Tagasivaade aastale 2015

pidu

Hah, kes arvab, et see pilt mu aastavahetust sümboliseerib, on loll. Tegelikult on see pigem selline:

photo_5_1_1_1024x1024

Aga lühidalt möödunud aastast.

Täitsa okei aasta on olnud, üks lisadiplom ja puha. Seega viisin ühe eelmisel aastal antud lubadustest täide. Spagaat, mille üle ma virisesin, tuli ju ka ära, see oli lisaboonus. Punkt number kahega olen ka rahul, aasta on olnud avastamisrohke. Äärmiselt meeldiv suvi, mõned uued kogemused jne. Huvitav on see, et muud mõtisklused on suht sarnased – täpselt postituses kirjeldatud tsüklilisuse teemadel mõtisklen ka praegu. Kuigi selles osas olen ma natuke küünilisemaks läinud. Budistid ütlevad, et maailma tuleb vaadata lapse pilguga – mina ütlen aga, et vaata, mis pilguga sa tahad, tuhandes päikeseloojang mere kohal EI mõjuta sind enam nii nagu see esimene. AGA. Ma olen ka õppinud, et mõni täiesti igapäevane asi võib seda kümne tuhandendat korda tehes ikka mõnus olla, sest alles tagantjärele saad sa aru, KUI eriline see ühel täiesti juhuslikult õnnestunud hetkel oli. Selle alamnäitena on mul praegu igal hommikul täiesti eriline tunne oma vanatädi kindaid kätte pannes, sest tema on siit juba lahkunud, aga miski tema tehtu on ikka veel siin ja tuletab teda igapäevaselt meelde. See on … Ilus ei ole siin ehk parim sõna, aga selles on midagi ilusat.

Samas oli see ka aasta, mille viimase osa jooksul olin ma nii palju haige, et ma isegi ei mäleta, et ma kunagi nii palju järjest haige oleksin olnud. Põhimõtteliselt terve sügise järjest olen ma köhinud ja nohus olnud ja vahepeal ainult põgusalt sellest lahti saanud. Eelkõige stressist. Nii et võib julgelt öelda, et punkt number kolme suutsin ma ikkagi nina ees rippuva porgandi poole püüeldes TÄIESTI ära unustada. Ei tea, kas peaks selle sel aastal ettepoole tõstma. Krt, ma ei saa, mul on jätkuvalt Eesmärgid. 😀 Neid ma siia ei pane, sest ma olen õppinud iseennast niimoodi piitsutama, et see osa saab nagunii tehtud, aga lubaduste loetelu algab seekord siis number kahest. Küll mina juba tean, mis nr 1 on.

Aga minu suurim probleem sel aastal on selgelt olnud see, et ma olen õppinud korralikult töötama, aga ma pole õppinud puhkama. Praegugi seda kirjutades olen jälle veits haige, sest ma tundsin küll eile, et olen veits liiga väsinud ja peaks lihtsalt kodus pikutama, aga mõtlesin, et no natuke võiks ju ikka rabeleda. Nii et kuna punktist üks ja minu igikestvast kohustuste koormast me ei pääse, peaks vähemalt punkti number kaks natuke ümber sõnastama, järgmiselt:

2. Mõtlen vähemalt kord nädalas, kas mul on kõige oma rabelemise kõrvalt jätkuvalt lõbus. Ja ühtlasi sellele, ega ma trennist endale kogemata kohustust pole teinud. Ega rootsi keele õppimisest. Ega … Ja kas mu elu on tasakaalus. Ega mulle ometi ainult ei tundu, et ma kõnnin köiel, kui tegelikult olen ma ammu ühele poole alla sadanud.

3. Mõtlen hoolikamalt, kus oma kannatlikkust rakendada. Keegi ei usu, aga ma olen tegelikult üsna kannatlik. Ja tööl ja trennis on see omal kohal, eriti kui õnnestub see järjekindlusega ühildada, aga eraelus ma ainult võidaksin sellest, kui ma inimesi sagedamini pikalt saadaksin. St ilmselt mitte lähisuhetes, aga just nende inimestega, kes kipuvad endale ise kuidagi liiga palju õigusi võtma, kui asi arvamuse avaldamist puudutab. Ma usun, et kergest ebaviisakusest ja oma konfliktse iseloomu väljanäitamisest oleks siin kasu, pikemaks ajaks puhtam ja kuivem tunne.

