Hah, kes arvab, et see pilt mu aastavahetust sümboliseerib, on loll. Tegelikult on see pigem selline:
Aga lühidalt möödunud aastast.
Täitsa okei aasta on olnud, üks lisadiplom ja puha. Seega viisin ühe eelmisel aastal antud lubadustest täide. Spagaat, mille üle ma virisesin, tuli ju ka ära, see oli lisaboonus. Punkt number kahega olen ka rahul, aasta on olnud avastamisrohke. Äärmiselt meeldiv suvi, mõned uued kogemused jne. Huvitav on see, et muud mõtisklused on suht sarnased – täpselt postituses kirjeldatud tsüklilisuse teemadel mõtisklen ka praegu. Kuigi selles osas olen ma natuke küünilisemaks läinud. Budistid ütlevad, et maailma tuleb vaadata lapse pilguga – mina ütlen aga, et vaata, mis pilguga sa tahad, tuhandes päikeseloojang mere kohal EI mõjuta sind enam nii nagu see esimene. AGA. Ma olen ka õppinud, et mõni täiesti igapäevane asi võib seda kümne tuhandendat korda tehes ikka mõnus olla, sest alles tagantjärele saad sa aru, KUI eriline see ühel täiesti juhuslikult õnnestunud hetkel oli. Selle alamnäitena on mul praegu igal hommikul täiesti eriline tunne oma vanatädi kindaid kätte pannes, sest tema on siit juba lahkunud, aga miski tema tehtu on ikka veel siin ja tuletab teda igapäevaselt meelde. See on … Ilus ei ole siin ehk parim sõna, aga selles on midagi ilusat.
Samas oli see ka aasta, mille viimase osa jooksul olin ma nii palju haige, et ma isegi ei mäleta, et ma kunagi nii palju järjest haige oleksin olnud. Põhimõtteliselt terve sügise järjest olen ma köhinud ja nohus olnud ja vahepeal ainult põgusalt sellest lahti saanud. Eelkõige stressist. Nii et võib julgelt öelda, et punkt number kolme suutsin ma ikkagi nina ees rippuva porgandi poole püüeldes TÄIESTI ära unustada. Ei tea, kas peaks selle sel aastal ettepoole tõstma. Krt, ma ei saa, mul on jätkuvalt Eesmärgid. 😀 Neid ma siia ei pane, sest ma olen õppinud iseennast niimoodi piitsutama, et see osa saab nagunii tehtud, aga lubaduste loetelu algab seekord siis number kahest. Küll mina juba tean, mis nr 1 on.
Aga minu suurim probleem sel aastal on selgelt olnud see, et ma olen õppinud korralikult töötama, aga ma pole õppinud puhkama. Praegugi seda kirjutades olen jälle veits haige, sest ma tundsin küll eile, et olen veits liiga väsinud ja peaks lihtsalt kodus pikutama, aga mõtlesin, et no natuke võiks ju ikka rabeleda. Nii et kuna punktist üks ja minu igikestvast kohustuste koormast me ei pääse, peaks vähemalt punkti number kaks natuke ümber sõnastama, järgmiselt:
2. Mõtlen vähemalt kord nädalas, kas mul on kõige oma rabelemise kõrvalt jätkuvalt lõbus. Ja ühtlasi sellele, ega ma trennist endale kogemata kohustust pole teinud. Ega rootsi keele õppimisest. Ega … Ja kas mu elu on tasakaalus. Ega mulle ometi ainult ei tundu, et ma kõnnin köiel, kui tegelikult olen ma ammu ühele poole alla sadanud.
3. Mõtlen hoolikamalt, kus oma kannatlikkust rakendada. Keegi ei usu, aga ma olen tegelikult üsna kannatlik. Ja tööl ja trennis on see omal kohal, eriti kui õnnestub see järjekindlusega ühildada, aga eraelus ma ainult võidaksin sellest, kui ma inimesi sagedamini pikalt saadaksin. St ilmselt mitte lähisuhetes, aga just nende inimestega, kes kipuvad endale ise kuidagi liiga palju õigusi võtma, kui asi arvamuse avaldamist puudutab. Ma usun, et kergest ebaviisakusest ja oma konfliktse iseloomu väljanäitamisest oleks siin kasu, pikemaks ajaks puhtam ja kuivem tunne.
Need on täitsa head lubadused ju. Puhkan rohkem ja teadlikumalt, ei pinguta üle ja olen vastikum. Ma olen ise rahul.
Ilusat aastavahetust ja head uut!
Pärdikute päevaraamat 