Kommunism ftw

Mu venna topakad töökaaslased leidsid, et mu blogi kujundus ei ole suurem asi. Esiteks on see alatu laim ja teiseks ei ole mul aega ja jaksu seda muuta, haige olin ka ja puha … Nii et ise te olete koledad. Ja nagunii olete te kõik ainult kadedad!

Ma mäletan, kui naljakaks ma kunagi pidasin seda, kui keegi mind blogis kommunistiks sõimas, sest ma olen ju paadunud kapitalistinärakas, kes usubki siiralt, et erinevatel töödel on erinev väärtus ja on loogiline, et nende eest erinevalt tasustatakse (kuigi ma leian ka, et miinimumpalk peaks olema selline, mis võimaldab inimestel ära elada).

Nüüd aga on meil kodus tekkinud ühisvara kontseptsioon. Ei, mitte meie hiiglaslike kinnisvarade ja arvukate autode jagamisest, vaid hästi natuke väiksemal skaalal. No näiteks, kui ma teen kaks võikut või toon poest kaks kohukest, on selge, et need jagatakse võrdselt, sest kõik on ju ühine ja 2 : 2 = 1. Täpselt sama selge on aga ka see, et kui nüüd Üks vahib oma ekraani ja mina oma võiku söödud saan, ei ole meil ju enam kahte võikut, vaid on üks. Üks ühine võiku, sest kõik läheb ometi jagamisele. Aga 1 : 2 = teatavasti juba ainult pool võileiba. Vist. Ma täpselt ei tea, ega ma matemaatik ei ole. Ühele igatahes väga meeldib ekraani jõllitada, kui ta oma asjadega tegeleb, nii et see ühisvara loogika talle hästi ei istu. Aga vähemalt on juba ära õppinud, et tuleb vähemalt üks amps võtta ja siis võib söögi oma käte vahele peitu jätta nii kauaks, kuni ma igisema hakkan.

Teemavahetus. Ma olin päris kindel, et ma päästsin ühe kaktuse. See oli meil koridoris juba kevadest saadik ja ikka veel elus, nii et ma mõtlesin, et ta on oma järjekindluse ja elujõuga pisut abi ära teeninud, nii et tõin ta tuppa ja andsin talle juua. Nüüd mõtlen, et krt, äkki ma hoopis varastasin trepikoja potilille? Aga see ei ole ju eriti loogiline, kes see ikka kaktust akendeta trepikojas hoiaks? Lilled üldiselt tahavad tiba valgust.

Mul lihtsalt on minevikust ebameeldiv kogemus, sest ma olen näiteks kogemata kirikust varastanud. Jah, päriselt. Ma tahaks öelda, et ma olin laps, aga tegelikult on tõsi see, et kuigi ma ei olnud täisealine, ei olnud ma siiski enam ka päris laps. Ja olin esimest korda elus Rootsis, muuhulgas käisime mingis kirikus. Ja kirikus olid armsad isetehtud nukud, kelle kõrval oli mingi rootsikeelne silt. Mitte mingit kassat vms seal juures ei olnud, ühtki ala valvavat inimest ka mitte, nii et minu jaoks tundus TÄIESTI loogiline, et see silt PEAB ütlema, et võtke aga, kui teile meeldib, me hoole ja armastusega tegime need teistele inimestele. Nii et võtsin ühe. Hiljem sain teada, et Rootsis ja Soomes on tihti selline süsteem, et kiri ütleb, et pane raha mingisse kasti ja inimesed panevadki. Mina väikese eestlasena ei tulnud isegi selle peale. Paradiisiväravad on selle vahejuhtumi tõttu minu ees ilmselt suletud.

Igatahes saate te ilmselt aru, miks ma nüüd pisut kahtlen, kas ma päästsin lille või varastasin või mõlemat. Nüüd on see mu aknalaua peal, kui mõni naabritädi loeb ja seda tagasi tahab, võib küsida. Ma ise mõtlen, et peaks suuremasse posti ümber istutama ta, mu vanaema ütles, et tänapäeval võib seda ka talvel teha, ei pea kevadet ootama, aga taevas seda teab, millal ma ükskord oma tee Bauhofi vms kohta leian.