Need on täitsa head lubadused ju. Puhkan rohkem ja teadlikumalt, ei pinguta üle ja olen vastikum. Ma olen ise rahul.

Ilusat aastavahetust ja head uut!

Advertisements

päevad lähevadki pikemaks

ronmin

Käisime Tallinnas jõuluronimist tegemas. Ma ei saanud kohe kirjutada, sest osa minu tubli olemise plaanist näeb ette, et enne töö ja siis lõbu. Blogimine on teatavasti lõbu. Aga seal meie käisime ja tore seal oli. Pileti eest tuli küll maksta, aga see-eest on ronimisüritused sellised, et mehed kisuvad alati hiljemalt 30 minuti pärast särgid seljast. Naised ei saa ju lihtsalt stripiklubisse minna, see oleks kohatu. Aga ronijaid suu ammuli vahtida on igati normaalne, sest sa “imetled tehnikat” ja “vaatad beetat”. Nii et piletiraha läks igati asja ette.

Muuhulgas oleks vist aeg avalikult ära mainida, et jah, mina, ronimisklubi juhatuse liige, olin naiste hulgast viimasel kohal. Ausalt öeldes pole kahju ka, sest ma vaatasin, kuidas meil näiteks Abby ja Anu seal hambad ristis maadlesid, sel ajal, kui mina seal rohkem chillisin – ja ma olen ikka rohkem chillija kui võistleja. Rääkimata sellest, et algajad ei andnud oma pabereid lihtsalt hiljem äragi. Võrreldes eelmise korraga, mil ma kuskile nimekirja sain, tundsin ma ise end igatahes hulga paremini (sest eelmine kord ronisin ma ka altjulgestuses, mida ma väga ei fänna). But maybe I’m just numb. Kas tuim või zen, üks kahest. Mulle endale tundub, et pigem viimane.

Eraldi peaks vist tänama mu sõpru, kes hiljem mulle mitu päeva rääkisid, et “see Martin, muide, on vallaline, iseasi, kas ta viimasel kohal olijaid tahaks” ja “mitte et seal muidugi vahet oleks, ta tavaliselt rihib ikka nooremaid”. Kirss koogil oli “see Martin tuleb muide ka vana-aastaõhtuks sinna tallu, kuhu sinagi kutsutud oled, eks seal tuleb ööbimiskohad ka välja vaadata ja …” Muidu oleks ehk veel läinud sinna (või siiski mitte, sest ma ei taha koera enam hoidu saata, aga kuidas ma ta sinna kaasa võtaksin), aga nüüd enam ei julge. Vaene Martin, kellega ma kogu elu jooksul vist kokku kolm korda üldse vestlema olen sattunud (teemadel nagu “tere” ja “ilus ilm” ja “on sul alles klounipüksid, kloun”), ei oska ilmselt arvatagi, et MADUSID ON TA OMA RINNAL SOOJENDANUD, st et ta sõbrad teda niiviisi tema selja taga maha parseldada üritavad. Mingile Tartu hipile! Kes ronimisele isegi korralikult ei pühendu! Mis omakorda tähendab, et väga awkward oleks seal istuda, kui teised juba “kibe-kibe!” karjuvad ja meie üritame samal ajal teineteise nimesid meenutada. Mul on ka närvid. Ja teatud häbitunne.

uuga

Aga ronimise juurde tagasi pöördudes. Kohe õpime seda paremini tegema, nii et äkki olen järgmine kord taas hoopis eelviimane. Kinkisin iseendale ja Abbyle jõuludeks järjekordse roniraamatu*, kus sedapuhku arutletakse ronijate tüüpvigade teemal. Ma pole küll saanud seda veel lugeda (vt seda “enne töö ja pärast lõbu” punkti), aga plaanis on see saabuvate pühade ajal kohe ette võtta. Siis saate varsti jälle lugeda veel ühte raamatuarvustust, mis teid TÄIESTI külmaks jätab.

