Ütleme ausalt, ma olin alguses selle raamatu osas üsna skeptiline, sest kui keegi kohe alguses oma suurimate eeskujude hulgas Carlos Castaneda ära mainib, on mul raske uskuda, et sealt midagi väga tõsiseltvõetavat tulla võiks. Aga otsustasin talle siiski võimaluse anda. Ma nüüd ei tea … andis sealt üht-teist välja korjata küll ja minu jaoks oli täitsa nauditav lugemine. Pealegi, esiteks on autori nimi Arno, mis on vahva, ja teiseks tuletas see mulle meelde minu noorusaega, kus mina ka Castanedat jms lugesin.
Põhimõtteliselt võiks kogu selle raamatu kokku võtta sõnadega, mis viimastel võistlustel üks Tallinna ronija oma naisele ütles, enne kui see seinale läks: “Ära ainult huia!”
Natuke pikemalt – analüüsi ennast ja olukorda, aga mitte selle pilguga, et “miks ma ometi selline olen ja nüüd seda rada ei roni” ega ka “äkki ma juba nädala pärast ronin seda rada”, vaid “mida praegu teha, et mul oleks suurem võimalus seda tulevikus ronida, ja kuidas käesolevat hetke maksimaalselt ära kasutada”. Mitte just kõige originaalsem, ma tean, aga vahepeal on vaja seda meelde tuletada küll. Küll aga ei istunud mulle üldse see new age’ilik stiil. Vanemaid näiteks ei nimetatud mitte vanemateks, vaid hoolitsejateks, ja igasse peatükki mahtus õpetlikke lugusid Castanedast. Keda põhjalikult ei huvita, sellel pole vaja edasi lugeda. Loe edasi “Mina olengi ronisõdalane”
Pärdikute päevaraamat 