Väga informatiivne oli. a) Ma söön vahepeal võileiba. b) Mul on uus kaktus.

P.S. Mulle meeldib wordpressi uus sisekujundus. Kena puhas on.

“Muhv, nõudmiseni”

Oijah, kui ma ka tahaksin teiste blogijate eeskujul kaugete kohtade kaltsudega kaubelda, ei tuleks sellest ilmselgelt midagi välja. Mul nimelt ei ole õnne igasugu asjade kättesaamisega, lõpuks keerutaksin alasti kaamera ees, sest ükski kleit pole kohale jõudnud. Ja sellest saan ma aru, et need lugerikaaned pole 70 päevaga kuskilt Aasia kaugeimast punktist kohale jõudnud, vahepeal on olnud miljon kohta, kus need võisid kaduma minna. Aga vat sellest, kuidas Rahva Raamat pole suutnud mulle KAHE NÄDALAGA Tallinna poest pakki Tartu poodi tuua, ma küll enam aru ei saa. Kristjan-Jaak oleks selle ajaga jalgsi Riias käinud, mis teie mees jäi poole tee peal haigeks või? Kui ma neile NÄDAL hiljem helistasin, öeldi mulle, et “no NII kiiresti need asjad nüüd küll ei käi” – mitte et ma kritiseerida tahaks, aga Apollos küll käivad. Veel enam, ma olen üsna kindel, et ma olen vähemalt korra varem ka Rahva Raamatust nii tellinud ja paari päevaga oma asjad kätte saanud.

Tegelikult võin ma kihla vedada, et nad on mu (mu telefonikõnest hoolimata) lihtsalt ära unustanud või siis on selgunud, et seda plakatit tegelikult ei ole Tallinna poes ka. Viimasel juhul oleks muidugi normaalne olnud mulle helistada ja sellest teada anda, telefoninumber on neil ju olemas, aga kahjuks ei käi “normaalne” ja “klienditeenindus” alati ühte lausesse.

Pilt on sellest, kuidas mina moeblogijana riides käiksin. Igati normaalne kontorirõivastus ju, peaks ainult õppima jalgu kontoritoolil istudes päriselt põrandal hoidma.

Mul ei ole sõnu

Täna siis kahjuks la mort. See ei ole eurooplastele ilus päev. Ega mitte ühelegi immigrandile, kes just sellise asja eest oma kodumaalt põgenes ja keda radikaalid täpselt sama palavalt vihkavad kui meid.

Olen veetnud tänase hommiku, uurides, kas minu Pariisis elavate või hetkel viibivate (meie näituse fotograaf Annika Haas näiteks viibis hetkel seal) sõprade-tuttavatega on kõik korras. Õnneks on, kuigi tragöödiat see muidugi ei vähenda, ainult minu subjektiivset kokkupuudet sellega.

Siin ei ole midagi paremaks minemas. Prantsusmaa võib oma piirid kinni panna, aga oma DOM-TOM-e ta endast pikemas perspektiivis ära lõigata ei saa ja ei taha ja tänapäeva tingimustes ei ole võimalik inimeste ja info liikumist täielikult vältida, kui sa Põhja-Koreaks ei hakka. Kole.

Oh ei, naisi koheldakse siin lausa väga hästi (kellele siis numbrid ei meeldiks)

Mainisin oma palju linkimist leidnud postituses, et naisi peetakse Eestis umbes sama väärtuslikuks nagu koeri – ja sain palju vihast tagasisidet. Suur hulk mehi leidsid nimelt, et a) naisi ei diskrimineerita Eestis üldse ja b) naistel on Eestis hulga parem elu kui näiteks Rootsis, kus jubedad rätipead muud ei teegi kui neid tapavad, või lõunamaades, kus mehed on teatavasti emotsionaalsed machod ja naiste elu on hulga hirmsam.

Täna avanes võimalus Sirgi eeskujul natuke statistikat teha. Nimelt on Hispaanias parajasti suured meeleavaldused, sest naised on sigavihased. Nad on vihased selle pärast, et Hispaanias sureb meeste käe läbi (enamasti lähedaste meeste) igal aastal hulk naisi ja sel aastal on neid surnud juba 84. Inimesed on marus.

84. See on tõesti kohutav. Rohkem kui tavaliselt, tavaliselt sureb seal lähedaste meeste käe läbi nii 45 kuni 70 naist aastas. Arvutame selle põhjal natuke. Hispaania rahvaarv on väga julgelt üles ümardades ca 47 miljonit, Eesti oma alla ümardades a ca miljon ehk 47 korda vähem. Nii et selleks, et me saaksime siin võrdsetest numbritest rääkida, peaks Eestis samal viisil surema maksimaalselt 84/47 ehk 1,8 naist aastas. Mis te arvate, palju neid TEGELIKULT meeste käe läbi sureb? Umbes kümme korda rohkem. KÜMME. Ja huvitaval kombel ei protesti keegi, meeleavaldusi ei ole. Hakka siis nüüd iga tapetud naise pärast kisa tegema.

Kõige kehvemal aastal (nüüdseks küll juba ammu, aastal 2001) suri vägivaldset surma 45 naist, kõigist hukkunutest ca 85 kuni 90% tapab nende partner või eks. Enamasti vastne eks, selle pärast polegi vägivaldse mehe mahajätmine sugugi ainult kättevõtmise asi. Kuigi see on riigiti väga erinev, Inglismaal on vastav number alla 50% (mitte et numbrid hulga roosilisemad oleksid, seal on lihtsalt suvalist tapmist hulga rohkem), Rootsis ja Hispaanias on samuti tapjaks pea alati lähedane isik. Nüüd on asi Eestis hulga rahulikum, tapetakse “kõigest” ca 18-25 naist aastas. Varasematest asjadest saab lugeda siit, muuhulgas on seal ka põnevamate lugude kirjeldused – juhuks kui kellelegi on vaja meelde tuletada, et meie oma ateistid saavad näiteks naise põlema panemisega või tema pea maha raiumisega kenasti hakkama, ei ole selleks sugugi mõnd usutunnistust või võõrast kultuuri vaja. Uuemat statistikat leiab siit. Muuhulgas on tapja Eestis reeglina purjus ja ohver on väga tihti kas füüsilise puudega või haige, s.t ta on tihti erinevatel põhjustel sunnitud selle inimesega koos olema.

Ja et oleks selge, keegi ei ütle, et “kõik Eesti mehed on sead.” Vastupidi, selge see, et suurem osa neist on toredad, aga numbrid räägivad väga selgelt enda eest ja süüdistavad kommentaarid, mis hiljem ohvrit tabavad, samuti. Meie kultuuris ON suurem oht tapetud saada ja ON suurem oht, et hiljem oled sa üldsuse silmis veel ise süüdi ka.

Muide. See hirmus Rootsi, kus need kohutavad moslemid on. Seal on vähem kui kümme miljonit inimest ja igal aastal tapetakse naistest lähedaste meeste poolt ca 17 (kokku 20-25, kuigi kõik need pole tehniliselt vägivaldsed surmad). Neid on meist üheksa korda rohkem, väidetavalt on suur osa neist jubedad peletised, kes ei suuda naisi austada ega hästi kohelda – ja IKKA sureb seal igal aastal vägivaldset surma vähem naisi kui meil. Kümme korda vähem.