P.S. Pildil on suur rumal ahv, sest kõige suurem viga on see, et ronijad ületähtsustavad jõudu. Ma samastusin kohe. Ilus ahv on ju. Näeb tugev välja ja …

* Igaüks võib nüüd ise mõelda, kas me oleme kokku elama hakanud või on raamatuid siiski kaks.

inimene on loom

hundu

Ma ei tea, miks ma kipun seda vahepeal unustama ja eeldama, et inimesed päriselt mõtlevad. Enamasti ei mõtle. Ka mitte kõige targemad. Nende ootused ja eeldused on küll tingitud nende senistest kogemustest, aga need ei pea sugugi ratsionaalsed olema – no näiteks inimesel, kel õnnestus buumiajal hea palgaga abitööliseks saada, on äärmiselt raske leppida tõsiasjaga, et hiljem enam seda palka ei saa, sest ta usub oma varasemate kogemuste põhjal, et tal on selleks õigustatud ootus, ta on seda palka väärt.

Koerte peal paistab see kohe ja ehedamalt välja. Kui sa annad koerale jupi vorsti, ei mõtle ta, et sa oled nii äge. Ta mõtleb, et sul ju just oli vorsti, äkki annad ikka ühe tüki veel. Kui sa talle iga päev toidule vorsti juurde annad, siis võid sa talle ühel päeval lihtsalt koeratoidu ette anda ja ta ei söö kaks päeva, sest tal on “õigustatud ootus”, et sellele toidule PEAB ju kohe midagi lisanduma. Minu oma leiab isegi, et ma olen halb inimene, kui ma näiteks ta toidule lihaleent vms ei lisa – sest tavaliselt ju lisan. Mis sellest, et loogika kohaselt võiks pigem väita, et ma olen hea inimene (või kohutav hellitaja), sest ENAMASTI saab ta ju midagi head (= ainult koeratoiduga päevi on hulga vähem kui millegi heaga päevi, seega kaalukausse vaagides jääb minu poolt antav lisaväärtus ilmselgelt plussi).

Täna kirjutan ma sellest selle pärast, et ma kipun seda lihtsat asja kogu aeg ära unustama. Sai just jälle pauguga meelde tuletatud. Tegin ühele sõbrale just teene. Tema seisukohast üsna suure, sest ilma minu abita poleks ta ühes meie ühisprojektis osaleda saanud, minu seisukohast väga väikese, see ei nõudnud minult mitte mingit lisaenergiat. Kohe pärast seda hakkasime aga arutama järgmist miniprojekti, leppisime juba kõiges kokku jne. See oli hulga väiksem asi ja veidi teistel tingimustel, nii et minu abi polnud enam üldse vajalik (ja neil tingimustel oleks abistamine eeldanud ka minu arvestatavat lisapingutust). Ja kui asjaks läks, selgus, et ta pole omalt poolt ühes osas ÜLDSE panustanud, sest ta EELDAS, et ma aitasin ju eelmine kord, ilmselt aitan ka seekord. Ja kui ma küsisin üllatunult, et miks sa seda ometi eeldasid, kui sul on ometigi minust rohkem nii vaba aega kui vaba raha ja seekord polnud minu abi sulle sugugi vajalik, siis ta … solvus. Sest solvuda on ometigi tunduvalt lihtsam, kui päriselt mõtlema hakata ja avastada, et kogu ta eeldus põhines loogikal “mulle anti tükk vorsti, ma mõtlesin, et ju siis antakse veel”.

Nojah, mis seal ikka. Mul pole raske anda ka, kui mul parajasti on. Aga kui ma isegi oma koera* jätan vahel ainult koeratoidule, et meelde tuletada, et miski siin ilmas ei ole iseenesestmõistetav (peale koeratoidu, sest noh, tema jaoks on SEE siiski baseline, mitte näljahäda), siis keegi, kellel on kodus vorstivabrik, ei peaks küll mõtlemagi, et ta võiks proovida minus mingit süütunnet tekitada, kui iga kord ei saa Väikse Peetri vorsti koos ära süüa. Istu sisse oma solvumine omale.

