Õpime siis õppima, nagu lubatud sai

Ma olen kodus. Kõik teised läksid Soome ronima (jah, KÕIK teised selles kurjas maailmas, ma olen ÜKSI siin), mina olen haige ja loen kodus raamatut selle kohta, kuidas ronisõdalaseks saada. Mis on parem veel, nemad ronivad seal niisama tühja, mina saan targast raamatust teada, kuidas TEGELIKULT asjad käivad. Ei ole hapud need viinamarjad, ei ole … Kuna ma nagunii kodus olen, räägin hoopis sellest õppimaõppimise kursusest, mille ma kunagi läbisin ja millest omal ajal kirjutada unustasin. Oli tõesti kasulik kursus, isegi minusugune sarieneseharija sai sealt hulga kasulikke nippe. Kes kursust läbida ei viitsi, aga rohkem teada tahab, võib näiteks selle raamatu läbi lugeda, põhimõtteliselt seda seal ümber jutustati. Minu kokkuvõte on nimelt ÄÄRMISELT lihtsustatud, sest nii mina seda enda jaoks lihtsustasin, et ka see väikese aruga karu, kes sügaval minu sees elab, kenasti aru saaks.

See kursus oli suunatud eelkõgige reaalainete õppimisele, aga sobib ka muude teadmiste omandamiseks. Aga kuna keegi küsis ekstra keeleõppe kohta, siis ma ütlen kohe eraldi ära, et minu isiklikud keeleõppemeetodid pole ilmselt kasulikud kellelegi, kes tahab päevas 10 minutit õppides keele selgeks saada.  Ma õpin keeli nii, et ma olen kaelani selles keeles sees – alustan hommikul vetsus telefoniga memrise’is kursust tehes või grammatikat korrates (mina alustan keeleõpet grammatikast ja ehitan ülejäänu sellele), kasutan õpikut ja kui parajasti aktiivselt ei õpi, kuulan taustaks selles keeles muusikat, vaatan selles keeles sarju, üritan raamatuid lugeda jne. Suuremate keelte puhul on lisaks lasteraamatutele alati variandiks ka kakskeelsed raamatud (näiteks leiab küll raamatuid, kus vasakul lehel on hispaaniakeelne tekst ja paremal ingliskeelne) ja lihtsustatud keelega raamatud. Sarjade puhul on alguses (või seda keelt mitterääkiva inimesega koos elades) hea mõte vaadata ingliskeelseid sarju, aga vastava keele subtiitritega ja järgmise sammuna siis vastava keele audioga, aga ingliskeelsete subtiitritega* – enamasti õpivad inimesed kiiremini loetust aru saama kui kõnemulinast. Kasulikum oleks muidugi, kui etapp kaks oleks õpitav keel JA õpitavad subtiitrid, aga siin tekib taas see probleem, et kui elukaaslane ikka prantsuse keelt ei räägi, pole seda väga mugav korraldada. Õpikust õpin ma hetkel vist ainult ühte (kui tuju on, siis kahte) keelt, romaani keelte osas olen ma rahul sellega, et ma kasutan neid paar korda nädalas ja loen teel tööle ja koju neis keeltes raamatuid (mul on lihtsam, kui ma samal päeval itaalia ja hispaania keelega ei tegele, muidu tahavad mingid asjad kergesti sassi minna). Erinevaid meetodeid saab kombineerida, mina õpin näiteks esmalt asesõnad süstemaatiliselt pähe, aga lisaks siis ka paar näitelauset (teemal ti amo ja te quiero) ja iial ei lähe sassi, kummas on ti ja kummas te see esmane. Kui veel õnnestub mingi asi metafoori või näitega seoses meelde jätta, on eriti hea. Kordamine ON ometi tarkuse ema, neuronitevahelised ühendused ja kõik muud jutud, mis sellega kaasnevad.