Siit üks väga lihtne küsimus – kui eestlannadel on teiste riikide naistega võrreldes nii hea elu ja kui neid austatakse rohkem kui teiste riikide naisi, siis miks peavad nad teistest eurooplannadest KÜMME korda rohkem kartma, et inimene, keda nad on usaldanud ja armastanud, nad ära tapab?

astuge aga edasi, ärge jalast ära võtke

Kuna olen viimase paari päevaga mitu uut jälgijat korjanud, siis ütlen kohe ise ära, et tegelikult kirjutan ma siin tavaliselt ainult trennist ja telekast ja keeleõppest ja sinna vahele jorisen veidi ilmaelu teemadel. Et te oleks ette hoiatatud ja ei arvaks, et iga päev hakkab mu sõrmedelt sulakulda klaviatuurile jooksma – vaadake, mis eespool on ja kui see tundub teile igav, siis … Siis vaevalt siin midagi muutuma hakkab, ma kirjutan pigem stressi maandamiseks, mitte ei kujuta ette, et teen siin ajakirjandust. Mõne Valdava enamuse meelest kirjutan ma trennist suisa ebaproportsionaalselt palju, suisa nii palju, et avastasin pärast siinset diskussiooni üllatusega, et üks inimene, kes läbi aja on mu blogisse mitu kommentaari jätnud, arvab miskipärast, et mu töö on spordiga seotud – kuigi ma olen siin läbivalt kajastanud nii oma õpitud eriala kui ka mõnd sellega seotud projekti. Mina arvasin, et see, et ma isiklikus blogis otseselt oma tööst ei kirjuta (meie kontori kassi olen tegelikult vist maininud), on elementaarne professionaalsus, nüüd sain teada, et seda, millest sa ei blogi, polegi lihtsalt olemas.

Võib muidugi ka nii, mulgi on päevi, kus mõtlen, et aitab küll, homsest jään koduseks ja elan mehe kulul – aga kuna ma üldiselt temast ka ei blogi, ei pruugi tedagi olemas olla, nii et tuleb ikka tööl edasi käia. 😦 NALI oli see, MUIDUGI on mul mees olemas. Mis naine ma oleksin, kui mul meest ei oleks? Mul on üliarmas kaaslane ja kaks jõnglast, keda me väga armastame, panen teile kohe pildigi vaatamiseks, pole mul midagi häbeneda.

Aga tagasivaatavalt ASJAST rääkides – mind natuke üllatas see suhtumine teemal “aga koli siis ära, kui siin ei meeldi”. Väga meeldib, selle pärast ma ju siin olengi. Tahaks siia kohe pikemaks jääda, selle pärast annangi oma panuse selleks, et ümbrust puhta ja ilusana hoida. Selle pärast ma tegelengi muuhulgas ka meie rahvakultuuriga (üks mu diplomitestki ju sealt, inimene, kes oma kodumaad ei armasta, ei lähe sellist eriala õppima). Ja selle pärast olen ma huvitatud sellest, et eesti keelt kasutataks tema täies ilus. Mis mind üldse ei üllatanud, oli see, et ma sain kohe lugeda ka seda, kuidas kõik diskrimineerimisjuhtumid ongi ette kujutatud ja päriselt pole neid iial eksisteerinud. Oleks elu nii õiglane, küll siis oleks hea. Ühiskonna võrdsustumise peamiseks tulemuseks kipub olema aga see, et nüüd diskrimineeritakse mõlemat sugupoolt muidu ühele soole omases valdkonnas – näiteks küsiti minu kallimalt mitme aasta eest ühel tööintervjuul, mida ta traditsioonilisest tööjaotusest arvab. Kuna ta kandideeris erialasele tööle, mis ei olnud seotud kokanduse ega koristamisega, oli ta üsna segaduses ja palus küsimust täpsustada – ülemus tahtis teada, ega ta ometi osa vanemapuhkusest enda kanda ei võtaks, kui ma rasedaks peaksin jääma, ja hiljem haige lapsega tervisepäevi ei tahaks. Minu kohalolek pole enam isegi vajalik, et mu emaka potentsiaalne produkt kellegi karjäärivõimalusi mõjutada võiks. See, kas see on nüüd edasiminek või mitte, võib igaüks ise otsustada. 😀

Aga ma tegelikult ei tahtnud kohe jälle feministlikku diskursust arendama hakata, mõtlesin lihtsalt, et ütlen uutele viisakalt tere.