* Kui te mõtlete, et “isegi oma koer” imelik väljend on, siis sõbraga oli just vestlus teemal, kas üks teine (bioloogist) sõber on järgmisel nädalal Tartus või mitte. Sõber: “Ta EI SAA ju kauem ära olla, see rakukultuur ju SÕLTUB TEMAST!”

tüdinud sellest keerdtrepist siin

harley

Palju õnne, saate pühade puhul MEGApostituse. Mõtlesin, et mida ja kust ma kärpima peaksin, aga ei suutnud, võtke julgelt kohvitass ette lihtsalt.

Tahtsin teile alustuseks motot ette anda, aga ei leidnud üles mõtet, mida ma isegi kunagi siin korranud olen, nii et vabalt öeldes – mitte miski ei tekita tugevamat sõltuvust kui stabiilsuse illusioon.

Ja tsiteerides ühe teise blogija aastatetagust väga diibilt väljendatud (ta ei ole üldse selline inimene, nii et miskipärast arvan, et ta teravmeelitses kellegi pihta), aga sellest hoolimata igati tõele vastavat mõtet:

Kerge on ette kujutada, et Universum on sinu oma pisike mängunurk kus kõik on paika seatud ja korra järgi ja kui juhtub, et miski teeb haiget või keegi kiusab, siis piisab ainult sellest, et tõstad kisa ja emme tuleb ja puhub peale või annab kiusajale vastu kukalt. Võibolla selline kujutelm teeb elamise kergemaks. Kui aga silmad lahti teed, siis näed, et Universum on kõle ja kalk koht ja ei hooli mitte üks põrm sellest, et sa oled varba ära löönud ja et sul on valus. Ja ainus lohutus on see, et kui me oleme kellegi vastu head, siis on meil keegi, kellega teineteise valutavale kohale peale puhuda.

Nimelt. Lugesin täna iseenda blogist aastatetagust kirjutist sellest, et kõik kordub. Lingiks, aga ei taha kaunist jõuluaega inimestel rikkuda, sest muuhulgas rääkisin ma sellest, et inimesed ei taha oma elu eest vastutust võtta. Aga kordub tõesti, elu kipub tsükliline olema, heal juhul on lihtsalt iga tsükli põhi ja tipp eelmistest natuke kõrgemal (aga seda eeldada on väga rumal). See ei meeldi mulle. Tahaks uskuda, et kõik on hea. Et elu läheb üha helgemaks. Ja taevas läheb üha selgemaks. Jne.

Ma nimelt olen terve selle semestri veetnud ühele arusaamisele lähemale liikudes, sinna päriselt kohale jõudmata. Ainult rahulolematus muudkui kasvas ja kasvas. Vahepeal suisa plahvatas. Lugesin oma blogi aastast 2013, võrdlesin seda tänasega ja taipasin, et see erinevus ei ole normaalne, ma oleksin nagu ajusurmas. Nii et veetsin paar päeva Tallinnas ja mõtlesin elu üle järele. (Ma ei suuda uskuda, et ma olen mingil hetkel tõsiselt kaalunud sinna kolimist, see ilm on kohutav.) Igatahes oli sellest nii palju kasu, et ma sain aru, mida ma OTSEKOHE tegema pean. Asi seegi.