Aga kursusest. Kui ma peaksin KÕIGE OLULISEMA ühe lõiguga kokku võtma, siis põhiline, mis mulle meelde jäi, on see, et aju ei nimetata lihaseks mitte ainult selle pärast, et seda saab vastavalt treenida, vaid ka selle pärast, et mõlemad arenevad eelkõige puhke- ja uneajal. Kogu lihasarengu point on selles, et sa lõhud end trenniga ära, tekitad mikrohaavandeid, ja sel ajal, kui sa sööd ja telekat vaatad (ja ERITI sel ajal, kui sa magad), toimub taastumine ja ülekompensatsioon, mille tulemusel sa oled parem kui varem. Ilma piisava puhkeajata ja piisava hulga toitaineteta seda ei juhtu. Haigeks jääd hoopis. Aju töötab sarnasel põhimõttel. Sel ajal, kui sa viis tundi tuubid, loobitakse kogu informatsioon suvaliselt nurka hunnikusse. Sellele järgneval puhkeajal korjab su alateadvus sealt hunnikust asju üles ja laob korralikult riiulisse. Mida optimaalsem on puhkuse ja õppimiseks kulutatava aja suhe, seda korralikumalt struktureeritud on su teadmised. Kergesti omandatavate asjade (nagu sõnad või korrutustabel) õppimisel on seega tunduvalt kasulikum õppida päevas kaks korda kümme minutit, mitte üks kord kakskümmend, püsimällu jõuab kokkuvõttes rohkem. Samuti on tunduvalt kasulikum viis päeva nädalas tund aega õppida, kui ühel päeval viis tundi järjest paaniliselt tuupida. Öö otsa enne eksamit õppides võib eksami tehtud saada (kui unevõlg liiga suur ei ole, sest sel juhul hakkab juba tekkima ajuturse, talitlus alaneb ja ka lusikahoidmine tundub keeruline), aga püsimällu ei jõua suurt midagi.

Eriti kasulik on seoste loomine. Mõtle ise, kui sa õpid pähe 100 alaleütleva sõna vormi eesti keeles (kassile, koerale, onule, tädile …), peab su aju sada uut riiulit leidma, kuhu kogu see kraam mahutada. Selleks kulub palju aega. Kui sa jätad meelde, et sa pead ainult võtma genitiivivormi (kassi, koera, onu, tädi) ja lisama sellele lõpu -le, on sul vaja ainult ühte riiulit. Kui sa juba tead, mis genitiiv on ja sul on grammatikast mingi üldine ülevaade, pole sul isegi uut riiulit vaja, olemasolevale lisatakse lihtsalt üks rida. Ja see on üsna oluline, sest korraga mahub su töömällu ainult ca neli asja. Nii et mida paremini sa uut materjali seostad ja ühele riiulile mahutad, seda paremini sa oma mälu kasutada saad.

Selle pärast soovitataksegi õppida iga uut asja nii, et enne lehitsed peatüki põgusalt läbi (kui sulle aine meeldib, siis terve raamatu oled sa ilmselt juba varem põgusalt läbi käinud), nii et oled näinud, mis peatüki olulisemad teemad on. Sul on nüüd juba mingid pidepunktid olemas. Ja seejärel hakkad peatükki päriselt keskendunult lugema ja loetu juba haakub millegagi. Peatüki lõpus esitad iseendale kordamisküsimusi, üritad olulisemaid asju meenutada jne (mõjub tunduvalt paremini, kui mingite asjade allajoonimine vms, mis on üsna kasutu, kui sa hiljem ei ürita näiteks meenutada, MIDA sa alla joonisid). Ehk siis lood endale süsteemi ja teed nii, et su aju oleks sunnitud olulistele asjadele rohkem kui korra mõtlema, et tal oleks lihtsam püsiühendust tekitada.

Seoste loomisega seostub ka see, et mõtlemine jaguneb keskendunud ja hajusaks mõtlemiseks. Peatüki lehitsemine, piltide ja märksõnade vaatamine on veel otsapidi hajus. Uue materjali paremaks mõistmiseks on targem hajusalt läheneda. Kui on vaja see konkreetne materjal nüüd endale põhjalikult selgeks teha, on tihti kasulik istuda ja keskendunult tuupida. Kui aga põhiteooria on selge ja tegeled näiteks füüsikaprobleemide lahendamisega ning muudkui kokku jooksed, võib hajus lähenemine taas kasulikum olla. Kui sa liiga keskendunud oled, töötab aju autopiloodil ja tekib Einstellungi efekt – sa näed maailma otsekui silmaklappidega. Ei tahaks jälle trenni sisse tuua, aga trennis tuleks harjutusi teha keskendunult ja radu hajusalt lähenedes. Mul on tihti see probleem, et pusin mingit liigutust sada korda ühte moodi ja ei tule selle pealegi, et võiks proovida hoopis käsi vahetada või teist külge sisse keerata. Täpselt sama võib juhtuda ka matemaatikas, pusid ja pusid, aga ei näe mingit ilmselget asendusvõimalust. Siis ongi vahel hea end lõdvaks lasta, viisteist minutit teed juua, koristada, kõhulihaseharjutusi teha ja üldises plaanis kergelt mõtiskleda. Sa just tegelesid sellega, su aju ei lase lahti, vaid jätkab vaikselt omaette pusimist. Ainus jama on see, et see päriselt ümber lülitumine võib mitu tundi aega võtta, nii et võid sama hästi sel ajal millegi muuga tegeleda, kuni aju oma asju ajab. Salvador Dali istus näiteks võtmeid käes hoides tugitoolis, kuni ta peaaegu magama jäi, võtmed kolinal maha kukkusid ja ta selle peale üles ärkas. Tema nimetas seda tööprotsessi osaks, meie nimetaksime seda ilmselt poolmeditatiivseks seisundiks, aga mõte jääb samaks – see on tegelikult kasulik. Ei tohi lihtsalt ära unustada, et see on kasulik keskendunud tööperioodide vahel, kui sa niisama terve päeva lakke sülitad, on see lihtsalt prokrastineerimine. Samuti peaks see hajus lähenemine tähendama seda, et sa ei tee midagi, mis vaimujõudu võtab – ei vaata sarju, ei loe raamatut, ei kirjuta blogipostitust.

Ja kuna tegu oli õppimisõpikuga, oli loomulikult seal sees ka prokrastinatsiooniosa. Kohe mitu peatükki ja kui teil on sellega probleem, siis soovitan ise lugeda. Põhimõte siis selles, et ajul on mingi status quo, mida ta tahab säilitada. Nimetagem seda enesealalhoiuinstinktiks. Vastik kohustus (näiteks vajadus õppida) tekitab esimese hooga tihti ebameeldiva aistingu, eriti kui mõttesse kerkivad sellised hirmsad mõisted nagu EKSAM, EBAÕNNESTUMINE ja TÖÖTUNA KRAAVIS. Aju tahab valuaistingut vältida ja …

… ja kui sa oled nagu mina, siis sa avastad, et sa oled just 15 minutit Redditis olnud ja sul pole õrna aimugi, kuidas sa sinna said. Kuna aju on teatavasti treenitav, olen ma nüüd end sellest kombest enamvähem vabaks harjutanud ja käin seal ainult siis, kui ma olen kas haige (nagu praegu) või nagunii üleväsinud ja midagi asjalikku teha ei suuda. Areng on tähendanud seda, et ma suudan end vajadusel kontrolli all hoida, aga see impulss pole päris ära kadunud – näiteks olen ma sada korda tabanud end sellelt, et ma just avasin uue vahelehe kavatsusega sinna midagi mõttetut kirjutada, mis mind tegelikult isegi ei huvita, et vältida seda ebameeldivat asja, millega ma tegelema peaksin. Haige olemine vms periood, mille käigus vabalt seal aega veeta saab, mõjub tagasilöögina ka, nii et juba logisin end sealt välja, et ei oleks põhjust vaatama minna, kas keegi mu tülinorimisele vastab.

Aga sina ei pea olema nagu mina, sina võid olla parem. No umbes nii, nagu mina juba olen tunduvalt parem, kui ma aasta aega tagasi olin ja hulga parem, kui ma olin magistriõppe alguses. Sest ma tean (ja nüüd tead sina ka), et see ebameeldivustunne läheb üle ca 10-15 minutiga. Kui sa suudad järjest 10-15 minutit töötada, oled sa keskendunud töörežiimis sees ja kõik läheb ladusalt. Teiseks meeldivad ajule harjumused, nii et kui sa tekitad endale mingi hommikuse rutiini, on hulga kergem ree peale saada. Kui mina esimest korda magistritööd kirjutasin, oli selleks rutiiniks hommikune külm dušš. Kuradima detsembrikuus. Mõte PEAKS olema see, et see virgutab kogu keha, äratab su korralikult üles ja annab sulle energialaksu. MINU JAOKS oli mõte selles, et kui ma juba SELLE välja kannatan, siis ekraani vahtimine ja töötamine ei saa igatahes hullem olla. Nii et meditatsioon või võimlemine + külm dušš + kuum kohv ja töö mõjus mulle hädaolukorras väga hästi. Enam ei tahaks, aga kui on midagi vaja, tean, et see on võimalik.

Tavaolukorras on mõistlikuks lahenduseks pomodoro, mis tähendab tegelikult tomatit, nimi siis selle järgi, et Itaalias olid munakellad tihti tomatikujulised. Paned endale taimeri tööle, ptüi, ma tahtsin öelda rakenduse, meil on aasta 2015 siin. Ja siis töötad selle järgi näiteks 25 või 30 või 60 minutit ja saad selle poolt ette nähtud pausi. Rakendus on selles mõttes päris taimerist parem, et see blokeerib selleks ajaperioodiks sinu valitud veebisaidid ära. Mäletan, et mina kasutasin teist lõpukat kirjutades chrome’i lapsehoidjat, sest minu jaoks oli tomati probleem see, et seal pidi ise starti vajutama, aga mul kippus hommikune õppimiseelne lehelugemine alati kuidagi lõunasse kiskumakaua aega võtma, lapsehoidja sai varem ajaliselt paika panna ja vähemalt alguses takistas häbitunne IE kasutamist. Telefoni ei võta ma töötades enda kõrvale laua pealegi, kui see kuskil kaugemal on, ei lähe ma seda ilmselt ka otsima. Nüüdseks on ammu selge, et rööprähklemine on lihtsalt aja surnuks löömine, midagi ei tehta tegelikult korralikult (vt ka: autoroolis sõnumite saatmine, surm, HÄVING). Nüüd pole mul üldiselt enam mingeid rakendusi vaja, ma tunnen ära selle ebameeldivustunde ajus, mille peale mu keskendumisvõime tavaliselt aknast alla hüpata üritab, panen avatud tühja vaheakna uuesti kinni ja teen vajaliku asja ära. ENAMASTI. Nii et heade harjumuste loomine ja halbaennustava tunnusmuusika varane äratundmine kuskil aju hämarustes on igati võimalik.

Nippe – kasuta nimekirja; ideaalis tee ENNE prokrastineerimist vähemalt midagi sellest nimekirjast ära (tihti selgub, et oled juba reel ja ei olegi ilmtingimata vaja KOHE lugeda, mida Justin Bieber eile Selena Gomezi uue girlfriendi kohta ütles), limiteeri prokrastineerimine internetivälistele asjadele (st arvuti taga töötundideks määratud ajal ei hulla, kui tunned, et kohe üldse ei suuda töötada, lähed ja jalutad korra ringi vms). Kui töö on võimalik osadeks jagada, siis soovitatakse ka seda, et tee kõige olulisem asi kõige esimesena ära, kuni veel pea värske on, ja siis vaatame seda tühjapassimise värki.

P.S. Raamatus soovitatakse lõunauinakuid ka ja ma tean, et paljudel inimestel ongi powernap’idest kasu, aga minu isiklik kogemus ütleb pigem, et kui sul on ainult 90 minutit puhkeaega, tee uinak, kui on ainult 20 või 30, siis pigem mediteeri või tee joogat.