Ma ei tea, miks ma kipun seda vahepeal unustama ja eeldama, et inimesed päriselt mõtlevad. Enamasti ei mõtle. Ka mitte kõige targemad. Nende ootused ja eeldused on küll tingitud nende senistest kogemustest, aga need ei pea sugugi ratsionaalsed olema – no näiteks inimesel, kel õnnestus buumiajal hea palgaga abitööliseks saada, on äärmiselt raske leppida tõsiasjaga, et hiljem enam seda palka ei saa, sest ta usub oma varasemate kogemuste põhjal, et tal on selleks õigustatud ootus, ta on seda palka väärt.
Koerte peal paistab see kohe ja ehedamalt välja. Kui sa annad koerale jupi vorsti, ei mõtle ta, et sa oled nii äge. Ta mõtleb, et sul ju just oli vorsti, äkki annad ikka ühe tüki veel. Kui sa talle iga päev toidule vorsti juurde annad, siis võid sa talle ühel päeval lihtsalt koeratoidu ette anda ja ta ei söö kaks päeva, sest tal on “õigustatud ootus”, et sellele toidule PEAB ju kohe midagi lisanduma. Minu oma leiab isegi, et ma olen halb inimene, kui ma näiteks ta toidule lihaleent vms ei lisa – sest tavaliselt ju lisan. Mis sellest, et loogika kohaselt võiks pigem väita, et ma olen hea inimene (või kohutav hellitaja), sest ENAMASTI saab ta ju midagi head (= ainult koeratoiduga päevi on hulga vähem kui millegi heaga päevi, seega kaalukausse vaagides jääb minu poolt antav lisaväärtus ilmselgelt plussi).
Täna kirjutan ma sellest selle pärast, et ma kipun seda lihtsat asja kogu aeg ära unustama. Sai just jälle pauguga meelde tuletatud. Tegin ühele sõbrale just teene. Tema seisukohast üsna suure, sest ilma minu abita poleks ta ühes meie ühisprojektis osaleda saanud, minu seisukohast väga väikese, see ei nõudnud minult mitte mingit lisaenergiat. Kohe pärast seda hakkasime aga arutama järgmist miniprojekti, leppisime juba kõiges kokku jne. See oli hulga väiksem asi ja veidi teistel tingimustel, nii et minu abi polnud enam üldse vajalik (ja neil tingimustel oleks abistamine eeldanud ka minu arvestatavat lisapingutust). Ja kui asjaks läks, selgus, et ta pole omalt poolt ühes osas ÜLDSE panustanud, sest ta EELDAS, et ma aitasin ju eelmine kord, ilmselt aitan ka seekord. Ja kui ma küsisin üllatunult, et miks sa seda ometi eeldasid, kui sul on ometigi minust rohkem nii vaba aega kui vaba raha ja seekord polnud minu abi sulle sugugi vajalik, siis ta … solvus. Sest solvuda on ometigi tunduvalt lihtsam, kui päriselt mõtlema hakata ja avastada, et kogu ta eeldus põhines loogikal “mulle anti tükk vorsti, ma mõtlesin, et ju siis antakse veel”.
Nojah, mis seal ikka. Mul pole raske anda ka, kui mul parajasti on. Aga kui ma isegi oma koera* jätan vahel ainult koeratoidule, et meelde tuletada, et miski siin ilmas ei ole iseenesestmõistetav (peale koeratoidu, sest noh, tema jaoks on SEE siiski baseline, mitte näljahäda), siis keegi, kellel on kodus vorstivabrik, ei peaks küll mõtlemagi, et ta võiks proovida minus mingit süütunnet tekitada, kui iga kord ei saa Väikse Peetri vorsti koos ära süüa. Istu sisse oma solvumine omale.
* Kui te mõtlete, et “isegi oma koer” imelik väljend on, siis sõbraga oli just vestlus teemal, kas üks teine (bioloogist) sõber on järgmisel nädalal Tartus või mitte. Sõber: “Ta EI SAA ju kauem ära olla, see rakukultuur ju SÕLTUB TEMAST!”
Pärdikute päevaraamat 
Ma olen veendunud, et igasugu sotsioloogidele ja muudele inimeseuurijatele tuleks vähemalt kaks semestrit õpetada puhast bioloogiat ja käitumisökoloogiat. Mõtlemisvõime on lihtsalt boonus selle kere küljes.
Nii palju kui mina tean siis käitumisökoloogiat oli TÜ’s üks kursus, mis seisnes peamisel 85lk materjali läbilugemises ja kodutöös. Üsna chill vabaaine. Etoloogia oli teine. Ma üldse ei välista, et seda ka psühholoogidele õpetatakse, valikainena kindlasti. Ja mu oma juhendaja käis seal taimede käitumisest rääkimas isegi.
igatahes saavad psühholoogiatudengid rämedalt ajuehitust, hormoone jms bioloogilist toimimist. ja rottidega katseid. paljudele pidavat see olema külm dušš, sest nad lootsid õppima minnes millegi hingelisega tegeleda.
Lhtne, koer ootab kui koeratoit vorstikuhjaks muutub ,nii on ju maitsvam 🙂
Mida pidada tarkuseks?
Meie ühiskonna aluseks olevate printsiipide järgi (kapitalism) on tark just su sõber, kes panustas minimaalselt; lootes rohkem vastu saada.
Ta ei võtnud jõuga ega varastanud salaja. Üksnes püüdis veenda sind nö ostma teatud kaupa. Nii teevad kõik firmad ja projektijuhid.
Tarkuseks tuleb pidada seda kes suudab õigeaegselt lõpetada ja über orienteeruda.
Hihii, Aamen:))
Eks iga kogenum tööl käiv inimene on selle kunagi läbi teinud. Näiteks hakanud oma pisikest firmat tegema või (senise töökoha tütrena) mingit eraldi esimest tõelist OMA projekti, ning siis on tol algajal pähe sähvatanud “geniaalne” idee – ma palkan oma sõbra/sugulase! Jee! Mis saaks olla veel parem, kui inimene, keda juba aastaid tunnen ja kellel on palju toredaid iseloomuomadusi!
Mis edasi juhtub, seda vanemad inimesed teavad. Selgub, et sõber, kellega oli nii tore huvitavaid filosoofiaõhtuid veeta, raamatutest lobiseda, filme kiruda; või sugulane, kellega kallistati, õestuti-vennastuti ja laste sünnipäevasid orgunniti, ei ole üldse harjunud kellaaegadest kinni pidama ega hommikul vara ärkama ega eesmärgi nimel lisatunde tegema ega ühestki – kordan: MITTE ÜHESTKI – oma harjumuspärasest mugavusest loobuma.
Ja kuidas sa ütled sõbrale või sugulasele, et kamoon, VÕTA ENNAST NÜÜD KOKKU(joobar)! MINU NAHK ON MÄNGUS!
Ei, sa ei saa talle nii öelda. Sest sõber/sugulane solvub. (Ja mustab sind tagaselja kogu maailma ees.)
Tööturul kogenud inimesed teevad tehinguid alati ainult võõrastega. Võõrastelt inimestelt saab nõuda tähtaegadest kinnipidamist, respekti ja kvaliteeti.
Ja kui mitte-sõbrad, mitte-sugulased on sinu projekti võiduka lõpuni viinud, siis, siis lähed ja kallistad oma parimat sõpra/sugulast. Ja teed talle välja. Sest tema on sinu tõeline kindlus.
:))
Ühel loengul rääkis vana filmirezissöör võtteplatsil toimivast. Esimesel kohtumisel määratakse ära suhtlemistasandid. Kui järgi annad siis jääb see edaspidiseks(alatiseks) mõlemale osapoolele meelde.
Proovisin järgi. Teadsin, et mul tuleb kokku puutuda inimesega, kes end kehtestab ja kõigist üle sõidab. Helistaski siis, hakkas kõvasti ja kiiresti rääkima, üles lugema asju, mis tal kõik vaja on. Segasin vahele, katkestasin teda ja rääkisin temast kõvema häälega. Tulemuseks see, et ta edaspidi rääkis minuga sõbralikult ja nalja visates, sekka niisama lobisedes. Mu vaene kolleeg aga kurtis, kuidas tema peale karjutakse ja teda terroriseeritakse.
Sina teistkorda vorsti ei andnud! Tugev inimene.
Haha to tärnialune text.