Olge siis tervitatud!

Anteeksi, Võrno, aga mul ON häbi

Loomulikult ei ole mul häbi selle pärast, et ma olen eestlane. Ma ei leia, et keegi peaks tänapäeval oma juuri häbenema, olgu ta siis inuit, eestlane või ameeriklane. Oma sündi puudutavaid detaile ei saa ise valida ja suurema osa maailmaga võrreldes on maailm meile üsna head kaardid kätte mänginud – muuhulgas ka piisavalt segatud vere, et geneetilist mitmekesisust tagada. Aga mul ON häbi paljude oma rahvuskaaslaste pärast. Kasvõi selle sama Võrno kirjeldatud juhtumi puhul – mul ON häbi, et me elame riigis, kus peetakse normaalseks oma sõdurite nädalaks ajaks kuskile vedelema jätmist. Või teisipidi, mul ON häbi, et ohvitser võib avalikult murjanitest rääkida ja hiljem õlgu kehitades öelda, et “see on mu eraelu ju, ma ei olnud tööl”. Selle loogika järgi võiks Arnold või Toomas-Hendrik meid oma vabal ajal Facebookis avalikult matsideks ja orjadeks kutsuda, peaasi, et nad seda nädalavahetusel ja oma isiklikult kontolt teevad. Kas sa leiaksid siis ka, Hannes, et see on nende oma asi, mida nad sõpradega avalikul seinal jagavad? Et olekski okei, kui Tom oma Kanada sõpradega seinal naljataks, kui mustad meie laed on ja kuidas ukselävel tuleb kummardada, et pead ära ei lööks, aga noh, selle kördi peal ei saa keegi eriti pikaks kasvada ka – ja siis paneks kikilipsu ette ja läheks intervjuud andma ja meie ühisest tulevikust rääkima? Ja mul ON häbi, et ma elan riigis, kus aastal 2015 peetakse normaalseks seda, et avalikul õppusel värvitakse pagulaste kujutamiseks inimesed mustaks ja pistetakse neile banaanid pihku.

Mul ON häbi selle pärast, et IGAL vähegi tõmmumal tudengil, keda ma kohanud olen, on vähemalt üks ahistamislugu rääkida. Minu kreeklasest sõber “on selles ise süüdi”, sest ta on hipster – hipsterihabe tähendab, et igati normaalne on talle tänaval “Allah akbar!” järele karjuda ja pommihäält teha. Ma olen olnud reedel tööl, kui tulevad purjus eestlased ja tahavad sisse saada, öeldes otse, et nad tulid välismaalasi peksma, sest “mis nad siis on sellised”. Ma olen küsinud Aasia tüdrukute käest, miks nad ka päeval alati nii suure grupiga liiguvad ja kuulnud neid lugusid sellest, kuidas Tartu kiilakate (eestlastest) noormeeste meelest on sobilik välismaalastest neiudega suhelda. Ja ma ei saa neid tüdrukuid hukka mõista, sest kui ühega neist juhtuks midagi, oleksid nad ju “ise süüdi”. Ja samal ajal elame me riigis, kus suur osa rahvast noogutab nõustuvalt kaasa kui mingi erakonna pooletoobine avalikult ütleb, et tulebki välismaalasi hirmutada, et nad siia ei tahaks jääda. Sest ilmselgelt Eesti oma suurepäraste palkade ja veel parema kliimaga on selline taevamanna, et iga magistrikraadiga välismaalane tahaks muidu JUST siia jääda, kui me neile igaks petteks varem paar korda tappa ei annaks. Ma ausalt öeldes täitsa imestan, et  “Märgatud pagulast” hullud veel oma ähvardustega Playtechini jõudnud pole, sest seal ju palgatakse inimesi ainult nende oskuste pärast, soost ja rassist olenemata – korralikel traditsioonilistel inimestel peaks selline asi korralikult kopsu üle maksa ajama, peaaegu meie rahva väljasuretamiskatse ju. Igaüks teab, et kui mõni töö antakse naisele või välismaalasele, istub tegelikult kuskil poe taga Eesti Mees™, õllepudel käes, kellele see töö hulga paremini oleks sobinud, aga kelle krampis sõrmekeste vahelt (mitte selle pudelikäe, selle teise) see nüüd välja kisti.

