Õpime õppima (JÄLLE trennipostitus)

Oi, aidake mind – kas ma tõesti ei kirjutanud tookord postitust sellest, kuidas edukamalt õppida? Kes guugeldab välja? Ma võtsin terve internetikursuse selle kohta, kuidas õppida nii, et sellest võimalikult palju kasu oleks, ja see oli tegelikult täiega kasulik, aga ma ei leia seda (enam?). Ainsad viited, mis ma siit blogist sellele leian, on see, et olen pärast seda väljendi Einstellung oma sõnavarasse võtnud.

Nüüd algab päris postitus. Arvasin, et olen varem õppima õppimisest kirjutanud, aga tundub, et mitte. Küll aga olen kirjutanud näiteks tahtejõu kasvatamisest, et saaksid tehtud need asjad, mida teha tahetakse (eelkõige siin ja natuke ka siin). panen kirja mõned asjad selle kohta, kuidas trennis harjutama õpitakse. Nimelt on ronijate hulgas tihti probleemiks see, et inimesed käivad trennis ja tahavad hirmsasti ronida, aga ei näe teadlikult vaeva, et paremaks saada. Õigemini enda meelest näevad, aga enamasti avaldub see stiilis “ma näen ju täiega vaeva, et väga koledalt ja kehva tehnikaga see võimalikult raske liigutus kuidagi läbi ussi nõelasilma tehtud saada, MUIDUGI ma arendan ennast”.

Abby kinkis mulle kevadel sünnipäevaks targa roniraamatu ja häbi tunnistada, ma olen siiani seda ainult pisteliselt lugenud, vastavalt sellele, mida parajasti vaja on (nüüd loen korralikult otsast lõpuni läbi, päriselt). Tehnika arendamise osa olin ma korra juba lugenud, aga ikka on tunne, nagu avastaks Ameerikat, neid asju tulebki endale vahepeal meelde tuletada. Nii et olgu siis kirjas, tegin sellest peatükist kokkuvõtte. Äkki huvitab mõnda veel.

Kui mõistust pole, peab õnne olema

Ma olen natuke liiga kohusetundlik inimene, nii uskumatu, kui see ka poleks. Ma ei oska korralikult puhata ja olen praegu ikka veel sellest eelmise nädala haige olemisest kurnatud. Täna olin megaväsinud, aga pidin täna trenni minema, sest a) olin lubanud ja b) see oleks selle nädala üldist ülesehitust silmas pidades mõistlik olnud. Ja pärast trenni plaanisin paar tundi veel kodus töötada, sest tuleks kasuks.

Noh, esmalt selgus, et Abby ei jõua trenni, nii et sain ka südamerahuga minemata jätta, ja siis selgus, et olen oma mälupulga tööle unustanud ja mul pole lihtsalt, mille kallal töötada.

Sain selle asemel rahulikult koeraga päriselt pika jalutuskäigu teha ning seejärel kodus raamatut lugeda ja kakaod juua. Mul OLI seda tegelikult vaja, tore, kui vahepeal selleks võimalus antakse.

Pildi peal on Shauna. See üks ja ainus.