faith

Aidake ometi blogijat :(

1naughtysantarob

Te teate, et ma ei palu üldiselt abi ja eelistan ise hakkama saada, aga seekord on asi ikka väga tõsine. Ma võrdleksin seda tuumakatastroofiga, aga see oleks kohatu, sest teatavasti taastus kõik Tšornobõlis juba paarikümne aastaga üsna kenasti, aga mina ei saaks sellest hoobist iial üle.

Nimelt. Mul pole midagi selga panna. Meil on ronimisüritus tulemas, juba detsembri lõpus, kõigest kahe nädala pärast. Rõivastusstiil on ette antud, selleks on bad santa ehk paha jõuluvana. Tegin ette juba nalja, et lähen punases aluspesus, aga seal päriselt ronitakse. Kujutan juba ette, et seal on palju rahvast, mina pean oma jala kuskile kõrgele kaela taha venitama, napp pesuese libiseb selle käigus … ja lõpuks kolin ma välismaale, sest ei suuda siin seda häbi taluda.

Nii et mul oleks riideid vaja. Tellida enam ei saa, vähemalt väljaspoolt Eestit mitte, sest kahe nädalaga ei tuleks midagi kohale. Tooniks peaks olema punane (soovitatavalt kärtspunane), valged detailid on okei (ilma on parem), muu mitte. Nii et kes on vähegi kuskil näinud punaseid pikki lohvakaid pükse, retuuse, 3/4 pükse (st selliseid, mis põlved ära katavad, need on mu lemparid) või kasvõi hot pantse, pange aga siia kirja, kust selliseid asju saab. Samuti oleks mul vaja kas punast või valget (või puna-valget – näiteks see ja see oleksid ideaalsed) sportrinnahoidjat või maikat või noh, teate küll, midagi, mis mu ülemise osa ära kataks. Mütsi ja valged või punased sokid leian ma loodetavasti ise.

Oodatud on kõik nõuanded nii Tallinna kui Tartu tavapoodide kui Eestisiseste veebipoodide kohta. Nimelt olen ma vähemalt paar aastat juba niisama omale punaseid pükse tahtnud, aga pole sugugi lihtne leida neid, nii et ma ei oska ise tõesti oma otsinguid kuskilt alustada. Ei taha sekspoest ostetud kostüümiga minna. :S

Aa, kui juba abiküsimiseks läks, siis mul on trennimure ka ja juba mitu nädalat. Nimelt ma ei saa oma paremat jalga normaalselt venitada. Teate küll, kuidas venitamine tavaliselt käib – lükkad, kuni hakkab valus, siis hoiad natuke aega selles asendis ja hingad rahulikult (kõik ütlevad, et 30 sekundit, aga balletitantsijad väitsid, et üle 10 pole vaja), kui saab, lükkad veel veidi ja siis aitab. Noh, vasaku jalaga mul nii ongi, lükkan oma spagaadi maha, see on kergelt valulik ja pole nii täielik, kui võiks, nii et seal ma siis natuke nihelen ja üritan paremat asendit leida. Aga parema jalaga on nii, et lükkan, kuni ühel hetkel ei saa enam lükata. Lihtsalt ei lähe edasi. Ei ole valus ega midagi, lihtsalt ei liigu. Täiega imelik, ma ilmselt ju ikka mäletaksin, kui ma kuidagi puujala saanud oleksin. Et ideid?