Nüüd tulevad inimesed, kes ütlevad mulle, et kui ma läheksin USA või Pariisi getosse, ahistataks mind kohe MINU nahavärvi pärast. Ma olen sellega sada protsenti nõus. Täpselt nii ongi, kahjuks on see tõsi. Aga teie, kes te selle võrdluse tõite, kas te ikka saate aru, et sellega ütlesite te, et tavalised eestlased on välismaiste puuduliku lugemisoskusega getoelanikega samal tasemel? Sest minu meelest see ON asi, mida natuke häbeneda.

Lisaks on mul häbi, et ma elan riigis, kus naist nähakse koera või tarbeesemega samal tasemel – kus 90% naistest, keda ma olen kohanud, on rääkida lugu kas seksuaalsest ahistamisest või diskrimineerimisest tööl või mõlemast, ja samas 90% meestest ütleb neid lugusid kuuldes raudpoltkindlalt:”Aga äkki sa olid ikka ise kuidagi süüdi, mina ei usu, et kedagi lihtsalt soo pärast diskrimineeritakse.” Ka mehed, kes enda meelest võrdsusesse usuvad, ei hooma seda, mis meie ümber toimub, sest valge mehe privileeg on nagu kott peas. Sest kui keegi rongis istub su vastaspingile ja end silmsidet hoides rahuldama hakkab, oledki sa ilmselgelt süüdi, et sa seal rongis oled. Ja kui sulle töövestlusel naerdes palgasoovi peale öeldakse:”Kuulge, selle raha eest saaksime me ju mehe palgata!” – ilmselgelt oled sa süüdi, et sa veel soovahetusoperatsioonile pole läinud või tahad üle oma varju hüpata, selle asemel, et traditsioonilise soorolliga leppida. Ma olen olnud olukorras, kus öeldi, et tahaks ikka juhtimiskogemusega meest – ja palgati vastava hariduseta mees, kes oli varem olnud … Mis te arvate mis ametis? Ta oli olnud effing laste effing sporditreener! Ilma naljata, tema juhtimiskogemus seisnes selles, et tal oli peenis ja ta oli (ilmselt siis sellega suunda näidates) väikelastele öelnud, kummale poole joosta. Aga tal oli Y-kromosoom, nii et Eesti riigis tähendab see seda, et küll ta selle tuumafüüsiku tööga hakkama saab, kui ta natuke pingutab, sest ega selle vastava haridusega naise puhul ei saa ju nagunii kindel olla, ega ta rasedaks ei jää või midagi.

Kui mees su noorema naise vastu välja vahetab ja jätab su lastega üksi ja tal pole tuju neile elatist maksta (kes tahab välja otsida, kui suur üksikvanemate protsent Eestis võrreldes teiste riikidega oli? ja kui suur protsent vanematest elatise maksmist väldib?), oled ise süüdi, et a) lasid end käest ära ja mees minema läks (teisipidi see ei kehti, kui naine minema läheb, on ta lits ja rongaema), b) pidid neid jalgu hargitama ja lapsi tegema (taas teisipidi ei kehti, mees peabki seemet külvama) ja c) pole suutnud endale paremat palka välja võidelda (otse loomulikult see ei kehti teisipidi, kas te tahate JÄRJEKORDSET meest enesetapule tõugata v?), et nüüd neid lapsi kasvatada jaksaks. Ja kui sa lähed soovahetusoperatsioonile, et meestepalka saada, saad sa hoopis ühiskonnast väljatõugatuks, sest sa oled ise süüdi, et sa oled ebanormaalne värdjas, kes pole rahul kehaga, mille Jumal (kellesse me muidu üldse ei usu, aga kes on hea abiks võtta, kui tema mainimisest kasu on) talle andnud on. Tegelikult, mis siin naistest rääkida, pooled inimesed usuvad siiralt, et laps, keda koolis kiusatakse, on ise süüdi, sest mis ta siis on imelik.

