Mina olengi ronisõdalane

xena

Ütleme ausalt, ma olin alguses selle raamatu osas üsna skeptiline, sest kui keegi kohe alguses oma suurimate eeskujude hulgas Carlos Castaneda ära mainib, on mul raske uskuda, et sealt midagi väga tõsiseltvõetavat tulla võiks. Aga otsustasin talle siiski võimaluse anda. Ma nüüd ei tea … andis sealt üht-teist välja korjata küll ja minu jaoks oli täitsa nauditav lugemine. Pealegi, esiteks on autori nimi Arno, mis on vahva, ja teiseks tuletas see mulle meelde minu noorusaega, kus mina ka Castanedat jms lugesin.

Põhimõtteliselt võiks kogu selle raamatu kokku võtta sõnadega, mis viimastel võistlustel üks Tallinna ronija oma naisele ütles, enne kui see seinale läks: “Ära ainult huia!”

Natuke pikemalt – analüüsi ennast ja olukorda, aga mitte selle pilguga, et “miks ma ometi selline olen ja nüüd seda rada ei roni” ega ka “äkki ma juba nädala pärast ronin seda rada”, vaid “mida praegu teha, et mul oleks suurem võimalus seda tulevikus ronida, ja kuidas käesolevat hetke maksimaalselt ära kasutada”. Mitte just kõige originaalsem, ma tean, aga vahepeal on vaja seda meelde tuletada küll. Küll aga ei istunud mulle üldse see new age’ilik stiil. Vanemaid näiteks ei nimetatud mitte vanemateks, vaid hoolitsejateks, ja igasse peatükki mahtus õpetlikke lugusid Castanedast. Keda põhjalikult ei huvita, sellel pole vaja edasi lugeda.

Pikemalt. Põhipunktid, mida järgides sa IGATAHES arened:

  1. Saa teadlikuks. Jah, ta ei võinud öelda, et analüüsi ennast ja enda tegevust. Ei, ta pidi ütlema “saa teadlikuks”. Mõte on lihtne. Meile õpetatakse lapsest peale, et meie väärtus sõltub sellest, mida ja kui hästi me teeme. Kui vanemad on meie tegevusega rahul, saame kiita. Kui ei ole, saame laita või tõmbavad vanemad kulmu kortsu, sest me õppisime teistest hiljem kella tundma ja oleme nüüd inimestena vähem väärt kui teised. Vähemalt seni, kuni me milleski muus jälle naabri lastest tublimad oleme. Hiljem võtab ühiskond piitsa ja prääniku üle. Meid kasvatatakse teiste heakskiidu nimel tõmblema. Ja kuigi heakskiit võib sellisel juhul olla kasulik tegur (“kiida lolli ja loll teeb”), on selle mündi teiseks küljeks hirm läbikukkumise ees ja soovimatus midagi teha, kui inimesed vaatavad. Inimene on õnnelik, kui ta millegagi hakkama saab, õnnetu, kui ebaõnnestub. Trennis on aga paratamatu, et sa ei tee kõike esimese korraga ära, suure osa ajast liigud sa tibusammudega ja ebaõnnestumiste kaupa eesmärgile lähemale ja oled suure osa ajast iseenda peale vihane, sest sa ei vasta standardile, mille su ego on seadnud. See peatükk õpetab neid mustreid ära tundma ja end vaimselt distsiplineerima (ja loomulikult oma egost vabanema) – põhirõhk on sellel, et üks õige ronija ei peaks end pidevalt teistega võrdlema ja rajanumbreid vaatama, vaid peaks rõhuma isiklikule arengule ja seda protsessi nautima. Enese välisele väärtusele keskendumine on vaimse ressursi raiskamine, selle asemel tuleks keskenduda õppimisele, mis tähendab, et uusi võimalusi tuleb alati kasutada, ka siis, kui nendega kaasneb suur läbikukkumisoht, sest sellega kaasneb ka kogemus. Termin – power-sink, miski, mis võtab tähelepanu ära (näiteks muretsemine, kui keegi vaatab, sest on vaja oma mainet alal hoida). Selle väiksem vend (power-leak) tuleb väiksematest, aga sagedatest segajatest, milleks on näiteks piirav enesesisestus, raja äraronimise pärast muretsemine (või positiivse tulemuse lootmine, selle asemel, et flow’le keskenduda), kehv sisseharjunud reaktsioon välisele tegurile jms. Seega tuleks kohe, kui ebasoovitatavat mõttemustrit märgatakse, üritada kas ebasoovitatavat reaktsiooni edasi lükata või millegi muuga asendada, et halbu harjumusi murda.
  2. Pööra detailidele tähelepanu. Ära unusta hingata (puhkehetkel sisse, pingutades välja, ütlevad teised, see autor ütleb, et hinga diafragma kaudu ja rahulikult), vaata ümbrust “pehme” pilguga, st ära keskendu millelegi liigselt, aga ära vahi sihitult ringi. Väidetavalt juhib aju kõnekeskus ka närvide tööd, nii et enesesisendusel on väga suur mõju, kontrolli seda, mida sa iseendale sisendad. Sel hetkel, kui sa mõtled “kurat, ma ei ulata selle nukini,” oled sa vähendanud oma võimalusi selle nukini ulatada. Alguses ei ole võimalik seda vältida, tuleb sellele lihtsalt positiivsemaid asju otsa mõelda, kuni ümber harjud. Kusjuures väidetavalt mõjub iseendalt küsimine “kuidas ma nüüd selle nukini ulatan?” sama hästi kui positiivne enesesisendus (eeldusel, et see on siiras küsimus, mitte irooniline “kuidas kuradi päralt ma nüüd sinna ulatama peaksin?”) ja ohtlikus olukorras isegi paremini (sest sa ei usu väidet “see pole üldse ohtlik”, aga küsimus “kuidas me selle elusalt ja tervena ära ronime?” rahustab ja paneb konstruktiivselt mõtlema). Soovitatakse kasutada aktiivset positiivset sõnavara (see selgitab ilmselt, miks meie trennis võib kindel olla, et kui suured tugevad poisid ütlevad “HUVITAV”, räägivad nad mingist täiesti võimatusest rõvedusest, kus kõik nukid on väikesed, kaugel ja neist on võimatu kinni hoida). Selle asemel, et öelda “ära kuku”, tuleb öelda “leia tasakaaluasend”. Hmm, kuidas see “ära huia” positiivseks pöörata, nii et see sama lühike ja lööv oleks? Põhimõtteliselt keelatakse ära sõnad nagu hea ja halb, läbikukkumine ja äraronimine, nende asemel on näiteks pingutus ja tulemus ja tulemuse põhjal otsustatakse, mida järgmine kord teisiti teha. Muuhulgas pidi ka try (proovima, üritama) negatiivse laenguga sõna olema, sest sisaldab eneses juba algusest peale ebaõnnestumise võimalust. See võimalus on muidugi algusest peale olemas, aga sõdalane ei tuleta seda endale keelega meelde (mina arvasin, et sõdalane isegi ei kasuta sõna “ebaõnnestumine”, aga ju siis see polnud enam oluline).
  3. Take responsibility! (Sest “võta vastutus” kõlab imelikult) Nii, nagu ei ole normaalne öelda, et “mul on pohmakas, sest ma jõin odavat punast veini”, vaid tuleks ausalt tunnistada, et “mul on pohmakas, sest ma jõin eile liiga palju”, tuleks ka vältida lauseid nagu “see jalanukk ei hoidnud” ja tunnistada iseendale, et “ma ei osanud seda jalanukki kasutada” / “mu jalatöö oli kehv”. Täpselt sama kasutu on mõelda “oleks see nukk ainult suurem” või “oleks ma ainult viis sentimeetrit pikem”. No ei ole, sitt lugu küll. Keskendu sellele, mis me siis nüüd teeme oma olemasoleva pikkuse ja nukkidega. Nii, nagu mina praegu lepin sellega, et no ei saa praegu trenni teha, tuleb ilma elada. Ka endale valetamine teemal “ma pean ainult ühe liigutuse veel tegema”, kui sa tead, et tahad tegelikult iga hinna eest lõppu jõuda, on endale valetamine, ja pikemas perspektiivis kahjulik, sest selle asemel võiks lihtsalt tulemusele mõtlemata ronimisele keskenduda. Lisaks rajale tuleb realistlikult hinnata ka kukkumise tõenäosust ja võimalikke tagajärgi (meil on põhiliselt toprope-heroes, st võib rahulikult hingata, sest negatiivsete tagajärgede tõenäosus on nullilähedane, sest teatavasti ego meil enam haiget ei saa ja vigastuste oht on minimaalne). Sa ronisid nii hästi, kui sa parajasti suutsid. Kui sa ütled, et “ma oleksin roninud paremini, kui mu mental game oleks paigas olnud / tuju oleks parem olnud / jalatöö parem olnud / mul oleks rohkem sõrmejõudu”, ütled sa tegelikult TÄPSELT ühtviisi “ma oleksin roninud paremini, kui ma oleksin parem ronija”. Pole vahet, mis osa sind alt vedas, oluline on seda lihtsalt tunnistada ja selle arendamisele keskenduda, aga see, et sul on kehv keskendumisvõime või madal stressitaluvus ei “vabanda” kehva esitust sugugi rohkem ega vähem kui see, et sul on nõrgad sõrmed – ja see ei peaks ka üldse oluline olema, oluline on see, et sa teed midagi, et parandada oma keskendumisvõimet või tugevdada sõrmi.
