tüdinud sellest keerdtrepist siin

harley

Palju õnne, saate pühade puhul MEGApostituse. Mõtlesin, et mida ja kust ma kärpima peaksin, aga ei suutnud, võtke julgelt kohvitass ette lihtsalt.

Tahtsin teile alustuseks motot ette anda, aga ei leidnud üles mõtet, mida ma isegi kunagi siin korranud olen, nii et vabalt öeldes – mitte miski ei tekita tugevamat sõltuvust kui stabiilsuse illusioon.

Ja tsiteerides ühe teise blogija aastatetagust väga diibilt väljendatud (ta ei ole üldse selline inimene, nii et miskipärast arvan, et ta teravmeelitses kellegi pihta), aga sellest hoolimata igati tõele vastavat mõtet:

Kerge on ette kujutada, et Universum on sinu oma pisike mängunurk kus kõik on paika seatud ja korra järgi ja kui juhtub, et miski teeb haiget või keegi kiusab, siis piisab ainult sellest, et tõstad kisa ja emme tuleb ja puhub peale või annab kiusajale vastu kukalt. Võibolla selline kujutelm teeb elamise kergemaks. Kui aga silmad lahti teed, siis näed, et Universum on kõle ja kalk koht ja ei hooli mitte üks põrm sellest, et sa oled varba ära löönud ja et sul on valus. Ja ainus lohutus on see, et kui me oleme kellegi vastu head, siis on meil keegi, kellega teineteise valutavale kohale peale puhuda.

Nimelt. Lugesin täna iseenda blogist aastatetagust kirjutist sellest, et kõik kordub. Lingiks, aga ei taha kaunist jõuluaega inimestel rikkuda, sest muuhulgas rääkisin ma sellest, et inimesed ei taha oma elu eest vastutust võtta. Aga kordub tõesti, elu kipub tsükliline olema, heal juhul on lihtsalt iga tsükli põhi ja tipp eelmistest natuke kõrgemal (aga seda eeldada on väga rumal). See ei meeldi mulle. Tahaks uskuda, et kõik on hea. Et elu läheb üha helgemaks. Ja taevas läheb üha selgemaks. Jne.

Ma nimelt olen terve selle semestri veetnud ühele arusaamisele lähemale liikudes, sinna päriselt kohale jõudmata. Ainult rahulolematus muudkui kasvas ja kasvas. Vahepeal suisa plahvatas. Lugesin oma blogi aastast 2013, võrdlesin seda tänasega ja taipasin, et see erinevus ei ole normaalne, ma oleksin nagu ajusurmas. Nii et veetsin paar päeva Tallinnas ja mõtlesin elu üle järele. (Ma ei suuda uskuda, et ma olen mingil hetkel tõsiselt kaalunud sinna kolimist, see ilm on kohutav.) Igatahes oli sellest nii palju kasu, et ma sain aru, mida ma OTSEKOHE tegema pean. Asi seegi.

Pikema perspektiivi osas. Tulin tagasi, kirjutasin Mad Maxile jõulukirja, mõtlesin natuke veel. Ja mind tabas lõpuks äratundmine. Ma olen juba tükk aega näinud vaeva, et end normaalse inimese (elik korraliku kodaniku) vormi sobitada, kuigi see vorm pole ilmselgelt üldse minu jaoks tehtud. Nagu need sketšid, kus 10 klouni mahub ühte pisikesse autosse. Ma tunnen end nagu see kõige alumine kloun, kellel kõik teised seljas trambivad. Ja ma ei tea, miks ma üldse hakkasin sinna autosse ronima. Ei, see on vale. Ma TEAN, miks ma hakkasin sellesse autosse ronima, see oli natuke nagu dr Who kast, väljastpoolt ei osanud suuruse kohta midagi arvata. Aga miks ma nii järjekindlalt edasi ukerdasin, kui oli juba näha, et see nii kuradima pisike on ja minu kehakumerustega sugugi ei arvesta, vat seda ma nüüd küll ei tea. Et kas oli tõesti tunne, et oleks aeg suureks kasvada ja ühiskonna rõõmuks varsti valge aiaga majas elades ja valget labradori omades lapsi välja suruma hakata või milles nüüd asi. Olid mõned tuttavad, kes päriselt ka ütlesid, et “vaata, kui vana sa oled, hakka ometi normaalseks inimeseks,” aga ma ei kuula ju kunagi kedagi, ma ei tea, miks ma nüüd järsku NEID oleks pidanud kuulama. Teine variant on see, et magistritööd kirjutades otsisin ma inspiratsiooni ja leidsin seda mitmes väga töökas inimeses, kelle töökus oli tõesti väga motiveeriv – ja üritades seda töökust kopeerida, hakkasin ma ehk lisaks seda ka mingis muus suunas rakendama, mõtlemata, kas see on nüüd tõesti see suund, kuhu ma minna tahan (sest neid inimesi ma küll kuidagi süüdistada ei saa, ükski neist pole normaalne, kõik on toredad ja mulle ainult väärastunud eeskuju andnud). Ehk ei olnud ma lihtsalt rahul tollase status quo‘ga ja leidsin, et hakkaks minema ja vaataks, kuhu me välja jõuame. Tihti ongi “ära” igati hea variant. Igatahes vales suunas ma läksin ja tagantjärele on väga raske hinnata, mis mulle selleks üldse tõuke andis. Ja nüüd tunnen ma end järsku hulga paremini, sest ma taipasin, et issa rist küll, ma olen üritanud kellelegi meele järele olla, aga see on debiilne, sest see “keegi” pole isegi reaalselt eksisteeriv isik, see on minu aju haige konstruktsioon. Äärmiselt vabastav. Rääkimata sellest, et KAKS TUNDI pärast seda, kui ma ise sellele arusaamisele jõudsin, tuli üks inimene ja kinnitas seda seisukohta. Ja siis üks veel. Ehk siis kõrvalseisjad on seda juba mõnda aega märganud.

Lisaks on mul ka mu igikestev keskeakriis, sest ma ei ole jätkuvalt suutnud välja mõelda, kelleks ma suureks saades saada tahaksin. Ja kuna ma olen juba üsna suur, on iseendale tiba suurem surve see välja mõelda. Sest mu süda tundub arvavat, et niisama läbi elu kruiisida ei ole piisavalt asjalik, peaks ikka midagi sütitavat olema. Mina (mu aju siis ilmselt) ausalt öeldes ei nõustu – ma olen täiesti kindel, et suurem osa inimesi lihtsalt kulgevad läbi elu. Aga miskipärast ei ole ma sellega rahul. Mul on tunne, et kuskilt siit võiks minna inimese ja inimahvi vahe, et inimene ei taha ainult süüa ja seksida, vaid tahab ka areneda. Aga sellele lisaks võiks ju teoreetiliselt olla ka kutsumus. AbFabil näiteks on kutsumus. See ajab teda pidevalt närvi ja ta tahaks pool ajast kedagi sellega peksta (kui oskaks ainult õige nurga alt kutsumusest kinni võtta), aga mulle tundub see ikka üks õige ja hea asi.

Üks sõber soovitas mulle selle probleemi lahendumiseks raamatut, ütles, et vat see aitab mul ree peale saada. Viis peatükki lugesin, enne kui talle sõnumi saatsin ja küsisin, kas ta on lolliks läinud, et üritab MIND usku pöörata. Ta ei saanud üldse aru, millest jutt. Pärast mitmeid vahetatud sõnumeid selgus, et on olemas kaks sarnase nimega raamatut. Esimene on eneseabiraamat inimestele, kes on karjääriga kimpus, teise autoriks on üks pastor ja see koosneb paljudest lugudest, mille kõigi ühiseks jooneks on, kuidas olla parem kristlane. Ja ma maksin selle eest!

Ega ma iseenesest ei kurda, kui Allah juba selle raamatu minu juurde tõi, küllap tema siis ka millekski hea oli. Ehk oligi vaja mulle meenutada, et kõige olulisem siin elus pole mitte usk ise, vaid see, et sa teiste vastu lahke oleksid ja hindaksid hetki, mis on sulle antud. Siiski arvan ma, et neist viiest peatükist mulle piisas, ma ei jaksaks rohkem hingeharidust lihtsalt vastu võtta.

Ja olgu ära mainitud, et ma olen ikka loomu poolest positiivne inimene. Sobiksingi ehk hästi usklikuks. Sest kui mul on näiteks midagi viltu ja siis järsku tuleb ootamatult mingi väike asi, mis aitab seda mingil määral parandada, mõtlen ma kohe, et “küll mul ikka alati veab, sain küll solgiämbri kaela, aga no vaata vaid, leidsin kohe terve paki salfakaid, millega end puhastada!” Eile ja täna näiteks astusin välja ja päike paistis – ja ma ei saa midagi parata, mul on siis kohe naeratus kõrvuni, sest päike ju paistab ja seda ei juhtu Eestis detsembrikuus just eriti tihti. Täna sain teada, et minu ja ühe noore daami eesmärgid lähemaks ajaks kattuvad suurepäraselt, nii et üks tulekahi saab tema abil kergelt kustutatud – nii et selle asemel, et kurvastada, et see probleem olemas on, olen ma kohe väga rõõmus, et on olemas keegi, kes seda lahendada aitab. SELLINE positiivsus läheb ilmselt otsapidi juba kuskile vaimuhaiguse alla.

Midagi ilusat neile, kes kõik läbi lugeda jaksasid. Tänane laul tuleb AbFabilt, taas selline, mis jääb lihtsalt kummitama (Laura Marling on üldse erilise häälega noor daam ja ma arrrrmastan seda, kui kaasakistud need mehed seal videos sellest rütmist on):

8 kommentaari

  1. Ma siinkohal tahaks protokolli märkida, et see “ei ole üldse selline inimene” käib diip, mitte filosoofiliselt pessimistlik olemise suhtes. Ma arvan kogu aeg peagu nii, lihtsalt kogemata õnnestus diip olla😀

  2. Trepid, ronimised, vales suunas kakerdamised – võrreldamatult parem kui kinniseotuna õlitatud liutorusse sattuda.

  3. Mulle eriti meeldis, et lugesid tervelt 5 peatükki läbi enne kui aru said, et miskit pole päris õige😀 Jõulupäeva hommikul pidin seda lugedes kohvi voodis ümber ajama😀

    • Kahtlustama hakkasin ma tegelikult kohe, aga no mõtlesin, et äkki tõesti pastor räägib juhuslikult eneseleidmisest ja huvitavalt vms.

  4. Mul on tunne, et ainult kõrvaltvaatajatele jääb mulje, et inimesed kulgevad läbi elu. No libisevad. Tglt nii nagu kõikide inimeste elud on enamuse ajast mingite jamadega täidetud ja mingi rabelemise ja enese ning teistega vastuolus olemisega, nii on kõikidel ka mingi pidev isiklik areng ning eneseväljendus käimas. See on jah inimomane.

    Aga ega nad ei tule seda minule ega sinule rääkima ju. Kasvõi seetõttu, et kõik (või lausa enamus) inimesi ei ole väga tugevad verbaalses eneseväljenduses. Neil on mingid muud eneseväljendusmeetodid. Ilma nüüd vaevalt üleüldse keegi saab, olgu ta nii vähese intellektiga ning “meie maailmast” erinev kui tahes.

    Mul on see käibelause, millega ma muudkui fotoka ees tõmblevaid inimesi lohutan: “Ei ole olemas koledat inimest, on halb fotograaf”. Tglt käib see minu meelest üldse kõige kohta maailmas. Ehk filoloogikeeles väljendudes – kui sa mingit keelt ei oska, siis tundub selles keeles rääkimine sulle suvaline sisutu mulin. Mitte senikaua kuni sa selle keele ära õpid, vaid senikaua kuni sa õpid ära, et kõikides keeltes räägivad inimesed teadvustatult täiesti sisukat ja mõttega juttu ja ei loe, kas mõistad, mida nad just räägivad või sa ei mõista.

    Ehk siis udust juttu kokku võttes. Polegi vaja, et sa teaksid, mis mingit inimeste tööle paneb või milles on tema eneseväljendus või areng. Või mida ta hmongi keeles räägib. Või missugune on tema ilu tema enda jaoks. Oluline on, et sa arvestaksid, et inimesed väljendavad endid, arenevad mingitel teemadel, kui need teemad ka sinu jaoks üleüldse olulised ega märkimisväärsed ei tundu, et nende jutul on mingi point nende endi jaoks ja et neis kõigis on mingi “ilu”, mille tabamine on sinu ja mitte nende endi probleem. Kui ei taba, oled ise kaotaja. nemad ei ole.

    Hah, ma jälle “pean võõrast blogi”, sry. Lohuta ennast sellega, et end verbaalselt halvemini väljendades kui sina. Hapukapsad segavad keskendumast. Need seal kõhus. .(

  5. See oma elu eest vastutuse võtmise jutt kõlab teatud kontekstides natuke kahtlaselt. Üldjoontes, nii 90% on muidugi õige – aga see 10% võib mõnikord viia inimese hoovusena kaasa teele, kust tagasipöördumist ei ole.
    Eriti laste puhul.

  6. Aga mde see arengu keerdtreplemine (vist juba leenin rääkis sellest) on nii vana asi, umbes nagu gravitatsiooni olemasolu, et ma küll ei tea, et kellelgi seda kunagi kuidagi vältida oleks õnnestunud. Nojaa, mõned kukuvad järgmise keeru peal katkisest astmest uuesti alumisele keerule, a see ei ole nüüd vältimine…

  7. Mul on üks minut aega kommenteerida, poeg võtab arvuti-

    Mind on tohutult aidanud mõte “I am the storm”. Inimesed ja asjad ei juhtu minuga, mina juhtun inimeste ja asjadega.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid