Haha, Vanemuine on ikka kultuurikants

Sattusin mina nägema äärmiselt intelligentset intervjuud inimestega, kes pagulasvastasele meeleavaldusele olid kogunenud (jutust jäi mulje, et üldse immigratsiooni, aga no kes neist ikka pagulasel ja immigrandil vahet teeb). Ja mida minu silmad näevad? Esimene mees, kes sõna võtab, on linna peal tuntud kui “Merca mees” ja “see tüüp, kes iga peo lõpuks end alasti kisub ja kuskile magama jääb”. Alles hiljuti läks tal Zavoodis madinaks, sest ta soovitas ühel “pagulasel” koju tagasi kobida ja kui see eesti keeles vastas, et ta on tegelikult eestlane, leidis Imre, et pagulane on ikka pagulane, mitte eestlane. Üks asi viis teiseni, nagu ikka, ja tulemuseks oli veri, rusikad, kakelung. Kuna ta Vanemuises töötab, tekkis kohe küsimus, et ei tea, kuidas ta oma väliskolleegidega läbi saab? Seal peaks ju muuhulgas ka end vähemalt üks mustanahaline balletitantsija pagulane varjama.

Aga eriti üllatas mind see, et seal olid ka mingid noored punkarid. Sest noh, me oleme ometi kõik üksmeelel, et me oleme parasiidid ja tõprad ja meil on ühiskonnast täiesti savi ning tööle ei lähe me iial – aga vat need mustanahalised, nemad võiksid küll siit eemale hoida ja oma riigis tööl käia, sest SELLISEID parasiite me siia küll ei taha. Selle loomaaia liigirikkus on ikka imeline.

Reporteri suurepärast uurivat ajakirjandust näeb siis siin.

Alista oma ego

Seoses selle ronisõdalase raamatuga, aga mitte ainult. Seda lauset kuuleb spordis nii tihti, söögi alla ja söögi peale, kaasa jutt, kuidas välised tingimused, teiste seisukoht jne ei ole tegelikult olulised sulle, vaid ainult sinu egole. Pole oluline, kas sul on ilusad kõhulihased, sellest hoolib ainult ego. Pole oluline, kas sa boulderdad v3 või v7, see on kõik sinu egole.

Vahemärkus – naljakas oli lugeda paralleelselt raamatuid, millest üks muudkui rõhutas, et oluline on isiklik areng ja “võistleme ainult iseendaga” jne, ning teine rääkis näiteks, et “no boulderdajad ei erista onsight’i ja flash’i, isegi katsuda võib kivi maapinnalt, enne kui proovima hakkad, nii et kogu julgelt beetat enne esimest katset” (st saad ikka hiljem teistele öelda, et ronisid esimese katsega ära, mitte ei ole mingi läbikukkuja).

Mul tekib küsimus, et kui inimene täielikult oma egost vabaneb, miks ta ÜLDSE siis enam ronima peaks? Ma saan aru näiteks teadusega tegelemisest, aitad kogu inimkonda. Saan aru isegi pereäriga tegelemisest, sest see on sinu Kohus ja liini jätkumine jms on selle filosoofia seisukohast oluline asi, ma olen noorena kõik need Bhagavadgitad jms läbi lugenud. Saan aru sellest, kui tegeletakse mõne võitluskunstiga või joogaga, sest keha on hinge tempel ja kontroll keha üle jne. Aga miks selline inimene peaks veel edasi tegema spordialaga, mille põhieesmärk ongi kas a) mõõdetavalt paremaks saamine (otseselt ego) või b) iseenese arengu ja kivikatsumise nautimine (ka tegelikult ego, sest nauding tuleb ju egost).

Nii et tegelikult räägime me kogu aeg ego suukorvistamisest ja oma tahtele allutamisest, mitte sellest loobumisest. Ja mul on tunne, et sedamoodi oli see ka vanasti, samuraidel ja kõigil teistel, sest üks põhjustest, miks nad pidid oma rajal püsima, oli ju just see, et rajalt kõrvalekaldumine tooks häbi kogu suguvõsale. Ja mis on häbi, kui mitte ego kõige ehedam ilming.

P.S. Minu lemmikfilosoof on nüüdsest Chris Sharma. Kui geniaalne tsitaat:

When you do hard routes, you have to try hard. They’re not easy routes!