Mu venna topakad töökaaslased leidsid, et mu blogi kujundus ei ole suurem asi. Esiteks on see alatu laim ja teiseks ei ole mul aega ja jaksu seda muuta, haige olin ka ja puha … Nii et ise te olete koledad. Ja nagunii olete te kõik ainult kadedad!
Ma mäletan, kui naljakaks ma kunagi pidasin seda, kui keegi mind blogis kommunistiks sõimas, sest ma olen ju paadunud kapitalistinärakas, kes usubki siiralt, et erinevatel töödel on erinev väärtus ja on loogiline, et nende eest erinevalt tasustatakse (kuigi ma leian ka, et miinimumpalk peaks olema selline, mis võimaldab inimestel ära elada).
Nüüd aga on meil kodus tekkinud ühisvara kontseptsioon. Ei, mitte meie hiiglaslike kinnisvarade ja arvukate autode jagamisest, vaid hästi natuke väiksemal skaalal. No näiteks, kui ma teen kaks võikut või toon poest kaks kohukest, on selge, et need jagatakse võrdselt, sest kõik on ju ühine ja 2 : 2 = 1. Täpselt sama selge on aga ka see, et kui nüüd Üks vahib oma ekraani ja mina oma võiku söödud saan, ei ole meil ju enam kahte võikut, vaid on üks. Üks ühine võiku, sest kõik läheb ometi jagamisele. Aga 1 : 2 = teatavasti juba ainult pool võileiba. Vist. Ma täpselt ei tea, ega ma matemaatik ei ole. Ühele igatahes väga meeldib ekraani jõllitada, kui ta oma asjadega tegeleb, nii et see ühisvara loogika talle hästi ei istu. Aga vähemalt on juba ära õppinud, et tuleb vähemalt üks amps võtta ja siis võib söögi oma käte vahele peitu jätta nii kauaks, kuni ma igisema hakkan.
Teemavahetus. Ma olin päris kindel, et ma päästsin ühe kaktuse. See oli meil koridoris juba kevadest saadik ja ikka veel elus, nii et ma mõtlesin, et ta on oma järjekindluse ja elujõuga pisut abi ära teeninud, nii et tõin ta tuppa ja andsin talle juua. Nüüd mõtlen, et krt, äkki ma hoopis varastasin trepikoja potilille? Aga see ei ole ju eriti loogiline, kes see ikka kaktust akendeta trepikojas hoiaks? Lilled üldiselt tahavad tiba valgust.
Mul lihtsalt on minevikust ebameeldiv kogemus, sest ma olen näiteks kogemata kirikust varastanud. Jah, päriselt. Ma tahaks öelda, et ma olin laps, aga tegelikult on tõsi see, et kuigi ma ei olnud täisealine, ei olnud ma siiski enam ka päris laps. Ja olin esimest korda elus Rootsis, muuhulgas käisime mingis kirikus. Ja kirikus olid armsad isetehtud nukud, kelle kõrval oli mingi rootsikeelne silt. Mitte mingit kassat vms seal juures ei olnud, ühtki ala valvavat inimest ka mitte, nii et minu jaoks tundus TÄIESTI loogiline, et see silt PEAB ütlema, et võtke aga, kui teile meeldib, me hoole ja armastusega tegime need teistele inimestele. Nii et võtsin ühe. Hiljem sain teada, et Rootsis ja Soomes on tihti selline süsteem, et kiri ütleb, et pane raha mingisse kasti ja inimesed panevadki. Mina väikese eestlasena ei tulnud isegi selle peale. Paradiisiväravad on selle vahejuhtumi tõttu minu ees ilmselt suletud. 
Igatahes saate te ilmselt aru, miks ma nüüd pisut kahtlen, kas ma päästsin lille või varastasin või mõlemat. Nüüd on see mu aknalaua peal, kui mõni naabritädi loeb ja seda tagasi tahab, võib küsida. Ma ise mõtlen, et peaks suuremasse posti ümber istutama ta, mu vanaema ütles, et tänapäeval võib seda ka talvel teha, ei pea kevadet ootama, aga taevas seda teab, millal ma ükskord oma tee Bauhofi vms kohta leian.
Väga informatiivne oli. a) Ma söön vahepeal võileiba. b) Mul on uus kaktus.
P.S. Mulle meeldib wordpressi uus sisekujundus. Kena puhas on.
Pärdikute päevaraamat 