Õpime õppima (JÄLLE trennipostitus)

Oi, aidake mind – kas ma tõesti ei kirjutanud tookord postitust sellest, kuidas edukamalt õppida? Kes guugeldab välja? Ma võtsin terve internetikursuse selle kohta, kuidas õppida nii, et sellest võimalikult palju kasu oleks, ja see oli tegelikult täiega kasulik, aga ma ei leia seda (enam?). Ainsad viited, mis ma siit blogist sellele leian, on see, et olen pärast seda väljendi Einstellung oma sõnavarasse võtnud.

Nüüd algab päris postitus. Arvasin, et olen varem õppima õppimisest kirjutanud, aga tundub, et mitte. Küll aga olen kirjutanud näiteks tahtejõu kasvatamisest, et saaksid tehtud need asjad, mida teha tahetakse (eelkõige siin ja natuke ka siin). panen kirja mõned asjad selle kohta, kuidas trennis harjutama õpitakse. Nimelt on ronijate hulgas tihti probleemiks see, et inimesed käivad trennis ja tahavad hirmsasti ronida, aga ei näe teadlikult vaeva, et paremaks saada. Õigemini enda meelest näevad, aga enamasti avaldub see stiilis “ma näen ju täiega vaeva, et väga koledalt ja kehva tehnikaga see võimalikult raske liigutus kuidagi läbi ussi nõelasilma tehtud saada, MUIDUGI ma arendan ennast”.

Abby kinkis mulle kevadel sünnipäevaks targa roniraamatu ja häbi tunnistada, ma olen siiani seda ainult pisteliselt lugenud, vastavalt sellele, mida parajasti vaja on (nüüd loen korralikult otsast lõpuni läbi, päriselt). Tehnika arendamise osa olin ma korra juba lugenud, aga ikka on tunne, nagu avastaks Ameerikat, neid asju tulebki endale vahepeal meelde tuletada. Nii et olgu siis kirjas, tegin sellest peatükist kokkuvõtte. Äkki huvitab mõnda veel.

Harjutamiseks on kõige olulisem:

• oskuse osadeksvõtmine (mitte “ronimine” või “kehaasend”, vaid näiteks “puusade võimalikult seina lähedal hoidmine”, jalgade täpne nukile asetamine),
• nende osaoskuste harjutamine,
• targematelt edusammude ja vigade osas tagasiside saamine,
• harjutuste raskusastme suurendamine.

Meie oleme just viimase osaga laisaks muutunud, viimasel ajal teeme harjutusi soojenduseks, aga ei olegi ammu KORRALIKULT päriselt keerulistes oludes (ehk teisisõnu oludes, kus neist maksimaalselt kasu oleks) keerulisi harjutusi teinud.

Ja kui on selge, mida kõike siis täpselt harjutama peaks, alusta nii:

• Pühendu – trennis on palju võimalusi teistega juttu ajada, see hetk, mil sa harjutust teed (või rada ronid), ei peaks üks neist olema. Keskendu sellele, mida sa parajasti teed. Kasvõi vaiksete jalgade harjutust tehes tunneta oma jalalaba ja mõtle sellele, kuidas ja kuhu sa oma varbaid parajasti asetad.
• Roni võimalikult palju meetreid – see viitab nüüd sellele, et inimesed tahavad vähe harjutada ja võimalikult palju raskeid radu ronida, mille tulemuseks on see, et nad läbivad tegelikult trennis kokku 20 meetrit, sest suurema osa ajast nad punnitavad ühe koha peal ja seejärel puhkavad sellest punnitamisest. Projektimiseks on oma aeg ja koht, aga pea kõigil ronijatel võtab see ebaproportsionaalselt suure osa trennist.
• Harjutused ei ole need asjad, mida sa teed trenni lõpus väsinuna, kui muid asju enam teha ei jaksa (sellest oli põgusalt ka vaimse treeningu osas juttu) – eesmärgiks on oma tehnika võimalikult heaks saada, seetõttu tuleb harjutusi teadlikult teha puhanuna. Ideaalis muidugi neid samu põhimõtteid ka hiljem silmas pidada üritades.
• Jälle see, mida vaimse treeningu osas juba mainitud – treeni end nagu koera. Esmalt harjuta stressivabas olustikus, seejärel liigu edasi keerulisemasse. Näiteks kui su projektis on parajasti vaja pea alaspidi varvastega kuskilt tagant kinni hoida, aga see ei taha sul mitte sugugi välja tulla, tasub ehk see komponentideks lahti võtta ja harjutada kas lihtsamaid radu, mis samuti ebameeldiva nurga all olemist nõuavad, või lihtsalt varvaste kuskile tahahaakimist.
• Vali mõistliku raskusastmega projektid, sest need on kõige arendavamad. “Mõistliku raskusastmega projekt” on raamatus defineeritud kui projekt, mille ärategemiseks läheb 4–5 päeva. Kui sa millegi kallal kuu aega vaeva näed ja selle ähkimise ja puhkimisega ühe korra koba peale ära teed, pole sa midagi õppinud ja oleksid võinud seda aega mõistlikumalt kasutada.
• Sellest tulenevalt. Mitte midagi ei tehta üks kord. Paljud ronijad (tihti ka mina) on sellised, et kui midagi tehtud saab, tahaks selle kohe unustada ja uusi kõrgusi vallutama minna. Tegelikult peaks tegelema ühe rajaga (kasvõi uute vallutuste kõrvalt), kuni sa suudad selle puhtalt ära ronida, ilma liigselt jõudu kulutavate liigutuste ja sahmimiseta. Raamatus on toodud paralleel riistvõimlejatega – ei kujuta hästi ette, et nad teeksid mingi triki ühe korra hea õnne tõttu ära ja mõtleksid, et väga tore, teeme nüüd viis sellist veel ja läheme võistlema. Meie aga mõtleme, et teeme nüüd viis sellist veel ja läheme päris kalju peale kaela murdma. Mmm, do not recommend. Raja võid hüljata siis, kui suudad selle ka altjulgestuses puhtalt ära ronida.
• Hea uudis – see, et me kogu aeg teisi ronijaid jõllitame (nii trennis kui internetis), ei ole mitte ainult igati asjakohane, vaid ka KASULIK (mitte sugugi ahistav, nagu mõni väidab). Eeldusel, et sa seda tehes (muuhulgas) tema ronimist analüüsid. Soovitatakse ka seda, et kui oled paar korda mingil rajal ebaõnnestunud ja seejärel selgub, et teised kasutavad hoopis teist beetat, mis neile ilmselge ja ainuvõimalik tundub, tasub mõelda, ega sa ometi mingit liigutust mingil põhjusel ei väldi.

Ja mõned päris nõuanded parema tehnika saavutamiseks. Jalad:

• roni alati alla ka (arendab su jalatööd ja kehahoiakut ja vähendab käte olulisust – me kõik teame, et me peaksime jalgadega ronima, aga see kipub meelest minema),
• kasuta sooja tehes ja harjutusi tehes alati võimalikult väikeseid nukke, seda NII käte kui jalgade jaoks, et arendada sõrmejõudu ja liigutuste täpsust,
• kanna häid susse, mis poleks liiga mugavad (sel juhul on ka valed liigutused valusamad),
• ideaalis peaks jalad liikuma 2–3 korda rohkem kui käed (st iga käeliigutuse kohta oled teinud 3 jalaliigutust), aga see on siseseina peal tihti võimatu, eriti kindlaid radu ronides – küll aga on alati harjutusi tehes võimalik oma jalgade tööle keskenduda ja mõelda selle peale, mida sa nendega parajasti teed (kui vähegi võimalik, VAATA jalanukki, kuni varvas päriselt peal on – kätega enamasti ei rahmita suvaliselt tühjusesse, ise samal ajal üle õla mujale vaadates, aga jalgade puhul on üsna tavaline, et vahitakse üles ja rapsitakse kuidagi jalaga mööda seina), kuidas varba asetad, kasutada jalaraskusi jne.

Käed:

• põhimõtteliselt öeldakse, et õpi õigeid nukke õigesti kasutama. Kui su treener pole rääkinud, mis on sloper, pocket, pinch, grimp jne, siis küsi ja ta seletab sulle. Selliste asjade lugemisest pole suurt kasu. Küll aga võiks südamele panna seda, et kui tundub, et mõnda nukki ei anna normaalselt hoida, proovi seda esmalt erinevatel viisidel koormata. Aja jooksul õpid peale vaadates aru saama, millisest nukist kuidas kasu võiks olla.

Dünaamika:

• harjuta ja palju. Seinal, campus‘el, igal pool. Voodisse mine õhtul hoojooksuga.

Peatüki lõpus on pikk nimekiri harjutustest, millest pooled tunduvad mulle hullumeelsed – näiteks kinnisilmi dyno’d ja pocket’itesse hüppamine. Aga ütleme nii, et õigus on neil, kes väidavad, et on küll harjutusi ka edasijõudnutele. 😀

Olen peaaegu kindel, et see, mida pildil ronitakse, on Sister of Mercy (5.12) – kalju, kus kõik õõnsused ja konarused on nii pisikesed, et seal saab ainult aeglaselt ja väga väikeste sammukestega üles roomata, mitte meile harjunud kombel jalga vööst kõrgemale tõsta.