Alista oma ego

Seoses selle ronisõdalase raamatuga, aga mitte ainult. Seda lauset kuuleb spordis nii tihti, söögi alla ja söögi peale, kaasa jutt, kuidas välised tingimused, teiste seisukoht jne ei ole tegelikult olulised sulle, vaid ainult sinu egole. Pole oluline, kas sul on ilusad kõhulihased, sellest hoolib ainult ego. Pole oluline, kas sa boulderdad v3 või v7, see on kõik sinu egole.

Vahemärkus – naljakas oli lugeda paralleelselt raamatuid, millest üks muudkui rõhutas, et oluline on isiklik areng ja “võistleme ainult iseendaga” jne, ning teine rääkis näiteks, et “no boulderdajad ei erista onsight’i ja flash’i, isegi katsuda võib kivi maapinnalt, enne kui proovima hakkad, nii et kogu julgelt beetat enne esimest katset” (st saad ikka hiljem teistele öelda, et ronisid esimese katsega ära, mitte ei ole mingi läbikukkuja).

Mul tekib küsimus, et kui inimene täielikult oma egost vabaneb, miks ta ÜLDSE siis enam ronima peaks? Ma saan aru näiteks teadusega tegelemisest, aitad kogu inimkonda. Saan aru isegi pereäriga tegelemisest, sest see on sinu Kohus ja liini jätkumine jms on selle filosoofia seisukohast oluline asi, ma olen noorena kõik need Bhagavadgitad jms läbi lugenud. Saan aru sellest, kui tegeletakse mõne võitluskunstiga või joogaga, sest keha on hinge tempel ja kontroll keha üle jne. Aga miks selline inimene peaks veel edasi tegema spordialaga, mille põhieesmärk ongi kas a) mõõdetavalt paremaks saamine (otseselt ego) või b) iseenese arengu ja kivikatsumise nautimine (ka tegelikult ego, sest nauding tuleb ju egost).

Nii et tegelikult räägime me kogu aeg ego suukorvistamisest ja oma tahtele allutamisest, mitte sellest loobumisest. Ja mul on tunne, et sedamoodi oli see ka vanasti, samuraidel ja kõigil teistel, sest üks põhjustest, miks nad pidid oma rajal püsima, oli ju just see, et rajalt kõrvalekaldumine tooks häbi kogu suguvõsale. Ja mis on häbi, kui mitte ego kõige ehedam ilming.

P.S. Minu lemmikfilosoof on nüüdsest Chris Sharma. Kui geniaalne tsitaat: