mu tõde on raiutud porri

Sinu oma ka.

Arutasime nimelt Kauriga hiljuti seda, kuidas on mingid inimesed, kes vahivad sulle täieliku kalanäoga otsa, kui sa neile oma seisukohta tutvustad (ka siis, kui nad on ise mingi teema tõstatanud), ja on selge, et see ei jõua neile lihtsalt kohale, sest nemad teavad TÕDE. Või ei tea, neil pole õrna aimugi, aga sinu variandi heidavad nad igatahes automaatselt kõrvale. Kaur leidis, et see näitab lugupidamatust ja seda, et sinu kui inimese arvamus ei ole oluline. Osaliselt ma nõustun. Aga tihti on asi hoopis selles, et inimesel on endal niivõrd tugev seisukoht, et ta ei ole valmis lihtsalt uut infot vastu võtma. See ei mahu talle pähe. Lihtsalt ei mahugi. Ma ei oska päris täpselt sõnastada seda, millest ma rääkida tahan, aga räägin ikka. Kasvõi selle pärast, et äkki tuleb siis Nodsu ja ütleb paremini.

Kuna ma toon pidevalt teile trenninäiteid, et mitte oma eraelust rääkida, siis olgu nüüdki siin üks. Kui mina ammu-ammu aega tagasi esimest korda elus karniisiga maadlesin ja sellest kuidagi üle ei saanud, käis see loomulikult ilge vingumise saatel. Head inimesed (ilmselgelt TARGEMAD inimesed) üritasid siis jõudu ja viitsimist mööda nõu anda. Madis ütles, et minu ainus viga on see, et mu puusad pole seinale piisavalt lähedal. Erik ütles, et ma peaksin puusad seinale lähemale tooma. Ja mina vahutasin, sest nad ju EI SAA ARU, et ma ju üritan ja mu puusad ON seinale lähedal ja mitte midagi ei tule ja … Kuni ükskord tõmbasin ma mingi õnnestunud liigutusega PÄRISELT oma puusad pea vastu seina, sain ludinal sealt karniisist üles ja ütlesin alla tulles särades Madisele: “Seal PIDIGI puusad seinale ligemale viima.” Madis oli piisavalt viisakas, et mitte silmi pööritada, aga mõttes ta seda kindlasti tegi. See info lihtsalt tundus täiesti absurdne, kuni ma sain järsku aru, et see on tõsi.

Või kui Üks ja Reet arutasid, kuidas inglise keeles vareseparv võiks olla ja selle peale, kui mina “murder” ja “murder” korrutasin, vaatasid mind hetkeks lolli näoga, siis ignoreerisid ja arutasid omavahel edasi. Sest sa oled selle sõna endale juba kuskile ajju paigutanud ja kui sa kuuled seda täiesti absurdses kontekstis, pole sa võimeline seda vastu võtma.

Või minu pidev probleem – mõned trennikaaslased üritavad järjepidevalt (ilma et ma küsinud oleksin) anda mulle nõu teemal “sa areneksid kiiremini, kui sa teeksid rohkem seda või teist ja kolmandat” ja kui ma ütlen, et “minu probleem pole selles, et ma ei arene piisavalt kiiresti, minu probleem on selles, et ma käin liiga palju trennis,” vaatavad mind nagu hullumeelset (umbes sama moodi, nagu mu vanemad, kui ma ütlen, et ma NAUDIN trenni). Isegi kevadel, kui ma ütlesin, et lõputöö on minu prioriteet ja trennis käin ma selle kõrvalt ja AINULT siis, kui selle kõrvalt aega üle jääb (mis on minu jaoks üsna selge loogika), oli mõnel seda väga raske hoomata ja isegi mõni alpinist küsis minu käest hiljem, kas ma TÕESTI jätsin kestvustsükli pooleli. Sest ilmselgelt oli kaitstud lõputöö pooliku kestvustsükli eest liiga kõrge hind maksta. Ja lõputöö on konkreetne ja käegakatsutav asi. Sellest saavad paljud ikka aru. Kui ma ütlen, et “ma eelistan vaimselt terve püsida ja tahan vahepeal ka teiste hobide ja eesmärkide jaoks ka aega jätta ja tegelikult käin trennis liiga tihti, sest see on mõnus ja siis ma teen seda, unustades, et olen hiljem liiga tühjakspigistatud”, siis … Siis läheb see tõelise sportlase jaoks juba nii abstraktseks, et ma oleks võinud sama hästi öelda “mulle ei meeldi võistelda” või “mu ema on tegelikult ananass”. Ta ei olegi võimeline sellest aru saama.

Aga sellest ei ole midagi, see on lihtsalt enesekehtestamisharjutus (st juhul, kui päris survestamiseks läheb ja on vaja EI öelda, tihti on see lihtsalt kannatlikkuseharjutus, sest it’s not my circus, it’s not my monkeys ja on oluline õppida, et kui sind ei puuduta, pole vaja ka emotsioone raisata). Aga teate, kui ebameeldiv on see, kui sa oled kellelegi AASTA aega millegi kohta murelikult rääkinud, et kuule, sul oleks täiega vaja teha asja X, sest see oleks sulle endale kasulik (mis on muidugi minu viga in the first place, ma tean), ja ta iga kord selgitab sulle nagu lollile, miks see X talle üldse ei sobi või üldse vajalik ei ole – ja siis, kui sina oled ammu loobunud, kohtad sa teda juhuslikult tänaval ja ta räägib sulle innukalt silmade särades, kui palju paremini tal läheb, sest teda tabas ÄRATUNDMINE ja ta taipas, et ta peab tegema asja X. Ja kui sa siis üllatunult ütled, et “me ju rääkisime sellest nii palju”, vaatab ta sind täiesti segaduses pilguga, ei suuda seda meenutadagi ja ütleb lõpuks, et “nojah, vahel on ilmselt vaja mõnda asja mujalt kuulda või ise avastada”. Ja ma TEAN, et see on tõsi, mul on endal ju hulgim sarnaseid kogemusi, aga minu ego on ikkagi pahur. Ta on mul juba kord selline hellitatud.

2 kommentaari

  1. ma ei oska siin midagi paremini öelda, aga enda vaidlemistest, kus ma hiljem tagasi vaadates mõttetult jäik olen olnud, tuli meelde, et mõnikord ei vaata ma kalanäoga otsa, vaid lihtsalt poole vaidluse peal on hoog nii sees ja läheb järjest rohkem sisse, ma ei saa keset vaidlust tagasikäiku anda. Hiljem avastan ennast oma vaidluskaaslase argumente kasutamas, kui ma vaidlen juba kellegi teisega. Nii et kohale nad kuhugi ikka jõuavad, ainult hilinemisega.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid