Sattusin mina nägema äärmiselt intelligentset intervjuud inimestega, kes pagulasvastasele meeleavaldusele olid kogunenud (jutust jäi mulje, et üldse immigratsiooni, aga no kes neist ikka pagulasel ja immigrandil vahet teeb). Ja mida minu silmad näevad? Esimene mees, kes sõna võtab, on linna peal tuntud kui “Merca mees” ja “see tüüp, kes iga peo lõpuks end alasti kisub ja kuskile magama jääb”. Alles hiljuti läks tal Zavoodis madinaks, sest ta soovitas ühel “pagulasel” koju tagasi kobida ja kui see eesti keeles vastas, et ta on tegelikult eestlane, leidis Imre, et pagulane on ikka pagulane, mitte eestlane. Üks asi viis teiseni, nagu ikka, ja tulemuseks oli veri, rusikad, kakelung. Kuna ta Vanemuises töötab, tekkis kohe küsimus, et ei tea, kuidas ta oma väliskolleegidega läbi saab? Seal peaks ju muuhulgas ka end vähemalt üks mustanahaline balletitantsija pagulane varjama.
Aga eriti üllatas mind see, et seal olid ka mingid noored punkarid. Sest noh, me oleme ometi kõik üksmeelel, et me oleme parasiidid ja tõprad ja meil on ühiskonnast täiesti savi ning tööle ei lähe me iial – aga vat need mustanahalised, nemad võiksid küll siit eemale hoida ja oma riigis tööl käia, sest SELLISEID parasiite me siia küll ei taha. Selle loomaaia liigirikkus on ikka imeline.
Reporteri suurepärast uurivat ajakirjandust näeb siis siin.
Pärdikute päevaraamat 
Järgmise aasta edukaim idufirma saab olema see, kes paiskab turule eestlase maski ja paruka, peamiseks sihtgrupiks on nn põliselanikud.
Mulle üts üks pagulasteemast üle võlli lolliks läinud onu täna bussis, et juuste järele ei ole ma eestlane; minu soov jõuluvanale on juuksurisalongi kinkekaart, et pooled karvad välja katkuda, ülejäänud keemiliselt sirgendada ning šatääniks värvida.
Teine võimalus on solaariumi kinkekaart, küpsetan end korralikult ja avan Ukraina köögi – kellele siis borš ei maitseks!