Mul oli eelmisel suvel Evelinist väga kahju. Oli avalik saladus, et selle abielu mõlemal osapoolel on juba mõnda aega oma eraelu – olgem ausad, kui MINA olin seda kuulnud, ei olnud see järelikult eriti kiivalt hoitud saladus. Ei tea, kumb selle eraldi eraelu suhtes esimese käigu tegi (st tean, et VÄIDETAKSE, et Evelin see ei olnud, aga kellelegi tuld hoidmas pole käinud), aga eraldi tema oli. Olgu, ma suhtlen ka inimestega, kelle töö on Eesti kuulsuste kohta võimalikult palju teada, ja ka inimestega, keda klatš otseselt ei huvita, aga kes oma töö käigus paratamatult üht-teist näevad, aga selge on see, et ajakirjandus TEADIS. Teadis ammu enne seda avalikku suudlust. Kui mingi ime läbi Anu Saagim tõesti sellest midagi kuulnud ei olnud (Masso jutu põhjal oli ta nii mõndagi kuulnud), on tal maailma kõige kehvemad töötajad, aga mina panustaksin pigem selle peale, et kõik teadsid, aga keegi ei tahtnud riskida sellega, et presidendi kantselei nad kohtusse kaebab. Või lihtlabaselt sellega, et hiljem enam muud siseinfot ei saa. Hoiti suu kinni, et tulevikus ei peaks teiste asjade osas suud kinni hoidma.
Aga uudis oli ja rahvale oli vaja midagi müüa, nii et Evelin visati lihtlabaselt trammi alla. Ma ei oodanudki, et president avalikult teatab, et “ah, mul endal siin ammu muud rauad tules ja, olgem ausad, seda konkreetset tükki enam eriti taguda ei viitsi,” aga oleks võinud ju kasvõi diplomaatiliselt ühiselt teada anda, et tegelikult on abielu juba mõnda aega tagasi teineteist abistavaks eluks downgrade’itud ja et on väga kahetsusväärne, et rahvas sellest nii pidi teada saama. Mitte midagi sellist, mitte üht abistavat või toetavat sõna olukorras, kus endal on uus toetuspunkt juba ammu olemas. Või noh, vabalt võis kogu see katuselugu muidugi PR-trikk olla, et president patuoinaks ei jääks, aga sel juhul loodan ma, et see “mainekujundus” (kõlab hulga paremini kui “valetamine”, eks?) Evelinile ka korralikult kinni maksti.
Õnneks näeb vähemalt Ieva välja, nagu ta ei oleks oma nimest hoolimata eriline ullike – vaevalt, et keegi nüüd sellise mehe kolmandaks abikaasaks siiralt igavesse armastusse ja abielusse uskudes läheb. Seda enam, et kumbki daam ei leidnud ju üksikut meest, mõlemad teadsid, et ta on juba teisega abielus, ja mõlemal peaks piisavalt mõistust olema, et sellest omad järeldused teha ja aru saada, et ei maksa väga loota, et sama asi hiljem taas ei toimu, rändkarikas polegi mõeldud ühe kapi peale igavesti tolmu koguma. Mitte et peakski, kes see tänapäeval ikka igavikulistesse asjadesse usub. Armastus on armastus, kui natuke antakse, tuleb võtta. Kui veab, siis kestab. Kui ei vea, siis karjäärile aitab antud valik ikka kaasa. Geenipagas peaks ka korralik olema, aga arvestades seda, et Ieva eelmisel aastal teise lapse sünnitas, siis oskab ta ilmselt seda ka silmas pidada (arvestades seda, kuidas meie meedia on muidu nagu raisakotkas selliste teemade kallal, on neist muidugi äärmiselt taktitundeline seda last üldse mitte mainidagi, rääkimata sellest, et keegi küsiks, et ei tea, kas see laps ütleb “tētis” või “issi”*).
Evelini enda kommentaar on aga niigi üsna tagasihoidlik, mina ei suudaks nii viisakaks jääda – kuigi tema ja “lihtne maatüdruk” käivad samasse lausesse umbes sama hästi kui mina ja “tõeline daam”. See, kuidas Ärma talu kogu meie maaelu epitoomina kujutada üritatakse (tõmbaksin teatava paralleeli Hundisilmaga), saab kõik huumoripunktid. Küll olen ma nõus sellega, et mõnel inimesel ongi vaja muusat ja ta ei pruugi seejuures üldse halb inimene olla, kõik sõltubki sellest, kas ja kui väärikalt see üleminekuprotsess vormistatakse.
Aga mis seal ikka. Tegelikult loodan ma, et kõik selle loo osapooled suudavad siin elus rahu ja õnne leida, kasvõi ajutiselt. Õnn on alati ajutine ja muutlik, nii või teisiti, omast kogemusest ütlen, et kümme aastat kooselu toob häid mälestusi ka siis, kui see mingil põhjusel ühel hetkel otsa saab. Teiseks loodan, et nad õpivad oma õnne elus teistele haiget tegemata jahtima ja vanu uksi sulgema, enne kui järgmistest sisse astuvad. Ja kolmandaks tahaks loota, et selle loo peategelaseks oleval mehel on nüüd piisavalt sirgeselgsust, et mitte maksumaksja kulul abielluda. Loodan, et see minust liiga naiivne ei ole.
* Edit: kõigest paari tunniga jõudis Postimehe esilehele ka vastav artikkel.
Pärdikute päevaraamat 