  4. Giving ehk sinu enda output. Lääne inimesed on entitled, nad usuvad, et neil on õigus mingitele asjadele. Et neil on õigus armastusele, rahale, uuele telekale ja kui nad seda ei saa, on see piisav põhjus vihastada, sest juba oma eksistentsiga on nad selle kuidagi ära teeninud. Ronija, kes vihastab, kui ta mingit rada ära ei roni, vaevleb täpselt sama probleemi käes – ta arvab, et tal on õigus mingile tulemusele, kuigi ta ei ole seda tegelikult ära teeninud. Ma näen trennis päriselt inimesi, kes hakkavad vanduma või isegi seina taguma, kui nad ei saa seda, mida nad tahavad, sest nad ei ole rahul. Iseendaga muidugi, aga see ei ole arengule suunatud lähenemine. Kui inimene ütleb, et “ma PEAKSIN selle raja ära ronima,” on see pettumus, et ta ei vasta mingile enda seatud standardile / oma minapildile ja ta takistab sellega optimaalset arengut, isegi kui ta nüüd vihaga seinale läheb ja selle ära ronib. Pigem analüüsi olukorda, mõtle, mis oleks sinu oskuste kohaselt parim võimalus, et seda rada ära ronida, ja anna oma parim. (Vahemärkus: minu jaoks tekib selle osaga see probleem, et iseenda võimete “objektiivne hindamine” ei ole kunagi päris objektiivne. Inimesed pea ALATI kas ala- või ülehindavad oma võimeid, tihti samal ajal. Ma võin vaadata mingit rada ja mõelda, et “no ma lihtsalt ei ole võimeline seda ära tegema, proovisin kümme korda ja no ma EI suuda seda hetkel ära ronida” – et avastada täiesti juhuslikult, et tegelikult oli mingi liigutus imeväikese muudatusega kehahoiakus vabalt tehtav. Ja kui sa ei ole veel väga hea ronija, on see minu meelest ootuspärane, et tuleb lihtsalt võimalikult palju ronida ja proovida, tõsi küll, ideaalis end emotsionaalselt liigselt tulemusega sidumata, et näha, mis on tehtav ja mis mitte. Selle käigus areneb ilmselt ka see analüüsioskus.)
  5. Valikud. Ronimine erineb nii mõnestki spordialast selle poolest, et IGAL SAMMUL tuleb uuesti otsustada, kas riskida. Kui sa teed suusahüpet, pead hüppe alguses otsustama, kas hüppad. Kui sa ronid, pead sa iga liigutuse alguses otsustama, kas riskid. See tähendab, et igal sammul (igasse tasakaaluasendisse jõudes, enne edasiliikumist) hindad sa riske uuesti ja igal sammul võib ebaloogiline hirm (või, vastupidi, liigne enesekindlus) sinust võitu saada. Paljud ronijad kas eitavad riski olemasolu või hüppavad pea ees vette, et poleks aega hirmu tunda. Kokkuvõttes on mõlemad kehvad taktikad. Kui sa otsustad riskida ja liigud, võid sa kas jõuda järgmise tasakaaluasendini või kukkuda. Selleks, et seda liigutust võimalikult hästi sooritada, pead sa mõlemaks tulemuseks võrdselt valmis olema. St isegi kui sa oled soojendusrajal ja tead, et kukkumise tõenäosus on nullilähedane, peab see sinu jaoks ikkagi võimalusena neutraalne olema, see ei tohi sind rivist välja lüüa. See ei tähenda, et sa ei tohi valu karta, kuigi võimaluseks, et on valus, peab muidugi valmis olema. Muidugi võid sa alati otsustada, ka mitte riskida, aga kui sa riskid, peab otsus olema lõplik, kõhklusteks pole enam ruumi. Tihti peale on fear of falling tegelikult lihtsalt fear of losing control. Paljud ronijad on kontrollifriigid, kes ei vihka midagi rohkem kui arusaama, et nad ei kontrolli parajasti ei olukorda ega oma keha. Kui sa ei eelda, et teed mingi liigutuse ära (mis on juba ette vale, kui sa tähelepanelikult lugenud oled), aga see siiski juhtub, ei tohi SEE sind rivist välja lüüa, vaid sa pead olema valmis uut olukorda kohe kainelt hindama. Mul näiteks on mitu korda juhtunud, et ma pean alla mõtlema tulema, sest ma jõudsin ootamatult kaugele ja ei osanud seal siis enam midagi peale hakata. Ja iga ronija meelisseisundi, flow, kohta öeldakse järgmist: “The best performances involve maximum, efficient effort with the body and no effort with the conscious mind – a state of relaxed concentration.” Raamatu kohaselt on see võimalik siis, kui ronija on riske juba hinnanud ja nendeks valmis ning keskendub (inglise keeles öeldakse suisa commits fully) nüüd ronimisele, mitte ümbritsevale infomürale.
  6. Kuulamine. “You want a sense of control, even if the only way to attain it is by clinging to a mediocre level of performance.” Seda võrreldakse vestlusega, kus sa taipad, et tegelikult sa ei kuula, mida su kaaslane sulle räägib, vaid ootad võimalust ise rääkida ja mõtled, mida sa talle vastu ütled – see tähendab, et tema info ei jõua sulle tegelikult kohale, sest su ego ei taha uut infot, ta tahab lihtsalt heakskiitu. Ronides juhtub ka vahel nii, et ego tahab lihtsalt status quo‘d säilitada. Näiteks oled sa enne ronimahakkamist kindlasti juba rada visualiseerinud, aga ronides võib selguda, et see plaan ei toimi või et mõni teine toimib paremini. Seetõttu on oluline kivi ja rada “kuulata” ja tunnetada. Selles peatükis räägib ta ka sellest, millele ma neljandas punktis viitasin – et tegelikult ei oska inimene ju täiesti objektiivselt uut olukorda analüüsida. Nii et ta rõhutab jälle, et tuleb lihtsalt jälgida, mida su alateadvus räägib, kui su alateadvus ütleb, et “sellest nukist ei saa hoida” või “sealt peaks ulatama küll”, aga sellel ei tohi lasta end mõjutada, küll tuleb aga kuulata oma sisetunnet ja sellest lähtuda. Mina, tavainimesena, ei saa aru, kuidas ma peaksin lihtsalt sisetundel (mis on väidetavalt alati õige) ja ego poolt saadetud infol vahet tegema. Nii et see osa jäi mulle kergelt arusaamatuks.
  7. Teekond. Prokrastineerijate põhitõde – raskes olukorras tahab mõte kergemale teemale hüpata. Sama ronimisega, kui on raske, tahab mõte järgmisele puhkevõimalusele liikuda. See pole sulle kasulik, püüa kogu aeg hetkes olla. Kaose ignoreerimisest pole kasu, tuleb õppida keerulises olukorras hakkama saada, seda enam, et just keerulised olukorrad pakuvad kõige rohkem arenguvõimalusi. Näited siin on kusjuures kõigile ronijatele kindlasti äratuntavad. Näiteks kuidas sa raja lõpus närvi lähed, sest kui sa NÜÜD feilid, on kogu senine ronimine nagu raisku läinud, rada jäi ju ronimata. Sa oled eesmärgile fikseeritud ja see vähendab su sooritusvõimet. Kui oluline on teekond, suudad keskenduda hetkele ja arengule. Sa ei pea endale valetama, aga ei pea ka vihastama oma vajakajäämiste peale, sa lihtsalt tegeled nendega. Usalda oma keha, oma julgestajat ja kivi ning keskendu hetkele.

Kokkuvõtteks. Hmm, ma ei suutnud siit suurt midagi välja kirjutada. Point oli selles, et motivatsioon peaks tulema armastusest ala vastu. Sel viisil inimene juba on hetkele keskendunud, sest sellest talle piisab. Teiseks rõhutati, et keegi ei saa hetkega ideaalseks, kõigil on vajakajäämisi, raamat lihtsalt õpetab nendega toime tulema. Ja lubati, et ainuüksi raamatu lugemine JUBA muutis midagi sinu sees, isegi kui sa ei viitsi selle peale enam kunagi mõelda. Päris äss diil.

Pärast kokkuvõtet tulid aga soovituslikud harjutused, mis tundusid üsna asjalikud. Nii et räägime neist lähemalt.

  1. Set an intention. See pole tegelikult eraldi harjutus, vaid iga harjutuse alus. Set an intention ja jaga seda sõbraga. Selle asemel, et ta trennis ütleks “läheb-läheb”, võiks keskenduda konkreetsele asjale. Täpsustatud ei ole, aga no ma eeldan, et näiteks jalatööle või kehahoiakule vms.
  2. Visualiseeri enne ronimist.
  3. Mediteeri. Mitte ainult kodune mediteerimine, vaid ka seinal vajadusel meditatiivse seisundi saavutamine. Hinga rahulikult, keskendu hetkele, silmad rahulikult seinale keskendunud, mitte ringi vilamas.
  4. STOPP. St kui tunned, et ebasoovitavad mõtted hakkavad pähe trügima, ütled “STOPP!” või midagi muud sarnast, et need kohe välja lülitada.
  5. Lükka ebasoovitatavat käitumist edasi. Roni ideaalis altjulgestuses (ma ei ole päris kindel, kas see on autori meelest nüüd kergem või raskem variant, st kas ta mõtleb, et “pole nii raske kui trad” või “on raskem kui ülaltjulgestuses ronimine”, pigem ilmselt esimene, nii et tahaks loota, et meie võime seda ülaltjulgestuses teha – hiljem räägib ta eraldi ülaltjulgestusest ka, nii et ühesõnaga ideaalis tuleks seda altjulgestuses teha) enda jaoks rasket rada ja selle koha peal, kus sa tavaliselt hakkad tegema asju, mida ei peaks tegema (lased asendi käest ära, karjud julgestajale, et ta sisse võtaks, teed järgmise liigutuse poole vinnaga, hakkad liigselt energiat asendivahetamise peale kulutama), üritad neid edasi lükata. Sellest pole midagi, kui sa ei suuda kohe õiget asja teha, juba see, kui õnnestub muidu automaatse reaktsioonina tegeva vea hiljem, aitab seda deautomatiseerida. Intention on siin siis vale reaktsiooni äratundmine, lisaks tuleb üritada seda viivitada. Kutsud end nimepidi ja ütled:”No nii, Oskar, mõtlesid just, et tahad julgestajale hüüda, et võtku sisse. Sa võid seda ikkagi teha, aga mitte otsekohe” ja liigud enne kuskile poole. Või ütled hoopis “anna järele!” ja hüppad alla (ei soovita kuskil kuuemeetrise seina peal).
  6. Uju võõrastes vetes. Tee asju, mida sa tavaliselt ei tee ja mis on sulle konkreetselt ebamugavad. Kui sa enamasti altjulgestuses ei roni, siis tee seda. Kui sa üldiselt kukkumist väldid, siis kas harjuta seda või roni radu, kus sa pead riskima ja veidi hüppama ja ära tee seda hüpet poole vinnaga. Kui sa oled harjunud käsi puuderdama, jäta magnakott alla. Roni sussides, mis on sulle liiga SUURED (kujutan ette, kuidas ronijad seda oma õudusunenägudes näevad ja vannitoas pärast nuuksuvad). Oluline on jälgida oma reaktsiooni stressisituatsioonis – mida sa teed? Vihastad, kurvastad, lähed närvi, hakkad “süüdlast” otsima (kätes pole piisavalt jõudu jms)? Harjutuse intention on seega enda arengut piiravate reaktsioonide järgimine.
  7. Stalgi ennast. Filmi end ronimas radu, kus sa oled oma võimete piiril. Vaadates jälgi, mida sa valesti teed, ja meenuta seda, mis parajasti su peas toimus.
  8. Soojenduseks tee näiteks lihtsal rajal sellist harjutust, et üritad mõlema jalaga end lükata ja samal ajal oma tasakaalule ja keha liikumisele keskenduda.
  9. Harjuta teadlikult seda, et ei unusta hingamist ära ja et silmavaade on “pehme” (ei jõllita mingit konkreetset seina osa, aga kõik on perifeerses vaateväljas, lõpuks ometi sain ma aru, mis see siis täpselt on).
  10. Kirjelda objektiivselt a) rada ja b) enda sooritust sellel rajal. Juba vihkan veits seda harjutust. Sest noh, mu Ego …
  11. Analüüsi rada enne ronimist, mõtle välja, millisest sinu skillist (tehnilisest oskusest siis eesti keeles) selle ronimisel kasu võiks olla, ja pea seda oskust ronides silmas.
  12. Harjuta ühest nukist teise hüppamist. See mulle juba meeldib.
  13. Harjuta kukkumist. Altjulgestuses, ülaltjulgestuses, svingi kukkudes. Enne muidugi hinda riske.
  14. Valetamisharjutus. Vahel me ebaõnnestume (seda sõna muidugi raamatu kohaselt kasutada ei tohi), sest meie alateadvus valetab meile ja ütleb, et me ei saaks järgmise liigutusega hakkama, nii et me ei anna oma parimat. Seega tuleb selles harjutuses ronida rada, mis on sinu jaoks raske (mida sa ei suudaks on-sight‘ida), ideaalis ülaltjulgestuses (st nii, et reaalne füüsiline oht on minimaalne). Intention: selle asemel, et otsustada, et nüüd ma kukun, ronid, kuni sa tõesti JUHTUD kukkuma. Aga ei tee midagi poole peffiga, kui juhtud mõtlema, et “nüüd ma kukun”, hoiad kasvõi seljakarvadega kinni ja annad oma maksimumi. Ignoreeri oma alateadvuse valesid, ta on nagu need liiga kaitsvad vanemad, kes tahavad, et nende lastel oleks igav elu.
  15. Pidev liikumine. Võimalikult lihtsal rajal pidevas liikumises olemine ilma midagi mõtlemata. Mõtlemise väljalülitamine on see ülesanne siin. Lisaharjutusena võib sama asja teha nii, et jälgid, kuidas su silmade liikumine jalgade ja käte tööd mõjutab.
  16. Otsi kontrolliva käitumise märke. Kuna ego üritab sinu eest kontrollivat käitumist märgata, võib seda enda puhul raskem märgata olla. Nii et esmalt jõllita häbematult teisi ja ürita märgata, millal nad rada ronides peatuvad, hinge kinni hoiavad, õuvergripivad vms teevad ning kuidas see nende üldist sooritust mõjutab. Seejärel ürita neid samu asju enda käitumises tuvastada.
  17. Tee kaoses olemine mõnusaks, mitte ära põgene selle eest. St ebamugavustsoonis proovi leida parim lahendus, mitte ära tule köide või tee “ma nagu natuke üritasin, aga ei tulnud välja” liigutust. Vali rada, mis on mingil konkreetsel põhjusel sulle raske (väikesed nukid, eeldab tasakaalu vms) – s.t raskeid elemente peaks olema just üks, kui KÕIK on raske, on seda harjutamiseks paljuvõitu. Nüüd mõtle, mida sa teha saaksid, et paremini hakkama saada (ma tõsiselt ei tea, mida pisikeste nukkidega rajal teha saaks, seal taandub ikka kõik sõrmejõule ju, ei v?), no näiteks, et tasakaalu nõudval rajal leia vahepeal puhkeasendeid, rõhu sellele, et raskuskese oleks seina lähedal, ära sahmi jne. Intention: nende teadaolevate tehnikate abil kaoses endal olemist mugavamaks teha, mitte närvi minna. Pärast harjutust hindad tulemust – mitte seda, kaugele sa rajal jõudsid (see ei olnud intention), vaid seda, kas ja kuivõrd suutsid oma oskuste kasutamisele keskenduda ja kuivõrd segasid sind mõtted ebameeldivast olukorrast võimalikult kiiresti eemalesaamisest.
  18. Sama harjutuse juhitud variatsioon. Paigaks boulderdamiskoobas ja abiliseks ronimispartner, kellel on laserpointer või pastakas või mõõk või mis iganes osutamiseks sobiv asi. Partner osutab, mis nukke võtta ja mis suunas sa liikuma peaksid (see ei ole järjepidev). Ta peaks olema tähelepanelik ja märkama, mil sa ära väsid, et sind suurematele nukkidele juhtida, kus sa hetkeks puhkeasendi saad võtta. Seejärel suunab edasi liikuma. Kuna puudub lõpp-punkt, oled sa sunnitud käesolevas hetkes ronimisele keskenduma ja ei saa tulevikku suunatud olla.
  19. No ja lõpuks “lihtsalt” roni nagu ronisõdalane. St pane tähele, mis (ja kas) su tähelepanu kõrvale tõmbab. Keskendu õige hingamise ja kehahoiaku abil ronimisele. Lepi kõigi võimalike tagajärgedega ja arvesta erinevate võimalustega. Otsusta, kas riskid, ja kui riskid, siis pühendu täielikult. Ole hetkes.

Ja nüüd tähelepanuküsimus: “Miks alguses mainitud Tallinna ronija motivatsioonilause “õige” oli?” Vastus: sest see ei olnud suunatud eesmärgile või isegi mitte konkreetsele rajale, vaid see oli suunatud suhtumisele. Põhimõtteliselt tuletas ta selle lausega meelde kõike seda, mida selles raamatus rõhutati – kui ronid, siis roni ja ära mõtle kõrvalistele asjadele.

2 kommentaari

  1. Ma lugesin pealkirja….. ronisõltlane…… Mu meelest see sobiks ju sinu kohta päris hästi

  2. Ma ka nagu sa! Võtsin su üle-üleeelmise postituse raja ette,
    ja lõppu pole veel jõudnud, juba uus 19 käiguline rada ees.
    Komistasin juba mitmendat korda pro(misiganes)ioon otsa.
    Võimisiganes, vanasti oli selle nimetus sublimatsioon.
    Keha jätab ühe oleku vahele ja siirdub kohe teise olekusse.
    Selle asemel et keppida, nemad lähevad ronima😀
    Ehk jätavad mõnusa osa vahele.
    Siirduvad kohe surema.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid