Mitmed inimesed on blogosfääris korduvalt väljendanud mõtteid teemal “sportlased olid trennis, kui mõistust jagati”. Ütleme nii, et sessi ajal ülikooli spordiklubis treenimine lükkab need seisukohad ikka hooga ümber.
Esmalt oli mul rõõm vaadata, kuidas üks neiu vähemalt pool tunnikest raamatut lugedes sörkis. Ja kui hakkasin trennist koju minema, jooksid minu ees kaks väga heas vormis noormeest, kes üksteisele kordamööda keemiaalaseid küsimusi esitasid. Ma kajastaksin, aga ma ei saanud ei küsimustest ega vastustest aru.
Teisel teemal.
Marca kirjutas siin teatud inimeste suhtumisest, mida nad rõõmsalt teistega jagavad, teemal “olge siis ise ägedamad”. St kajastas põhiliselt Feministeeriumi artiklit. Ja no ma saan aru, et ilusatel ja rikastel ja edukatel on väga lihtne visata, et teised võiksid ju lihtsalt ilusamad ja rikkamad ja edukamad olla ja vähem vinguda, aga nagu Marcagi juures öeldi, kui kõige rohkem teenivad eestlastest mehed, seejärel eestlastest naised, siis venelastest mehed ja siis venelastest naised, on raske uskuda, et siin ainult individuaalse ägeoleku küsimus on.
Ühe tuttava õppejõuga, kes õpetab väga praktilist ala, tuli ka just jutuks, et kui ta tunnis küsib, et kes siis nüüd tahab proovida, on kõik tüdrukud vait ja vahivad maha, poisid tulevad proovima. Meestest ja naistest räägime tegelikult siis juba, ülikooli tasemel. Aga see ei tähenda, et tuleks siis õlgu kehitada ja öelda, et nojah, nii siis nüüd on, vaid tuleks teha midagi, et nii need, kes on häbelikuks kasvatatud kui need, kes on häbelikuks sündinud, saaksid oma oskusi arendada. Ülikoolis mind üldse häiris veits see, et bakas eeldati, et sa käid nööri mööda nagu tubli lasteaialaps ja makas järsku eeldati seda, et sa mõtled iseseisvalt. Igasuguse edu eelduseks on alati iseseisev mõtlemisvõime ja pealehakkamine, nii et tegelikult tuleks seda teadlikult arendada. Aga mitte lausega “olge siis ägedamad”, vaid ma ei teagi, “tehke seda, millesse te usute” ehk.
Kolmandaks. Vanaema tahtis minust ja mu väikevennast pilti, nii et kuigi mul oli väga halb päev (et mitte öelda, et mitu halba päeva järjest), käisime ühe mu sõbranna juures pildistamas ja mingi ime läbi suutis ta minust isegi naeratuse välja võluda*. Ma olin nii rabatud, et tahtsin suisa teistegagi jagada, sest no kui ma isegi kehvas olukorras niimoodi naeratada oskan, peab kõik paremaks saama. Vaadake siis.
Ja päeva lõpetuseks vaatasin Pikslite filmi – ma poleks elu sees arvanud, et ma võin mõnda Adam Sandleri megatotrat filmi NIIMODI nautida. See oli nii piinlik ja samas nii naljakas. Nüüd olen ma järelikult siis üks sellistest inimestest. Ja selle stseeni pärast armusin ma Joshi:
* Ma olen muidu täiesti ebafotogeeniline. Täna oli pildistamine nii, et ma nägin samal ajal end peeglist ka. Esimesed pildid olid kõik imelikud, nii et ma käratasin mulle omase daamilikkusega, et “ma NÄEN ju, et ma näen täiesti suurepärane välja, mis mõttes sa minust suurepärast pilti ei tee, anna kaamera siia, ma teen ise!” Võtsin kaamera kätte … ja nii, kui ma hakkan seda seal peegli ees tõstma, tuleb mulle täielik kalanägu ette. Lasen alla, ilu kui palju. Ja nii viis korda järjest. Ilusad pildid saime lõpuks tehtud nii, et fotograaf lihtsalt LÄMISES täiesti suvalisel teemal, et mul meelest ära läheks, et see kaamera olemas on.
Pärdikute päevaraamat 