Ma ei tea, miks ma kipun seda vahepeal unustama ja eeldama, et inimesed päriselt mõtlevad. Enamasti ei mõtle. Ka mitte kõige targemad. Nende ootused ja eeldused on küll tingitud nende senistest kogemustest, aga need ei pea sugugi ratsionaalsed olema – no näiteks inimesel, kel õnnestus buumiajal hea palgaga abitööliseks saada, on äärmiselt raske leppida tõsiasjaga, et hiljem enam seda palka ei saa, sest ta usub oma varasemate kogemuste põhjal, et tal on selleks õigustatud ootus, ta on seda palka väärt.
Koerte peal paistab see kohe ja ehedamalt välja. Kui sa annad koerale jupi vorsti, ei mõtle ta, et sa oled nii äge. Ta mõtleb, et sul ju just oli vorsti, äkki annad ikka ühe tüki veel. Kui sa talle iga päev toidule vorsti juurde annad, siis võid sa talle ühel päeval lihtsalt koeratoidu ette anda ja ta ei söö kaks päeva, sest tal on “õigustatud ootus”, et sellele toidule PEAB ju kohe midagi lisanduma. Minu oma leiab isegi, et ma olen halb inimene, kui ma näiteks ta toidule lihaleent vms ei lisa – sest tavaliselt ju lisan. Mis sellest, et loogika kohaselt võiks pigem väita, et ma olen hea inimene (või kohutav hellitaja), sest ENAMASTI saab ta ju midagi head (= ainult koeratoiduga päevi on hulga vähem kui millegi heaga päevi, seega kaalukausse vaagides jääb minu poolt antav lisaväärtus ilmselgelt plussi).
Täna kirjutan ma sellest selle pärast, et ma kipun seda lihtsat asja kogu aeg ära unustama. Sai just jälle pauguga meelde tuletatud. Tegin ühele sõbrale just teene. Tema seisukohast üsna suure, sest ilma minu abita poleks ta ühes meie ühisprojektis osaleda saanud, minu seisukohast väga väikese, see ei nõudnud minult mitte mingit lisaenergiat. Kohe pärast seda hakkasime aga arutama järgmist miniprojekti, leppisime juba kõiges kokku jne. See oli hulga väiksem asi ja veidi teistel tingimustel, nii et minu abi polnud enam üldse vajalik (ja neil tingimustel oleks abistamine eeldanud ka minu arvestatavat lisapingutust). Ja kui asjaks läks, selgus, et ta pole omalt poolt ühes osas ÜLDSE panustanud, sest ta EELDAS, et ma aitasin ju eelmine kord, ilmselt aitan ka seekord. Ja kui ma küsisin üllatunult, et miks sa seda ometi eeldasid, kui sul on ometigi minust rohkem nii vaba aega kui vaba raha ja seekord polnud minu abi sulle sugugi vajalik, siis ta … solvus. Sest solvuda on ometigi tunduvalt lihtsam, kui päriselt mõtlema hakata ja avastada, et kogu ta eeldus põhines loogikal “mulle anti tükk vorsti, ma mõtlesin, et ju siis antakse veel”.
Nojah, mis seal ikka. Mul pole raske anda ka, kui mul parajasti on. Aga kui ma isegi oma koera* jätan vahel ainult koeratoidule, et meelde tuletada, et miski siin ilmas ei ole iseenesestmõistetav (peale koeratoidu, sest noh, tema jaoks on SEE siiski baseline, mitte näljahäda), siis keegi, kellel on kodus vorstivabrik, ei peaks küll mõtlemagi, et ta võiks proovida minus mingit süütunnet tekitada, kui iga kord ei saa Väikse Peetri vorsti koos ära süüa. Istu sisse oma solvumine omale.
* Kui te mõtlete, et “isegi oma koer” imelik väljend on, siis sõbraga oli just vestlus teemal, kas üks teine (bioloogist) sõber on järgmisel nädalal Tartus või mitte. Sõber: “Ta EI SAA ju kauem ära olla, see rakukultuur ju SÕLTUB TEMAST!”
Pärdikute päevaraamat 