Pikema perspektiivi osas. Tulin tagasi, kirjutasin Mad Maxile jõulukirja, mõtlesin natuke veel. Ja mind tabas lõpuks äratundmine. Ma olen juba tükk aega näinud vaeva, et end normaalse inimese (elik korraliku kodaniku) vormi sobitada, kuigi see vorm pole ilmselgelt üldse minu jaoks tehtud. Nagu need sketšid, kus 10 klouni mahub ühte pisikesse autosse. Ma tunnen end nagu see kõige alumine kloun, kellel kõik teised seljas trambivad. Ja ma ei tea, miks ma üldse hakkasin sinna autosse ronima. Ei, see on vale. Ma TEAN, miks ma hakkasin sellesse autosse ronima, see oli natuke nagu dr Who kast, väljastpoolt ei osanud suuruse kohta midagi arvata. Aga miks ma nii järjekindlalt edasi ukerdasin, kui oli juba näha, et see nii kuradima pisike on ja minu kehakumerustega sugugi ei arvesta, vat seda ma nüüd küll ei tea. Et kas oli tõesti tunne, et oleks aeg suureks kasvada ja ühiskonna rõõmuks varsti valge aiaga majas elades ja valget labradori omades lapsi välja suruma hakata või milles nüüd asi. Olid mõned tuttavad, kes päriselt ka ütlesid, et “vaata, kui vana sa oled, hakka ometi normaalseks inimeseks,” aga ma ei kuula ju kunagi kedagi, ma ei tea, miks ma nüüd järsku NEID oleks pidanud kuulama. Teine variant on see, et magistritööd kirjutades otsisin ma inspiratsiooni ja leidsin seda mitmes väga töökas inimeses, kelle töökus oli tõesti väga motiveeriv – ja üritades seda töökust kopeerida, hakkasin ma ehk lisaks seda ka mingis muus suunas rakendama, mõtlemata, kas see on nüüd tõesti see suund, kuhu ma minna tahan (sest neid inimesi ma küll kuidagi süüdistada ei saa, ükski neist pole normaalne, kõik on toredad ja mulle ainult väärastunud eeskuju andnud). Ehk ei olnud ma lihtsalt rahul tollase status quo‘ga ja leidsin, et hakkaks minema ja vaataks, kuhu me välja jõuame. Tihti ongi “ära” igati hea variant. Igatahes vales suunas ma läksin ja tagantjärele on väga raske hinnata, mis mulle selleks üldse tõuke andis. Ja nüüd tunnen ma end järsku hulga paremini, sest ma taipasin, et issa rist küll, ma olen üritanud kellelegi meele järele olla, aga see on debiilne, sest see “keegi” pole isegi reaalselt eksisteeriv isik, see on minu aju haige konstruktsioon. Äärmiselt vabastav. Rääkimata sellest, et KAKS TUNDI pärast seda, kui ma ise sellele arusaamisele jõudsin, tuli üks inimene ja kinnitas seda seisukohta. Ja siis üks veel. Ehk siis kõrvalseisjad on seda juba mõnda aega märganud.

Lisaks on mul ka mu igikestev keskeakriis, sest ma ei ole jätkuvalt suutnud välja mõelda, kelleks ma suureks saades saada tahaksin. Ja kuna ma olen juba üsna suur, on iseendale tiba suurem surve see välja mõelda. Sest mu süda tundub arvavat, et niisama läbi elu kruiisida ei ole piisavalt asjalik, peaks ikka midagi sütitavat olema. Mina (mu aju siis ilmselt) ausalt öeldes ei nõustu – ma olen täiesti kindel, et suurem osa inimesi lihtsalt kulgevad läbi elu. Aga miskipärast ei ole ma sellega rahul. Mul on tunne, et kuskilt siit võiks minna inimese ja inimahvi vahe, et inimene ei taha ainult süüa ja seksida, vaid tahab ka areneda. Aga sellele lisaks võiks ju teoreetiliselt olla ka kutsumus. AbFabil näiteks on kutsumus. See ajab teda pidevalt närvi ja ta tahaks pool ajast kedagi sellega peksta (kui oskaks ainult õige nurga alt kutsumusest kinni võtta), aga mulle tundub see ikka üks õige ja hea asi.

Üks sõber soovitas mulle selle probleemi lahendumiseks raamatut, ütles, et vat see aitab mul ree peale saada. Viis peatükki lugesin, enne kui talle sõnumi saatsin ja küsisin, kas ta on lolliks läinud, et üritab MIND usku pöörata. Ta ei saanud üldse aru, millest jutt. Pärast mitmeid vahetatud sõnumeid selgus, et on olemas kaks sarnase nimega raamatut. Esimene on eneseabiraamat inimestele, kes on karjääriga kimpus, teise autoriks on üks pastor ja see koosneb paljudest lugudest, mille kõigi ühiseks jooneks on, kuidas olla parem kristlane. Ja ma maksin selle eest!

Ega ma iseenesest ei kurda, kui Allah juba selle raamatu minu juurde tõi, küllap tema siis ka millekski hea oli. Ehk oligi vaja mulle meenutada, et kõige olulisem siin elus pole mitte usk ise, vaid see, et sa teiste vastu lahke oleksid ja hindaksid hetki, mis on sulle antud. Siiski arvan ma, et neist viiest peatükist mulle piisas, ma ei jaksaks rohkem hingeharidust lihtsalt vastu võtta.