faith

Raske on siiralt õnne soovida

funny293

Mul oli eelmisel suvel Evelinist väga kahju. Oli avalik saladus, et selle abielu mõlemal osapoolel on juba mõnda aega oma eraelu – olgem ausad, kui MINA olin seda kuulnud, ei olnud see järelikult eriti kiivalt hoitud saladus. Ei tea, kumb selle eraldi eraelu suhtes esimese käigu tegi (st tean, et VÄIDETAKSE, et Evelin see ei olnud, aga kellelegi tuld hoidmas pole käinud), aga eraldi tema oli. Olgu, ma suhtlen ka inimestega, kelle töö on Eesti kuulsuste kohta võimalikult palju teada, ja ka inimestega, keda klatš otseselt ei huvita, aga kes oma töö käigus paratamatult üht-teist näevad, aga selge on see, et ajakirjandus TEADIS. Teadis ammu enne seda avalikku suudlust. Kui mingi ime läbi Anu Saagim tõesti sellest midagi kuulnud ei olnud (Masso jutu põhjal oli ta nii mõndagi kuulnud), on tal maailma kõige kehvemad töötajad, aga mina panustaksin pigem selle peale, et kõik teadsid, aga keegi ei tahtnud riskida sellega, et presidendi kantselei nad kohtusse kaebab. Või lihtlabaselt sellega, et hiljem enam muud siseinfot ei saa. Hoiti suu kinni, et tulevikus ei peaks teiste asjade osas suud kinni hoidma.

Aga uudis oli ja rahvale oli vaja midagi müüa, nii et Evelin visati lihtlabaselt trammi alla. Ma ei oodanudki, et president avalikult teatab, et “ah, mul endal siin ammu muud rauad tules ja, olgem ausad, seda konkreetset tükki enam eriti taguda ei viitsi,” aga oleks võinud ju kasvõi diplomaatiliselt ühiselt teada anda, et tegelikult on abielu juba mõnda aega tagasi teineteist abistavaks eluks downgrade’itud ja et on väga kahetsusväärne, et rahvas sellest nii pidi teada saama. Mitte midagi sellist, mitte üht abistavat või toetavat sõna olukorras, kus endal on uus toetuspunkt juba ammu olemas. Või noh, vabalt võis kogu see katuselugu muidugi PR-trikk olla, et president patuoinaks ei jääks, aga sel juhul loodan ma, et see “mainekujundus” (kõlab hulga paremini kui “valetamine”, eks?) Evelinile ka korralikult kinni maksti.

Õnneks näeb vähemalt Ieva välja, nagu ta ei oleks oma nimest hoolimata eriline ullike – vaevalt, et keegi nüüd sellise mehe kolmandaks abikaasaks siiralt igavesse armastusse ja abielusse uskudes läheb. Seda enam, et kumbki daam ei leidnud ju üksikut meest, mõlemad teadsid, et ta on juba teisega abielus, ja mõlemal peaks piisavalt mõistust olema, et sellest omad järeldused teha ja aru saada, et ei maksa väga loota, et sama asi hiljem taas ei toimu, rändkarikas polegi mõeldud ühe kapi peale igavesti tolmu koguma. Mitte et peakski, kes see tänapäeval ikka igavikulistesse asjadesse usub. Armastus on armastus, kui natuke antakse, tuleb võtta. Kui veab, siis kestab. Kui ei vea, siis karjäärile aitab antud valik ikka kaasa. Geenipagas peaks ka korralik olema, aga arvestades seda, et Ieva eelmisel aastal teise lapse sünnitas, siis oskab ta ilmselt seda ka silmas pidada (arvestades seda, kuidas meie meedia on muidu nagu raisakotkas selliste teemade kallal, on neist muidugi äärmiselt taktitundeline seda last üldse mitte mainidagi, rääkimata sellest, et keegi küsiks, et ei tea, kas see laps ütleb “tētis” või “issi”*).

Evelini enda kommentaar on aga niigi üsna tagasihoidlik, mina ei suudaks nii viisakaks jääda – kuigi tema ja “lihtne maatüdruk” käivad samasse lausesse umbes sama hästi kui mina ja “tõeline daam”. See, kuidas Ärma talu kogu meie maaelu epitoomina kujutada üritatakse (tõmbaksin teatava paralleeli Hundisilmaga), saab kõik huumoripunktid. Küll olen ma nõus sellega, et mõnel inimesel ongi vaja muusat ja ta ei pruugi seejuures üldse halb inimene olla, kõik sõltubki sellest, kas ja kui väärikalt see üleminekuprotsess vormistatakse.

Aga mis seal ikka. Tegelikult loodan ma, et kõik selle loo osapooled suudavad siin elus rahu ja õnne leida, kasvõi ajutiselt. Õnn on alati ajutine ja muutlik, nii või teisiti, omast kogemusest ütlen, et kümme aastat kooselu toob häid mälestusi ka siis, kui see mingil põhjusel ühel hetkel otsa saab. Teiseks loodan, et nad õpivad oma õnne elus teistele haiget tegemata jahtima ja vanu uksi sulgema, enne kui järgmistest sisse astuvad. Ja kolmandaks tahaks loota, et selle loo peategelaseks oleval mehel on nüüd piisavalt sirgeselgsust, et mitte maksumaksja kulul abielluda. Loodan, et see minust liiga naiivne ei ole.

* Edit: kõigest paari tunniga jõudis Postimehe esilehele ka vastav artikkel.

faith · Uncategorized

originaalne esmaspäev

Kui poleks selliseid päevi nagu eile, ma vist ei käikski trennis. Täitsa tõsiselt, see oli vähemalt kuu aja parim trenn, kõik läks täpselt nii, nagu võiks minna.

Või noh, välja arvatud see osa, kus treener oli mulle ette öelnud, et meile peaks paar välismaa balletitantsijat trenni tulema, et ma siis aitaks neil järje peale saada jne. Lähen mina siis trenni, vaatan – üks uus nägu. See, et ta rääkis sulaselget eesti keelt, oleks mulle pidanud vihje andma, et ehk pole siiski temaga tegu, aga no Jacob rääkis ka eesti keelt, asi see siis kähku ära õppida. Nii et tegin talle tund aega balletinalju … Kuni PÄRIS balletitantsijad kohale jõudsid. Ta ei öelnud ka mitte midagi, kuni ma otse küsisin, siis tuli välja, et ei, tõelise eestlasena on ta ikka IT, mitte mingi seelikus ringi kargaja.

Aga nädalavahetusel selgus, et kassid ei olegi päris NII lollid, kui võiks arvata. Käisin külas kassiga sõbral, keda külastades mul varem kõigil kolmel korral koer kaasas on olnud. Kass käis terve selle aja (ca ööpäeva) mööda seinaääri, sest ilmselgelt ei tea, millal ma selle koera kotist välja võtan. Nii et midagi on ta suutnud elu jooksul õppida. Oleks ta VEEL taibukam, oleks ta muidugi aru saanud, et koera ei ole, aga iga kord ei anna kivist vett välja pigistada, eks ole.

Rääkimata sellest, et minu koer pole teda tegelikult kordagi isegi nuusutada üritanud, erinevalt ühest teisest koerast, kes teda karjatada proovis, nii et minu meelest võiks ta üldse muretu olla. Aga no kõigile ei saagi meeldida, koera omamisel on oma hind.

faith · Uncategorized

igav update

Väike võit igas päevas – magasin üle hulga aja järjest TERVE ÖÖ, ilma et ma oleks kordagi pidanud köhimise pärast üles ärkama.

Teine väike võit – kuna haigena oli kõrgemat patja vaja (magasin siin suisa suure hunniku otsas), harjusin ära selle megakalli padjaga, mille ma suvel ostsin, aga mille peal ma magada ei suutnud. Suisa päris mõnus on nüüd.

Kolm – kuna enne tööleminekut tahtsin võimalikult palju asju korda ajada, võtsin end kokku ja tellisin lugerile lihtsalt uued kaaned (Rahva Raamatu kadunud paki ootamisest olen ma ammu loobunud, kuigi nalja pärast võiks neile muidugi helistada ja esitada küsimusi teemal “tellisin teie Tallinna esindusest midagi kuu aja eest, KUI aeglaselt see pakikandja teil täpselt kõnnibki?”).  Äkki saan vahelduseks kätte isegi.

Neli. Proovisin juba hästi natuke ennast liigutada ka. Ära ei surnud, kehvem ka ei hakanud, nii et vist juba nagu võib.

anna kannatust · Uncategorized

vaata vaid

Üks köhis täna hommikul. Kontaktmaagia loogika kohaselt peaks see tähendama, et haigus on talle edasi antud ja mina võin rahulikult hingata. Kusjuures täna ON esimene päev, mil kurk hommikul päris rõvedalt ei valutanud, ja ON esimene päev, mil ma jaksasin koeraga tõesti pika jalutuskäigu teha. Paneb mõtlema.

Muide, kas teie teadsite, et tulekahjude põhjustamisel on teisel kohal KASSID? Esikohal on joodikud, st suitsuga magamajäämine, aga kassid, kes küünlaid ümber ajavad, on auhinnalisel teisel kohal. Kui me nüüd lähtume loogikast, et kassi vastaspooluseks on koer, siis on ilmselge, et koerad hoiavad tulekahjusid ära. Minu oma oli eile igati rahulik, kuni sai aru, et ma nüüd päriselt viskasingi pikali ja ei kavatsegi küünlaid ära puhuda (need on klaasist topsides, mida saab vabalt pihus hoida, st need ei lähe isegi kuumaks). Selle kohutava avastuse peale läks ja viskas ta keset tuba pikali (et oleks võimalik kõiki küünlaid korraga jälgida) ja urises seal, kuni ma palusin tal magama minna*. Selle peale läks ta oma kohale ja jätkas urisemist sealt, kuni ma tüdinesin ja küünlad ära puhusin. Iseenesest tore muidugi, et keegi meie turvalisuse peale mõtleb (Üks oli ka kohe tema poolt ja leidis, et ööseks, ei peaks neid ju põlema jätma), aga kurat, kes on perenaine siin majas?

Hakkasin siin selle üldise õppimiseasja peale mõtlema, et põhikoolis võiks ka ikka olla vähemalt korra aine selle kohta, kuidas võimalikult efektiivselt õppida. Või võidaks seda teemat käsitleda inimeseõpetuse vms raames, sest tegelikult saaks kõigest mõne koolitunniga olulisema info ju räägitud. Mulle oleks küll sellest omal ajal palju kasu olnud.

Ahjaa. Sirgilt sain kirja kätte. Nii tore, nii tore, nii tore.

* Alguses olid meil käsklused nagu “koht” ja istu”, nüüd on meil toas tavaliselt “mine magama ära, musirull” / “ära taidle mul jalus” ja “ole nii kena ja istu nüüd natukeseks”, sest no mis ma haugun temaga nagu koer, kui ta saab aru ka siis, kui ma inimese kombel räägin. “Päris” käsklusi kasutame me ainult siis, kui kiiremini reageerida on vaja.

climbing theory

Mina olengi ronisõdalane

xena

Ütleme ausalt, ma olin alguses selle raamatu osas üsna skeptiline, sest kui keegi kohe alguses oma suurimate eeskujude hulgas Carlos Castaneda ära mainib, on mul raske uskuda, et sealt midagi väga tõsiseltvõetavat tulla võiks. Aga otsustasin talle siiski võimaluse anda. Ma nüüd ei tea … andis sealt üht-teist välja korjata küll ja minu jaoks oli täitsa nauditav lugemine. Pealegi, esiteks on autori nimi Arno, mis on vahva, ja teiseks tuletas see mulle meelde minu noorusaega, kus mina ka Castanedat jms lugesin.

Põhimõtteliselt võiks kogu selle raamatu kokku võtta sõnadega, mis viimastel võistlustel üks Tallinna ronija oma naisele ütles, enne kui see seinale läks: “Ära ainult huia!”

Natuke pikemalt – analüüsi ennast ja olukorda, aga mitte selle pilguga, et “miks ma ometi selline olen ja nüüd seda rada ei roni” ega ka “äkki ma juba nädala pärast ronin seda rada”, vaid “mida praegu teha, et mul oleks suurem võimalus seda tulevikus ronida, ja kuidas käesolevat hetke maksimaalselt ära kasutada”. Mitte just kõige originaalsem, ma tean, aga vahepeal on vaja seda meelde tuletada küll. Küll aga ei istunud mulle üldse see new age’ilik stiil. Vanemaid näiteks ei nimetatud mitte vanemateks, vaid hoolitsejateks, ja igasse peatükki mahtus õpetlikke lugusid Castanedast. Keda põhjalikult ei huvita, sellel pole vaja edasi lugeda. Loe edasi “Mina olengi ronisõdalane”