeimast punktist kohale jõudnud, vahepeal on olnud miljon kohta, kus need võisid kaduma minna. Aga vat sellest, kuidas Rahva Raamat pole suutnud mulle KAHE NÄDALAGA Tallinna poest pakki Tartu poodi tuua, ma küll enam aru ei saa. Kristjan-Jaak oleks selle ajaga jalgsi Riias käinud, mis teie mees jäi poole tee peal haigeks või? Kui ma neile NÄDAL hiljem helistasin, öeldi mulle, et “no NII kiiresti need asjad nüüd küll ei käi” – mitte et ma kritiseerida tahaks, aga Apollos küll käivad. Veel enam, ma olen üsna kindel, et ma olen vähemalt korra varem ka Rahva Raamatust nii tellinud ja paari päevaga oma asjad kätte saanud.
Tegelikult võin ma kihla vedada, et nad on mu (mu telefonikõnest hoolimata) lihtsalt ära unustanud või siis on selgunud, et seda plakatit tegelikult ei ole Tallinna poes ka. Viimasel juhul oleks muidugi normaalne olnud mulle helistada ja sellest teada anda, telefoninumber on neil ju olemas, aga kahjuks ei käi “normaalne” ja “klienditeenindus” alati ühte lausesse.
Pilt on sellest, kuidas mina moeblogijana riides käiksin. Igati normaalne kontorirõivastus ju, peaks ainult õppima jalgu kontoritoolil istudes päriselt põrandal hoidma.
Pärdikute päevaraamat 