Ja olgu ära mainitud, et ma olen ikka loomu poolest positiivne inimene. Sobiksingi ehk hästi usklikuks. Sest kui mul on näiteks midagi viltu ja siis järsku tuleb ootamatult mingi väike asi, mis aitab seda mingil määral parandada, mõtlen ma kohe, et “küll mul ikka alati veab, sain küll solgiämbri kaela, aga no vaata vaid, leidsin kohe terve paki salfakaid, millega end puhastada!” Eile ja täna näiteks astusin välja ja päike paistis – ja ma ei saa midagi parata, mul on siis kohe naeratus kõrvuni, sest päike ju paistab ja seda ei juhtu Eestis detsembrikuus just eriti tihti. Täna sain teada, et minu ja ühe noore daami eesmärgid lähemaks ajaks kattuvad suurepäraselt, nii et üks tulekahi saab tema abil kergelt kustutatud – nii et selle asemel, et kurvastada, et see probleem olemas on, olen ma kohe väga rõõmus, et on olemas keegi, kes seda lahendada aitab. SELLINE positiivsus läheb ilmselt otsapidi juba kuskile vaimuhaiguse alla.

Midagi ilusat neile, kes kõik läbi lugeda jaksasid. Tänane laul tuleb AbFabilt, taas selline, mis jääb lihtsalt kummitama (Laura Marling on üldse erilise häälega noor daam ja ma arrrrmastan seda, kui kaasakistud need mehed seal videos sellest rütmist on):

Keelame muidugi burka ja pearäti kandmise ära

Ma olen vahel natuke aeglane, nii et lugesin alles praegu seda uudist. Ja pidin oma hommikukohvi kurku tõmbama, kui lugesin, et seda keelamist seostatakse perevägivalla vähendamisega tulevikus. Sest noh, ometigi Eestis ju perevägivalla probleemi ei ole ja ei tuleks ka, kui siia moslemid elama ei koliks. Ignoreerime nüüd fakti, et uuringute kohaselt kannatavad ca 300 naist igapäevaselt vägivalla all, ca 1500 naist aastas pöördub naiste varjupaikade poole, aastas saab vägivalla tõttu vigastada 44 000 naist (6000 neist on raskelt vigastatud) ja pooled vigastustega lõppenud juhtumitest toimuvad naise kodus. Kõigest kümme protsenti naistest teeb tõsise vigastusega lõppenud koduse rünnaku korral avalduse politseisse (ja 14 protsenti meestest, sest ka mehed kannatavad teatavasti vägivalla all, täna vaatame neist lihtsalt mööda, sest nemad burkat ei kanna). Lisame nüüd siia selle, et elame kultuuris, kus selliseid asju peetakse naljakaks, ja hiljuti arutatud numbrid, mille kohaselt Eestis on mitu korda suurem oht oma lähedase käe läbi surra kui näiteks Türgis, kus 95% rahvastikust on moslemid.

Aga ei, keelame pearätid ära jah, küll see vägivallaprobleem ka siis kohe iseenesest kaob.

Häid jõule teilegi!

märkus iseendale

Kui sa ei taha end trollis avalikult tönnimisega margistada, siis ära mõtle, et ilgelt äge oleks raamatuvarga raamatut just seal edasi lugeda, kui sa oled pooleli kohas, kus vaesesse perre lapsendatud laps varastab oma pere tagant margiraha, et oma tõenäoliselt surnud emale kirja saata.

Lisa: See on täitsa huvitav, et filme vaadates mul ei ole silmad üldiselt märja koha peal, kui just mõni koer surma ei saa vms. Aga raamatut lugedes pole üldse palju vaja, et kraanid lahti keerataks. Seda raamatut loen ma ju itaalia keeles, mis tähendab, et on kohti, kus ma hiljem ingliskeelset versiooni vaadates mõtlen “ah see tähendas SEDA”, aga IKKA piisab sellest kirjeldusest, kuidas vaene õnnetu tüdruk seal köögipõrandal tappa saab, ja sellest, kui õnnetu ta kasuema on, kui teada saab, miks tüdruk raha varastas, et ma istuks seal trollis nagu oleks just perekond Siberisse saadetud. Mis sellest, et kõigest läbi häda kuidagi aru sain üldse.

Oh neid lolle sportlasi

mina

Mitmed inimesed on blogosfääris korduvalt väljendanud mõtteid teemal “sportlased olid trennis, kui mõistust jagati”. Ütleme nii, et sessi ajal ülikooli spordiklubis treenimine lükkab need seisukohad ikka hooga ümber.

Esmalt oli mul rõõm vaadata, kuidas üks neiu vähemalt pool tunnikest raamatut lugedes sörkis. Ja kui hakkasin trennist koju minema, jooksid minu ees kaks väga heas vormis noormeest, kes üksteisele kordamööda keemiaalaseid küsimusi esitasid. Ma kajastaksin, aga ma ei saanud ei küsimustest ega vastustest aru.

Teisel teemal.

Marca kirjutas siin teatud inimeste suhtumisest, mida nad rõõmsalt teistega jagavad, teemal “olge siis ise ägedamad”. St kajastas põhiliselt Feministeeriumi artiklit. Ja no ma saan aru, et ilusatel ja rikastel ja edukatel on väga lihtne visata, et teised võiksid ju lihtsalt ilusamad ja rikkamad ja edukamad olla ja vähem vinguda, aga nagu Marcagi juures öeldi, kui kõige rohkem teenivad eestlastest mehed, seejärel eestlastest naised, siis venelastest mehed ja siis venelastest naised, on raske uskuda, et siin ainult individuaalse ägeoleku küsimus on.

Ühe tuttava õppejõuga, kes õpetab väga praktilist ala, tuli ka just jutuks, et kui ta tunnis küsib, et kes siis nüüd tahab proovida, on kõik tüdrukud vait ja vahivad maha, poisid tulevad proovima. Meestest ja naistest räägime tegelikult siis juba, ülikooli tasemel. Aga see ei tähenda, et tuleks siis õlgu kehitada ja öelda, et nojah, nii siis nüüd on, vaid tuleks teha midagi, et nii need, kes on häbelikuks kasvatatud kui need, kes on häbelikuks sündinud, saaksid oma oskusi arendada. Ülikoolis mind üldse häiris veits see, et bakas eeldati, et sa käid nööri mööda nagu tubli lasteaialaps ja makas järsku eeldati seda, et sa mõtled iseseisvalt. Igasuguse edu eelduseks on alati iseseisev mõtlemisvõime ja pealehakkamine, nii et tegelikult tuleks seda teadlikult arendada. Aga mitte lausega “olge siis ägedamad”, vaid ma ei teagi, “tehke seda, millesse te usute” ehk.

Kolmandaks. Vanaema tahtis minust ja mu väikevennast pilti, nii et kuigi mul oli väga halb päev (et mitte öelda, et mitu halba päeva järjest), käisime ühe mu sõbranna juures pildistamas ja mingi ime läbi suutis ta minust isegi naeratuse välja võluda*. Ma olin nii rabatud, et tahtsin suisa teistegagi jagada, sest no kui ma isegi kehvas olukorras niimoodi naeratada oskan, peab kõik paremaks saama. Vaadake siis.

Ja päeva lõpetuseks vaatasin Pikslite filmi – ma poleks elu sees arvanud, et ma võin mõnda Adam Sandleri megatotrat filmi NIIMODI nautida. See oli nii piinlik ja samas nii naljakas. Nüüd olen ma järelikult siis üks sellistest inimestest. Ja selle stseeni pärast armusin ma Joshi:

* Ma olen muidu täiesti ebafotogeeniline. Täna oli pildistamine nii, et ma nägin samal ajal end peeglist ka. Esimesed pildid olid kõik imelikud, nii et ma käratasin mulle omase daamilikkusega, et “ma NÄEN ju, et ma näen täiesti suurepärane välja, mis mõttes sa minust suurepärast pilti ei tee, anna kaamera siia, ma teen ise!” Võtsin kaamera kätte … ja nii, kui ma hakkan seda seal peegli ees tõstma, tuleb mulle täielik kalanägu ette. Lasen alla, ilu kui palju. Ja nii viis korda järjest. Ilusad pildid saime lõpuks tehtud nii, et fotograaf lihtsalt LÄMISES täiesti suvalisel teemal, et mul meelest ära läheks, et see kaamera olemas on.

  • Rubriigid