Ehk siis puust ette ja punaseks: mul ON häbi, et me elame riigis, kus ohver või nõrgemal positsioonil olija on ALATI ise süüdi. Ja mul ON häbi, et me elame riigis, mis on alkoholitarbimise, enesetappude ja vaesuspiirist allpool elavate perede poolest Euroopa esirinnas, aga mille elanikud sellest hoolimata arvavad, et kõik välismaalased tahavad meie imelisse riiki meie rikkaliku leivakoti kallale pääseda – mis sellest, et pooled neist on ise soomlaste leivakoti kallal.  Mul ON häbi, et me elame riigis, kus inimesed ei arva mitte ainult, et vägivald on lahendus, vaid peavad seda ka heaks probleemide ENNETAMISVIISIKS.

Ja vaata, Hannes, ma tean, et sina oled juba vana mees, aga MINA olen pea terve elu elanud illusioonis, et see, mida me siin enda ümber näeme, on KODANIKUÜHISKOND. See tähendab, et ma ei “pane suud kinni” ja ei “vaata peeglisse” ja ei “häbene omaette”, kui mul häbi on, mis sellest, et Eesti poliitikute meelest võiks naistel olla “ilusad silmad kinnise suu kohal”. Kas sina oma Riigikogus veedetud põgusa aja jooksul surusid iga kord suu kinni, kui sa oma erakonna valitud kursiga nõus ei olnud, ja vajutasid vajalikku nuppu? Kui vastus on jah, on mul sinu pärast ka häbi, rohkem veel kui sinu lapsemeelsete väljaütlemiste pärast. Kodanikuühiskonna point ongi selles, et inimesed EI ole vait, vaid räägivad kaasa ja üritavad oma riigi arengusuunda mõjutada. See õigus on, taevas paraku, EKRE-l ja see õigus on ka minul ja kõigil teistel, kes arvavad, et Jaak MadiSSoni soovitus välisriikide sõjaväelastel kogu aeg mundrit kanda, sarnaneb kahtlaselt ühe teise riigi nõudega, mille kohaselt üks teine rahvus pidi end kollase tähekesega eristama. Sest kui me elame riigis, kus välistudengit võib tänaval ta nahavärvi pärast kividega loopida*, võiks ju neile kohe kollase kirjatähekese külge panna, et võõrad saaksid aru, et nad tudengid on, eks? Et rahvas õigustatult närvi ei läheks järjekordset “pagulast” nähes?

Lisaks ON mul ka hea meel, et mu sõbrad ja tutvusringkond on valdavalt sellised, kelle üle ma võin uhkust tunda. Et ma näen enda ümber palju toredaid mõistlikke inimesi. See on väga meeldiv. Aga ma ei kavatse probleeme eitada ja neid varjata üritada, vaid näitan edaspidigi näpuga ja teen kõva häält, sest vaikimisega aitaksin ma kaasa kehtiva ebanormaalse süsteemi põlistamisele. Ja keegi peab mitte ainult rääkima nende eest, kellel endal häält ei ole, vaid võitlema selle eest, et ühel päeval igaüks ise enda eest rääkida saaks ja tema hääl kostaks sama kaugele kui ühe 45-aastase valge mehe oma.

just selline tunne on

Vanuses on asi ilmselt. (Courtney Barnett, Nobody Really Cares If You Don’t Go To The Party)

raske see elu siin pisikeses alevikus

Ei ole lihtne ikka kolkas elada. Käisin mina eelmisel laupäeval külapoes, mida meil siin hellitavalt Taskuks kutsutakse, ja tahtsin plakatit* osta. Loomulikult kohapeal sellist ei olnud, nagu mina tahtsin, aga lubati kohe, et tellitakse Metropolist ja mitte lihtsalt päälinnast, vaid suisa Viru Keskusest. Ma muidugi olen nädal aega nüüd suurest rõõmust käsi kokku hõõrunud ja mõelnud selle peale, et varsti saan kõigi sõprade ees uhkustada sellega, et mul on VIRU KESKUSEST pärit kraam. Suurem osa neist pole ilmselt Põltsamaalt kaugemale saanudki.

Täna helistasin, et küsida, ega nad mind ometi ära pole unustanud. Esiteks suunati mind kuskile kõnekeskusesse, kust lubati neile meil saata (st ma ei saanudki otse poodi helistada) ja hiljem helistati tagasi ja öeldi, et nii kähku jah need asjad ei käi. Ilmselt jäi hobune teel Tallinnasse haigeks vms, ega ei saa siin ilmas kõike tagant kiirustada. Aga mul ei vea ka nende tellimistega, effima raamatukaaned tellisin ju suisa VÄLISMAALT ja nüüd juba mõtlen, et ei tea, kas peaks lootusrikkalt uued tellima, sest 60 päeva on möödas ja mida pole, seda pole.

Aga see-eest on meil siin kolkas värske õhk ja ilus loodus ja ülikooli peahoone taga saab mingi rootslase kuju juures istuda ja õlut juua, kui ilm ilus on.

* Mulle paistab päike läbi kardina silma, mõtlesin, et panen postri kardina külge ja siis saan koos kardinaga seda vajadusel nihutada, geniaalne nagu ma olen, sest seda, millal me uue kardina saame, seda ainult Jumal teab.

kui mitmekesine on keel

Hakkasin täna üht uut hispaaniakeelset raamatut lugema ja ehmatasin täitsa ära – noortele suunatud raamat ja mina saan aru enamvähem poolest mõttest ja sedagi mitte korralikult. Mõtlesin, et mind on tabanud ajurabandus ja otsisin ingliskeelse (originaal-) teksti välja. Ütleme nii, et ma tunnen end kohe hulga rahulikumalt. 😀

THE RAIN POURED down on London so hard that it seemed that it was dancing spray, every raindrop contending with its fellow for supremacy in the air and waiting to splash down. It was a deluge. The drains and sewers were overflowing, throwing up – regurgitating, as it were – the debris of muck, slime and filth, the dead dogs, the dead rats, cats and worse; bringing back up to the world of men all those things that they thought they had left behind them; jostling and gurgling and hurrying towards the overflowing and always hospitable river Thames; bursting its banks, bubbling and churning like some nameless soup boiling in a dreadful cauldron; the river itself gasping like a dying fish. But those in the know always said about the London rain that, try as it might, it would never, ever clean that noisome city, because all it did was show you another layer of dirt. And on this dirty night there were appropriately dirty deeds that not even the rain could wash away.

A fancy two-horse coach wallowed its way along the street, some piece of metal stuck near an axle causing it to be heralded by a scream. And indeed there was a scream, a human scream this time, as the coach door was flung open and a figure tumbled out into the gushing gutter, which tonight was doing the job of a fountain. Two other figures sprang from the coach, cursing in language that was as colourful as the night was dark and even dirtier. In the downpour, fitfully lit by the lightning, the first figure tried to escape but tripped, fell and was leaped upon, with a cry that was hardly to be heard in all the racket, but which was almost supernaturally counterpointed by the grinding of iron, as a drain cover nearby was pushed open to reveal a struggling and skinny young man who moved with the speed of a snake.

Kaitstud: Kuidas ma küll unustada võisin

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool: