Käisime Tallinnas jõuluronimist tegemas. Ma ei saanud kohe kirjutada, sest osa minu tubli olemise plaanist näeb ette, et enne töö ja siis lõbu. Blogimine on teatavasti lõbu. Aga seal meie käisime ja tore seal oli. Pileti eest tuli küll maksta, aga see-eest on ronimisüritused sellised, et mehed kisuvad alati hiljemalt 30 minuti pärast särgid seljast. Naised ei saa ju lihtsalt stripiklubisse minna, see oleks kohatu. Aga ronijaid suu ammuli vahtida on igati normaalne, sest sa “imetled tehnikat” ja “vaatad beetat”. Nii et piletiraha läks igati asja ette.
Muuhulgas oleks vist aeg avalikult ära mainida, et jah, mina, ronimisklubi juhatuse liige, olin naiste hulgast viimasel kohal. Ausalt öeldes pole kahju ka, sest ma vaatasin, kuidas meil näiteks Abby ja Anu seal hambad ristis maadlesid, sel ajal, kui mina seal rohkem chillisin – ja ma olen ikka rohkem chillija kui võistleja. Rääkimata sellest, et algajad ei andnud oma pabereid lihtsalt hiljem äragi. Võrreldes eelmise korraga, mil ma kuskile nimekirja sain, tundsin ma ise end igatahes hulga paremini (sest eelmine kord ronisin ma ka altjulgestuses, mida ma väga ei fänna). But maybe I’m just numb. Kas tuim või zen, üks kahest. Mulle endale tundub, et pigem viimane.
Eraldi peaks vist tänama mu sõpru, kes hiljem mulle mitu päeva rääkisid, et “see Martin, muide, on vallaline, iseasi, kas ta viimasel kohal olijaid tahaks” ja “mitte et seal muidugi vahet oleks, ta tavaliselt rihib ikka nooremaid”. Kirss koogil oli “see Martin tuleb muide ka vana-aastaõhtuks sinna tallu, kuhu sinagi kutsutud oled, eks seal tuleb ööbimiskohad ka välja vaadata ja …” Muidu oleks ehk veel läinud sinna (või siiski mitte, sest ma ei taha koera enam hoidu saata, aga kuidas ma ta sinna kaasa võtaksin), aga nüüd enam ei julge. Vaene Martin, kellega ma kogu elu jooksul vist kokku kolm korda üldse vestlema olen sattunud (teemadel nagu “tere” ja “ilus ilm” ja “on sul alles klounipüksid, kloun”), ei oska ilmselt arvatagi, et MADUSID ON TA OMA RINNAL SOOJENDANUD, st et ta sõbrad teda niiviisi tema selja taga maha parseldada üritavad. Mingile Tartu hipile! Kes ronimisele isegi korralikult ei pühendu! Mis omakorda tähendab, et väga awkward oleks seal istuda, kui teised juba “kibe-kibe!” karjuvad ja meie üritame samal ajal teineteise nimesid meenutada. Mul on ka närvid. Ja teatud häbitunne.
Aga ronimise juurde tagasi pöördudes. Kohe õpime seda paremini tegema, nii et äkki olen järgmine kord taas hoopis eelviimane. Kinkisin iseendale ja Abbyle jõuludeks järjekordse roniraamatu*, kus sedapuhku arutletakse ronijate tüüpvigade teemal. Ma pole küll saanud seda veel lugeda (vt seda “enne töö ja pärast lõbu” punkti), aga plaanis on see saabuvate pühade ajal kohe ette võtta. Siis saate varsti jälle lugeda veel ühte raamatuarvustust, mis teid TÄIESTI külmaks jätab.
P.S. Pildil on suur rumal ahv, sest kõige suurem viga on see, et ronijad ületähtsustavad jõudu. Ma samastusin kohe. Ilus ahv on ju. Näeb tugev välja ja …
* Igaüks võib nüüd ise mõelda, kas me oleme kokku elama hakanud või on raamatuid siiski kaks.
Pärdikute päevaraamat 