Kui poleks selliseid päevi nagu eile, ma vist ei käikski trennis. Täitsa tõsiselt, see oli vähemalt kuu aja parim trenn, kõik läks täpselt nii, nagu võiks minna.
Või noh, välja arvatud see osa, kus treener oli mulle ette öelnud, et meile peaks paar välismaa balletitantsijat trenni tulema, et ma siis aitaks neil järje peale saada jne. Lähen mina siis trenni, vaatan – üks uus nägu. See, et ta rääkis sulaselget eesti keelt, oleks mulle pidanud vihje andma, et ehk pole siiski temaga tegu, aga no Jacob rääkis ka eesti keelt, asi see siis kähku ära õppida. Nii et tegin talle tund aega balletinalju … Kuni PÄRIS balletitantsijad kohale jõudsid. Ta ei öelnud ka mitte midagi, kuni ma otse küsisin, siis tuli välja, et ei, tõelise eestlasena on ta ikka IT, mitte mingi seelikus ringi kargaja.
Aga nädalavahetusel selgus, et kassid ei olegi päris NII lollid, kui võiks arvata. Käisin külas kassiga sõbral, keda külastades mul varem kõigil kolmel korral koer kaasas on olnud. Kass käis terve selle aja (ca ööpäeva) mööda seinaääri, sest ilmselgelt ei tea, millal ma selle koera kotist välja võtan. Nii et midagi on ta suutnud elu jooksul õppida. Oleks ta VEEL taibukam, oleks ta muidugi aru saanud, et koera ei ole, aga iga kord ei anna kivist vett välja pigistada, eks ole.
Rääkimata sellest, et minu koer pole teda tegelikult kordagi isegi nuusutada üritanud, erinevalt ühest teisest koerast, kes teda karjatada proovis, nii et minu meelest võiks ta üldse muretu olla. Aga no kõigile ei saagi meeldida, koera omamisel on oma hind.
Pärdikute päevaraamat 